Eduard Wiiralt Pariisis 1925-1939

OSA II

Paris le 13. fevrier 1930 /…Mul polegi mõtet olnud teid unustada, ega suuda ma seda iialgi. Lihtsalt pole ma teile oma kannatusi siin peegeldada tahtnud, polegi mul kirjutamiseks tuju olnud. Aga kõigi peale vaatamata olen hää tervise juures olnud, ning mul on küllalt seda visadust, et elada ja olla oma kunstile- ideele.../

1924. aastal lõpetas Eduard Wiiralt Kõrgema Kunstikooli Pallas.
Postimees nr 128, 13. mai 1924 trükkis järgmiselt:
Neid on neli. Natalie Mey, Ferdi Sannamees, Kuno Weeber ja Eduard Wiiralt.
/…Ilmatu rikas on Wiiralt. Siin on ta esinenud graafikuna ja skulptorina. Neis distsipliinides aga niisugusena, et liialdamata tohib ütelda: Seni meil Eestis niisugust andi veel ei ole olnud. See produktsiooni rohkus – üle 100 väljapaneku – ei sisalda üleüldse mitte midagi, mis vast keskpärane oleks. Ta võib küll oma ainete ja nende käsitusviiside kui ka mõnikord tehnika poolest võõrastust äratada, kuid ta on nii idee  ja mõtete rikas, et välja kutsub iga tööd põhjalikult uurima ja analüüseerima. Ning analüüsiga ei saa pettunud olla- uurides süvened ja selle omapärase mõtteilma sisse ning sa seisad ühe temperamendi ees, kel ilmale väga palju on ütelda.
 Sellepärast oleks tarvis, et Wiiralt peale kodumaa kunstikooli lõpetamise veel tagasi saaks mujale kunstitsentrumitesse. Ja kuigi mina seda ka kõigile lõpetajaile soovin, siis on meie kunstil esimeses liinis  küll Wiiralti ja Veeberi edasiarenemisest kõige rutem väga palju loota./

1925.aasta 6.mail võttis Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsus (KKSKV) vastu oma otsuse eraldada välisstipendiumid kahele kunstnikule: Eduard Wiiraltile ja Arnold Kalmusele. Tingimuseks oli, et vähemalt 6 kuud peab kunstnik Pariisis veetma. Esimene katse  minna nurjus, sest reisiraha pummeldati  sõpradega koos maha.  Kuu aega hiljem sõitis Wiiralt uuesti raha järele, juhtus samaviisi. Kolmaski käik oli sama õnnetu. Neljandamal korral aga saadeti stipendiumi rahade järele üks „Pallase“ õpetajaist ( arvatavasti Aleksander Tassa). Ettevalmistused said alata: peeti lahkumispidu, osteti reisipiletid, muist raha jäi taskussegi, mille Tassa Wiiraltil kinni õmbles. 4. novembri õhtul kella 11 rongiga sõitis Wiiralt Valga- Riia sihis välja. Wiiralt saadeti pidulikult raudtejaamast teele Pariisi poole.
Sellest perioodist kirjutab Wiiralt kodustele enne Pariisi sõitmist järgmiselt:
Tartu 4. Juunil 1925
Armsad vanemad
Siin ma nüüd olen oma kirjaga õige pika aja tagant. Pole ju nende kirjadega mahasaamine igakord nii hõlbus ja lihtne, päälegi veel siis, kui sinna sisse midagi puhuda pole.- Ent, täna on aga mul mõningad uudised pajatada, seepärast kah siis  need read siin paberil. Olen ennenägemata tööhoo sisse sattunud, ei tea mis see tähendab. Töötan litograafia, xylograafia, aquatinta, monotypia jne tehnikate kallal, sarnase süvenemisega, et olen isegi need hirmsad silmisöövad ja vaimunärivad tellimistööd kõrvale jätnud. Muidugi on see asjaolu ka tublisti tasku pääle mõjunud, nii et isegi mitmel korral ettekavatsetud Maidla sõitudest midagi välja ei tulnud. Nelipühidagi olid siin linnas hirmus igavad, nii et igavuse eemalpeletamiseks tööd nokitsesin teha. Nüüd pean küll jälle vähemalt ajutiselt tahes-ehk tahtmata rida tellimisi valmis tegema ja siis tahan teid ka selle pooleteise aasta tagant vaatama tulla. Sügisel läheb mul jälle sõit lahti kas laevaga ehk raudteel, seekord veidi kaugemale- Pariisi. Minuga ühes sõidab ”Pallase” lõpetaja stipendiaat Alex Bergmann ja teised. Kultuurkapitalist saan iga kuu säälviibimiseks 20 000- mk kuus. Wiimasel k.y. ”Pallase” koosolekul pandi ette järgmised isikud: Ed. Wiiralt 20 000 mk kuu väljamaa stipendiumi. Joh. Muks 12000 mk kuu tööstipendium, Ferdy Sannamees 12 000 mk kuu tööstipendium ja lõpuks O.K. 6000 mk kuu õpestipendium, Minu asemele Pallasesse kutsutakse vist Rud. Paris Weimarist, Mõni aeg enne seda valiti mind Pallase õpetajaks edasi palgaga 11 700 mk kuu 1. septembrist arvates. Loomulikult astun ma Pallasest ära sügisel ja istun raudruuna peale, vaatamata palgakõrgenduse peale.
 Edaspidi saadan teile rida mo uuemaid töid, viimased neist on juba suuremas formaadis. Nii siis, palju tervisi siit Doome mäe alt.
Nägemiseni ED. W.

Oma reisiootusest kirjutab mõtteid teises kirjas:
Tartus 16 . X . 1925
Armsad vanemad !
Kirja sain kätte. Et ma enese siinsest käekäigust teile informeerinud pole, siis tahan siin seda paari sõnaga ütelda. Teiste kui ka enese arvates ja vaimus olen juba juunist saadik Pariisis, kuid tegelikult olen  ikkagi siin pidanud olema. Wanu ennem sõlmit lepinguid ja sidemeid ei saanud ma niipea kohe murda ja purustada. Nii siis tuli alluda kirjastuste ja kirjastajate talitamisele. Tuli mul seega istuda kolm kuud laua taga – aina sule ja pintsliga tegevuses, mis ärasõidu peale mõteldagi ei lasknud. Nüüd olen röömus, et lähemail päivil raudruuna peale saan istuda, muidugi Pariisi sihis. Olen lõpetand ”Usuõp.lug” IV, mõnikümmend joonistust ”Entsüklopeedia” jaoks ja rida kaasi. Asun kohe lähemail päivil kolimisele ja pakkimisele ühe kasti mõnesuguse asjakesega saadan Maidlasse teise aga, mis sisaldab minu töid, jätan Pallasesse.  Oma talvepalitu saatsin juba Oskarile teele. Võtan võimalikult vähe bagaasabi ligi. Tulen ka enne ärasõitu Maidla laanest läbi vaatama sealset elu-olu. Sõidan, kui mitte varem ,siis selle kuu viimase nädala algul Maidlasse, sest esimeseks novembriks pean tingimata Pariisis olema.
Ed.Wiiralt

Peale 36-tunnise sõidu järele jõudis Eduard Berliini, kus hindas eluolu kallimaks olevat Tema viimasest seal viibimise ajast. 1 USD eest sai 4 kuldmarka ja 10 penni. Edasi sõitu rongiga Kölni ootas Wiiralt terve päeva ja tegi aega selleks parajaks muuseume külastades. Vahepeatustest saatis Eduard kodustele postkaarte.

Ühe esimestest postkaartidest Pariisist pani Eduard teele järgmiste ridadega:
Paris 8 XI 1925
Olen täna kl 8 hom. Gare du Nordi jaamas kohale jõudnud. Autoga sõitsin sõbra A.B poole hotelli, kust kohe maaalla pugesime rongile, galeriide sihid. Oma aadressi teatan lähemail päivil.
Terv E.

Pariis – kunstnike meka. Ettekujutuse, kuhu Wiiralt sõitis, saab läbi nende Pariisi vaadete liiklusest ja tänavatest. Kunstnikud otsisid oma suurt läbimurret Montparnasse tänaval.
Kohale jõudnuna sai Tema esimeseks töötamise võimaluseks ateljee skulptor Vladimir Izdebsky juures Francois Guiberti 8bis tänaval. Tasuma pidi Wiiralt selle eest 100 franki kuus. (Väga vaese pariislase aastapalk sel ajal oli umbes 1200-1500 franki).  1926. aastast kirjeldab Aleksander Eller, et otsis Pariisi saabudes kohe Wiiralti ülesse, kes elas Impasse Rouet nr 7 ja üüris seal ühte tuba.  Temaga koos olla seal veel mitu eestlasest kunstnikku. Mõne üksiku erandina elas Wiiralti juures kostil ca 3 inimest. Wiiralt ei osanud abivajajale „ei“ öelda ja jagas alati kõike kõigiga, ise sealjuures endale väiksemat osa jättes. On teada, et isegi kassidele andis ennem süüa, kui endale oleks võtnud.  Esialgu elas ja töötas Wiiralt teadmises, et sõidab aasta möödudes Eestisse tagasi ja asub „Pallases“ joonistus-ja graafikaõpetajaks. Varasemalt kerge kokkupuude selle ametiga juba oli olnud. Need kutsed õpetaja kohale kordusid hiljemgi, kuid Wiiralt teadis, et ei ole Tartul talle pakkuda, mida leiab Pariisist, ega armasta Ta õpetada.

 Wiiralti eluolu Pariisi on kirjeldanud A. Eller järgmiselt: Wiiralti esimene korter Pariisis Impasse du Rouet´l oli üsna kehv kõle tuba, õieti kivipõrandaga pesukoda maja alumisel korrusel, kus ta elas ja töötas. Mööbliks olid laud, lihtne taburet ja mingi magamisase, tekk peale visatud. Peale selle leidus toas veel  külili pakkimiskast, mille peal, samuti laual ja voodil oli plaate, tõmmiseid ja pabereid, kasti sees nišis aga lebas kass oma poegadega, Wiiraltit ennast kodus ei olnudki. Samas majas elasid ka Bergmann ( Vardi) ja tarbekunstnik  O. Marttinson ( Murdmaa). Bergmann teadis, et Wiiralt tuleb varsti tagasi- me oodaku. Wiiralt oli läinud oma kassipoegadele piima tooma, aga kuna raha oli parajasti otsas, siis tuli ka seda kuskilt hankida. Ta oli võtnud enda juurde ühe peremeheta hulkuva kassi. See tõi varsti pojad ja nende eest Wiiralt hoolitseski isalikult, kuigi endal olid näpud põhjas.

Kodustele kirjutab Wiiralt teekonnast:
Paris 25. Nov. 1925
Armsad vanemad
Käesoleva kirja ülesanne tahab olla kirjeldus mo käekäigust senini. Nii siis istusin Tartus rongile, pääle seda kui Tartus mõned väiksemad formaalsused aetud olid, jaama saatmas olid mind kõik ”Pallase”mehed, viimased korraldasid enneseda teeõhtu napsidega. 5. Novembri hom. vara jõuan Riiga. Seal vahetan kohe Eesti raha Reicht markadesse, sest Tartust anti pilet ainult Berliinini. Riias istun ümber Berliini rongile, mis siit tund hiljem välja sõidab. Einkuhren. Siin tuleb mul kuueni õhtu kl 8.ni oodata, sest III klass ei lähe varem. Tüütav on see pakikandjate pääletükkivus selles Friedrichstrasse jaamas. Tormavad kohe kallale- ja võtavad selle väikse tasku mida käeotsas kannan ära – küsimustega üle külvates. Protesteerin küll kõvaste, et Berliini tunnen, aga ei aita- mehed püüavad vägisi midagi teenida. Linnas käin mõned muuseumid läbi ja jalutan niisama ja päev ongi õhtus. Asun jälle vagunisse. Kölm, kuhu 7. Nov hom jõuan. Siin tuleb mul jällegi üks päev veeta. Rong läheb alles õhtul. Sõidan siin linna risti rästi läbi vaatan suurepärast aasia kunsti muuseumi. Linn on iseenesest väga ilus ja puhas kiire vooluga Rheini kaldal. Vägevalt sirutab  puhtas gooti stiilis Kölni Dom oma torni taeva poole. Inglise sõjaväge on linn täis. Olemine läks siin väga kalliks- sest siin läks mul päeva jooksul ligi 60 franki. Ostan veel õhtul enne vagunisse astumist „Baedeckeri Paris“- ja jälle rongil. Sõi läheb läbi Rulvi? Vaguni aknast ei näe siin muud, kui vabrikute rägastikke rauavalamise ahje määratu suurte ahjude ja kateldega milledes lõõmavad tulemered. Belgia tolliametnikud vaatavad bagaasabi läbi ja tembeldavad viisume. Siin on maastik kaljune ja järsk peaaegu püstloodis tõusevad nad üles maa must kivisöe mägedega. Need on kaevandused——-Arvan, sest olen aknalaual vägisi magama jäänud- vagun tühi- vaatan aknast välja- klaaskatusega „Gare du Nord“. Ronin välja. Pariis. Siia jõudsin 8. nov. Kl. 8 hom. Lähen läbi sõeluva rahva välja. Istun autosse ja sõit läheb  üle Seine rue Michaeli pääle sõbra B poole viimane magab veel. Siin pesen end sest vaguni tolmust puhtaks ja välja sõber veab mind kohe maaalla – kus liiguvad elektrirongid mitmekordselt, jõgede alt läbi pugedes. Liikumine maaall on kõige kiirem ja lihtsam, vist alguses küll väga keeruline näib. Olin siin mõni päev haige- kondid nagu läbi pekstud, mis tabab iga siia sõitjat, mis oleneb temperatuuri muutusest. Maaall on soe, pääl aga  külm tuul, mis kah omalt poolt  mõjuda võis. Talv on siin hullem kui meil, paarkümmend kraadi külma. See külm on niiske ja vihmane, mis sisse tungib. Seda aastaaega kirub igaüks, kes siia sõitnud. Hotellid on siin ilma ahjudeta ja ühekordsete akendega- toas on hingeauru näha. Niisugune tuba maksab 200 fr kuus so 3000 Emk. Keskküttega toad on kallimad. Muidu on siin aga riide-ja igasugune vabrikutoodang poole ja kahekolmandiku võrra odavam. Töötan praegu skulptor Izdebskiy ateljees kellele 100 fr kuus maksan. Esimese portsu tellimisi olen juba Eestisse saatnud. Vähese aja tõttu olen ma seni ainult osa Pariisi näinud. Osa määratu suurest Louvre´i kogust. Ilmad on siin väga pimedad, mida ma ainult Pariisis olen näinud. Valitseb juba nädalate viisi nagu videvik. Lamp põleb läbi päev. Kaugele küll ei näe sest linn kaob udu ja suitsu sisse. Tänavatel peavad siin sul silmad ees ja taga olema, sest igasugu rasked ja kerged sõiduriistad liiguvad suure kiirusega sust mööda. Pääle jõulusid kavatseme Londoni sõita. Lõpetan, sest paber otsas.
Olge tervitatud Ed. W
Äärel jätkab:  Et ma hotellist varsti ära kolin, siis võite adresseerida, kui midagi tähtsat on järgmiselt: 8bis rue Francois, Guibert Paris. Mr Izdebsky. Rendre Mr E. Wiiralt. Kas olete 2 bagaasabi pakki kätte saanud? „Käsitöölehe“ tellisin ühe aasta pääle.

Wiiralti esimesed kuud Pariisis olid kõike muud, kui meeldivad. Täpsemalt Tema enda sõnadega:
Pariis 20 I 1926
Armsad vanemad
Läheb mul siin selle suurlinna pääl seekord päris räbalasti. Pole siin see elu ei see ega teine. Nimelt on stipendiumi asi päris segane. Kolme kuu jooksul siin olles pole ma kõige vähemaidgi summasid saanud. Mõni nädal tagasi saatsin järelpärimised mitmesse kohta kust kah vastused sain, et rahad olla ammu välja saadetud. Tuleb järeldada, et siin kuritarvitusega tegemist on. Kas kaotsiminekuga või muu asjaga. Nüüd saatsin teate kultuurkapitali valitsusele, et tehku tema järeluurimine asja kohta. Vastust pole veel saanud. Mõistagi, et selle jandi tagajärjel peaasjalikult rihma pingutada tuleb. Nüüd läheb juba veidi paremini. Teenin päevas 18-20 franki. Maalin nimelt siidrätikuid. Kui kaua mul selle töö peal olla tuleb ei tea, igatahes see asi ikka niiviisi jääda ei või. Loodan, et asjasse lähemal ajal selgus tuleb. Igatahes on aga kolm kuud Pariisiis oleku ajal töö mõttes kaotsi läinud_ _ _Kuulsin, et teil seal enneolemata külm olnud. Meil siin päris soe ainult vihmased. Lund tuli ükspäev kah veidi, mis aga kohe ära sulas. Jõulu aal peeti siin Seine jões ujumisvõistlusi üle jõe ujumises. Jõulud läksid nii et räbalamini minna ei või- polnud isegi suitsu ette panna, tuli ainult suuri apelsiinide, banaanide ja granaatõunte virne vaadelda, mis tänavatel suurtes virnades välja pandud, sest see vaatlemine loomulikult midagi ei maksnud. Õhtuti istume siin Montparnasse´i linnajaos ( see on kunstnikud ja kirjanikkude kvartaal) eestlased koos kuulsas „La Rotonde`is“. See on kohvik, mille seinad kunstnikkude pilta täis pandud. Autorid ise istuvad kah siinsamas- võib juurde minna ja pildi hinda küsida. Tüüpe on siia igast ilmakaarest kokku tulnud kuuled – igamees räägib ise keelt. Siin on neegreid, mulatte, hiinlasi, jaapanlasi, hindusid ja hispaanlannad käivad hiiglasuuri kirevate lilledega kaetud rätte üle õla visates kohvikut mööda, pakkudes pileteid hispaania ballile minekuks. Teine eesti pere asub teises Rotonde´is. See on Pariisi Eesti selts ja asub Eiffeli torni taga. Mina neid mehi ei tunne.
Lõpetan lori teadmisega, et nüüd teate kuidas mul siin läheb.
Olge tervitatud kõik Ed.

Veebruaris annab Wiiralt vanematele teada, et elab nüüd Montparnasse´il, Impasse du Rouet 7.
Kui kõik oli Wiiraltile uus ja huvitav Pariisis, siis sellele vaatamata võeti ette Pariisist reise teistesse riikidesse. Üheks esimestest sellistest oli reis 1926. a juunis Itaaliasse.

Saabudes reisilt tagasi, kirjutab Wiiralt Pariisist vanematele:
Pariis 4. juulil 1926 a
Kahekümne päevalise sõidu järele Itaaliat mööda olen jõudnud jälle siia- Pariisi, et siin jälle jätkata oma tööd graafika alal. Toon siinkohal mõned read lühidalt kokkuvõetult minu sõidust, selle otstarbest jne. 9mal juunil kl 10 õhtul istun siin Leoni raudteejaamas „Paris-Roma“ kiirrongile. Et kupeed tühjad, päälegi veel pehmed pingid (III klass), siis püüan natukene magada, mis aga hästi korda ei lähe, sest edaspidised sündmusterikkad  läbielamised ei anna seks mahti. Kuid siiski jään hommikupoole ööd veidi tukkuma. Sõber on ennem ärganud ja äratab kah mind. Unist pilku kihutava rongi aknast välja heites, panen tähele muutust looduses ja maastikus. Seega oleme jõudnud lõuna-Prantsusmaale. Maastik mägine, metsadega kaetud sünged nagu seinad, mis ühinevad pilvetega. Peaaegu poole sest mägisest piirkonnast tuleb sõita pimedas s. o tunnelis. Ning mööduvad neliteistkümmend tundi, mille järele Modane´sse jõuame s.o linnake Itaalia Prantsuse piiril. Kell 12.50 10 VI ronime maha rongilt, et ümber istuda, läbi minna passikontrollist jne. Kui see läbi, läheme linna jalutama, sest rong Turiini sihis läheb mõne tunni pärast. Puhub kõva tuul- jääkülm, sest linnake asub mäemürakate vahel, mille lumised harjad pilverüngastega ühte kaovad. Tänaval tuleb silmi pilukile hoida, sest tuul keerutab tublisti tolmu üles. Kell 3“4 asume uuesti rongile. Ning kell 6.30 oleme Turiinis. Et linn kunstiesemete mõttes mitte just hiiglasuure tähtsusega, siis sõidame siit lühikese linnavaatamise järele 8.55 edasi, ning kell 12 õhtul jõuame Genuasse. Raudteejaamas on alalised hotelliteenrid ees, kes kohe kaardi ja hinna kätte sirutavad. Oleme ettepanekuga kohe nõus, mis mitte kallis ( tuba 15 liiri). Päälegi oleme väsinud. Järgmisel päeval asume kohe Galeriide ja linna vaatamisele. Ilm on kuum vaatamata selle peale püüame võimalisel palju käia. Vaade üle linna merele on suurepärane. Ka kari soomlasi (ekskursioon nähtavasti) oma linnajuhiga on siin vaatlemas. Liigume ka alllinnas, mille tänavad paarisammu laiused – majad viiekordsed, majaaknast on näha üht kätt andmas üle tänava oleva maja aknal seisvale. Pääle selle on üle tänavate tublisti pesu kuivama riputatud, mis teevad pildi õige kirjuks ja omapäraseks. Käime ka paaris galeriis millest muljed halvad, sest ei näinud ühtki väärtuslist kunstitööd, ning otsustasime jalamaid edasi sõita. 11. juunil kl 12.40 päeval sõidame Pisa sihis välja. Sõit on kogu aeg mööda kaljust merekallast- tunnelid on rohkesti. Taimestik esitab eneses enamaltjaolt viinamarjapuid, palme ja muid tundmatuid liike, kuna vaated, mis alaliselt muutuvad merele värvirikkad on. Pisa- siia jõuame kl 5.30 p. l. See on ilmakuulus linn kunstiajaloos eeskätt oma kohutavalt viltuvajunud torniga. Viimast vaatleme kui imeasja. Linn ise on väike. Tänavatel paks tolmukord. Siin ei peata me ka mitte kaua- juba kl 12.10 öösi istume jälle rongile. Sõit läheb jälle koguaeg merekallast mööda läbi Toscaa. 12. juunil kl 7.25 hommikul oleme Roomas. Siin tuleb pikem peatus, sest Rooma oma hiigla suurte kunstikogudega väärib seda. Oleme tublisti väsinud ja magamata- seepärast kohe nn albergot ( hotelli) otsima. Paaris kohas käimise järele jõuame albergosse, mis hinna poolest kuidagi vastuvõetav. Peale selle kui endid väljapuhanud oleme asume kohe tööle s. o galeriide, katakombide, muuseumite, monumentide jne, jne vaatamisele. Ülekaalus on vana Greeka ja Rooma skulptuur. Maali esitab keskajameistrid. Siin mööduvad 8 päeva, igapäev hommikust õhtuni jalul. Kuumus raskendab käiku ja päike pimestab silmi. Rahvas tarvitab siin päikeseprille. Vanas linnas on valitsemas mustus. Üla on ka Roomgi tolmunehall- seda mõju suurendavad veel lugemata hulk varemeid- vanu ehitusi jne. Läheme kohaliku Eesti konsulaati, et paberit saada hinnata muuseumite vaatamiseks. Pranstsuskeelsed palved trükitakse ministeeriumile valmis. Kuid jätame selle nõu katki kui teada saame et paberite käik hulk aega võtab ja sammume välja, et maksta igas muuseumis sissemineku eest 5-6 liiri nagu Sikstiini kabel Michelangelolt kapitol, j.t. on läbikäidud on muidugi veel hulk kunstikogusid , et aga meil üldse sõit pikemaajaliselt kavatsetud ei ole, siis sõidame 19. VI kl 12.30 edasi. Kell 7.15 hommikul järgm. päeval jõuan (sõber jäi Rooma maha). Neapeli (Napoli). Asun kohe raudtee jaama löhedal olevasse hotelli. Hotelliteener teeb tähtsa näo, kutsub rõdule. Näitab käega kaugele suitsusse, mis pilvetest vaevalt eraldatav. „Vesuvio“ ütleb. Noh vähe sest -et vaja teda lähemalt vaadelda istun elektrirongile ja sõit läheb Vesuvio Pompei sihis. Umbes paaritunnilise sõidu järele, mis läks läbi laevapiirkondade läbi viinamarja ja hiigla kaktuste metsade jõuan Pompeisse. Linn, mille Vesuuv 719 a enne Kr.-s tuha alla mattis. Kaevamisetööd on praegugi käimas. Linn on olnud suurepärane. Kunst (mosaiik, seinamaal, pronks jne) on seisnud väga kõrgel. Jalutan mööda linnatänavaid. Majadesse sissevaadates paistavad seal tuha sees luukered. Tänavad on kitsavõitu ja laiadel tänavakivitahvlitel on vankri ratta jäljed näha. Siin ma kaua ei peata, sest kõik kunstiasjad on siit ära viidud, Neapeli hiiglasuurde muuseumi. Tõttan sinna, sest see on kaaluvam osa. Tagasisõiduteel Neapeli, mis Vesuvio raudteejaamast mööda viib, peatun Vesuvio kohal, et sõitu ülesse teha. Et aga sõit kuni kraaterini 89 liiri maksab siis jätan selle nõu katki, lõunatan veel seal ja sõidan tagasi Napoli. Linn ise on väga kärarikaste ja täis liikumist tänavatega. Linna kõrvaltänavatel valitseb pöörane mustus- tänavad on prahti täis. Elu-olu on niiütelda tänavatel. Räpased lastekarjad mängivad porilompides. Kerjuseid on palju. Üldse on vaesem rahvas kerjusekalduvustega, ehk kui on ta äriinimene siis oled kindel, et ta kui arvet järele ei vaata, mitmekordse hinna võtta püüab. See on neil juba sissekasvanud, sest lugemata turistide karjad, mis siit läbi sõidavad on neile seda võimaldanud ja jõukamad seda soodustanud. Järgmisel päeval vaatan „Galleria- Nazionale“-t. Pompei skulptuur ja seinamaal- sellest on jäänud kõige paremad muljed. Napolis olen seega peatunud 3 päeva, ning 22.VI kl 22.35 öösi läheb sõit Rooma Firenze (Florenz) sihis edasi. Ning samal päeval kell 1.30 päeval olen Firenzes. Siin peatan 3 ½ päeva. Linn ise võtab küll väikse maaala oma alla, aga selle väikse pinna peal on Vecchio Medicee haua Pitti gli Uffici galleria jne läbi. Linn on väga ilus puhas. Tunnen nagu palavikku silmi on raske lahti hoida, sest päike liiga hele. Öösel hotellis on raske magada, kuumus ja sääsed tungivad kallale. Siit sõidan hom. 4.45 26 VI välja, ning samal päeval kl 1.30 olen Padovas. Peatun siin mõni tund. Vaatan kuulsat Donatello Gattamelata ratsanikku, Giotto seinamaale, kunstinäitust. Mis alla keskpärast, mõne erandiga on. Siit sõidan 5.52 p.l välja kl 7.10, õhtul jõuan Veneeziasse. Rong kihutab tükk aega merde ehitatud raudteed mööda, mõlemil pool mässab meri. Jõuan linna, mis täiesti vee sees asub, haruldaselt puhas meretuul puhub tänavatel, õhk mida mujal ilmalinnas kunagi tunda ei saa. Suur hulk tänavaid on veest, milledel liiguvad nn gondoolid – paadi tüüp vanaaegne, ilus, mis püsinud tänapäevani. Linna juht viib läbi rahvarikka linna selle keskpunkti Doges Palais ette, mida peetakse kõige kaunimaks ehituseks ilmas. Lööb hämaraks. Muusika orkestrid mängivad igal pool. Siia on koondunud igast ilmakaarest rikas ja jõukas publik – üürib enesele paar gondelimeest ja laseb end lainetel hõljuda. Ei ole mul enam võimalusi peatada kauem selles muinasjutulises linnas. Pistan juhile paar liiri pihku ja raudteejaama. Kell 16.22 26 VI sõidan välja, nüüd juba peatamata Pariisi sihis, ning 28 VI kl 7 hommikul olen Pariisis, kus jälle vana rada kõnnin, tööle hakkan jne.
Praegust minu elu-olemist tuleb sõprade arvele panna. Nad on mulle töötamisvõimalused annud. Stipendium on lõppenud. Tulevad jälle uued 3 meest Tallinnast, Tartust ja siit. Suuremate rahade saamiseks mul praegu mingisuguseid väljavaateid ei ole . Saab näha, kuidas see asi edaspidi selgub. Üks kiri oleks väga tervitatud, kui seks mahti jatkub. Minu aadress on endine.
Tervist kõigile.
Eduard.

Olles eemal kodumaast, oli reaalsus Pariisis ja arvamus Eestis olijate vahel erinev. Heitmaks pilku, kuidas informatsioon ajas muutub, tuleks alustada Wiiralti kirjast 1926. aasta 12. oktoobril:
/…mõni aeg tagasi ilmus Pariisi cafe Rotonde`i üks kommersant- Ta otsis juba pikemat aega üht graveerijat oma ärisse sõbrad jäid peatama minu peale, ning tutvustasid mind sellele mehele. Istusime nüüd lauda, kus ta mulle ettepanekuga esines kaasa sõita Aafrikasse Abessiiniasse koha peale- palgaks lubas 4000 franki kuus s.o üle 40 000 Emk kuus. Elu pidada sääl väga odav olema, umbes 1000 fr kuus- muidugi niisuguste tingimistes nagu mõni minister. Kliima on seal kõige parem ilmas- haruldaselt terve. Sõit kestab sinna mitu nädalat, osalt karavaaniga. Sõit sinna läheb maksma 1 100 franki. Et sõit kallis, sellepärast tahab ta lepingut sõlmida, kui ei eksi, nagu mäletan 3 ½ aasta peale. See aeg paneb mõtlema- ei taha end niikauaks ajaks metsiku maaga siduda. Rahvas on seal väga vana kultuuriga, mis ka Piibli loos ette tuleb, nimelt aasria tõugu- tõmmud ja lõunapool mustad. Mees rääkis väga imelikkudest pärismaalaste kommetest j.n.e. Sõit sünnib muidugi tema kulul. Lubasin järelmõtelda, kui mees äkki oma äri asjus ära pidi sõitma Marseille´i vist kuuks ajaks. Tagasitulles lubas põhjalikumalt läbirääkida. Vähemalt senini pole Ta veel mitte Pariisi ilmunud. Sõit oleneb ka osalt sellest, kuidas mul siin minema hakkab. Muidu huvitavad mind sarnased maailma nägemised väga. Noh eks näe, selle mehe ilmumise korral teatan, mis sest asjast saab…/

Edasi on  kirjavahetustes kodustega tavalist arutelu eluolu üle, arutelusid raha saatmise võimalustest ja  koju tagasi naasmisest.  Sama innukusega, mil praegugi ajakirjandus armastab head kuulujuttu uudiseks puhuda, tehti seda Wiiralti kaasajal. Waba Maa nr 264, 10 novembril:
„Kunstnik Wiirald sõidab Abessiinia Neguse juure.
Kunstnik Wiirald, kes praegu Pariisiis wiibib on seal kokku saanud Abessiinia  kuninga- Negusiga, kes Talle ettepaneku teinud Abessiiniasse sõita tema juurde tööle. Ettepanek olla tehtud 3 aasta peale. Sellekohase teate on Wiiralt Tallinna oma sõbrale saatnud.
 Negus-Negesti ehk Kuningate- Kuningas on otsekohene kuningas Salomoni järeltulija.
Wiiralt kommenteerib trükitut oma kirjas kodustele 22.novembril 1926. Pariisis järgmiselt:
/…Noh, milleks nüüd see „vaba maa“neegripoiste reklaam, mul igatahes sarnast reklaami vaja pole. Abessiinia kuninga kokkusaamisest siin Pariisis ei tea ma midagi – seega see sõnum tuulest võetud. Ka sarnast teadet ma kellegile Tallinna pole teatanud. Ainult Oskarile teatasin küll, kuid nii nagu see tõesti oli. Ei usu, et tema kaudu see kõmu välja läks, igatahes on see siin Pariisist sündinud. Tahan Eesti lehtedesse sellekohase õienduse saata, sest muidu on see mulle kaunis halvav. Selle sõnumi mõju olen juba tunda saanud, sest Eesti Pank j. teine kirjastus ei saada mulle raha välja ja kus nad võivadgi saata, kui ma Abessiinias olen…/
Mitmetes kirjades enne ja ka hiljem on ilmnenud, et Wiiralti Pariisis olles Eesti mahajäänutel oli ettekujutus, et Ta on seal tehtud mees ja elab kindlasti paremini, kui kogu Eesti kokku. Kui eelmistel jõulutel Wiiralt ainult vaatas puuviljade virnasid Pariisi tänavatel ja pidi vähesega hakkama saama, siis sel korral olid lootused teistsuguseks tulemiks:
21.XII 1926 Pariis
Armsad vanemad
Soovin Teile seal kaugel metsa taga rahulikke ja häid pühi. Mina siin veel ei tea, kuidas nad mul lähevad, sest juba pool aastat olen ilma stipendiumita, ning oma käe peal tegutsenud. Sissetulekud on küll kõige minimaalsemad olnud. Aga ega ühes uues suurlinnas ööpäeva jooksul suurimaid tagajärgi ei saavuta. Nii siis olen senini ka hädavaevalt läbilöönud. Nüüd loodan saada kas jõuluks või uueks aastaks E- Panga poolt 2 500 marka ja Ajakirjanikkude liidult  2000 franki. See on ka nüüd esimene enam-vähem suurem summa stipendiumist saadik. Nii siis saab end ka mõne aja tagant inimese moodi tunda. Rahakavandite võistlusel ei olnud mul vedu. Teised võtsid kõik suuremad võidud 95 000, 75 000 m j. n. E. Ei olnud ju võistlusel tähtis rahakavandi kunstiline külg, vaid ka tema sarnanevus ja otstarbekohasus rahamärgina- Pealegi ei saanud ma E. Pangaga kuigi kontaktis olla võistlusetingimiste suhtes. Milledest piinlikult kinni pidada tuli. Seega sain siis ainult töötasu ma 5000 mk ja võistlustingimiste põhjal 2000 Emk. Sain ka hiljuti teie teise kirja Abessiinia Neeguse asjus kätte. Olin ennem saatnud selle jandi kohta õiendava teate, mida teie vist kätte ei saanud, sest nagu mäletan unustasin „Estonia“ juurde kirjutamast. Teatan, et see ajalehtede teade minu sõidu kohta selge vale on nind on tal vast ainult niipalju alust, nagu te teate juba, et pidin sinna sõitma graveerijana. Igatahes pole mina ei mingist august Abessiinia Kuningast näinud ega pole Ta ka siin käinud. Nagu hiljuti siia sõitnud isikutelt kuulsin usuvad Tartus kõik selle teate sisse. Ning kuidagi ei tule nad sellepeale, et minu Abessiinia päikese asemel ümbritseb külm vihmane hall, ühekülgne Pariisi igapäine elu. Liiguvad isegi Tartus jutud sellekohta, et Viiral´il  nüüd raha küll ning ta võiks vast paar Pallase õpilast omal kulul Pariisi võtta. Milline mäng minu räbala seisukorra juures.  Kui asetaks Tartlased praegu minu seisukorda, siis nimetab Ta seda nälgimiseks. Küllap see valge sai juba selle eest hoolitseb, et söögi isu ära kaob, isegi siis kui võimalust lõunatamiseks on.  Meie, kes musta leivaga harjunud, ei saa kuidagi ära harjuda ainult saiaga. Ega teha pole kedagi… Ka on meite talv päris kole ja harjumata. Üks pakane oleks parem, kui see külm ja rõske, vihmane  läbitungiv õhk. Peale selle veel pahatihti päris suur pimedus keskpäeval, paks udu ja suits matab selle müriseva linna oma alla. Siis poed maaalusele rongile, kus soe ja edasiliikumine kiire.
Tervitab E.Wiiralt.
Meie veike kass kirjutab kah alla ja tervitab

Nagu kirjast selgus jäi 1926. aastasse Wiiralti osvõtt Eesti Panga  poolt korraldatud  pangatähtede kavandite  võistlusest, kuid ei tulnud auhinnatud kohale ja pidi leppima  võistlustingimuste järgi väljamakstava 20 000 margaga, ning 3000- margalise töötasuga. Rõude kogus on säilinud sulejoonistused ja kavandid viie-, kümne- ja viiekümnekroonistele rahatähtedele rahvusromantiliste motiividega  ( rahvariietes naine lapsega viljapõllul, Eesti kaart  ja vapp tammepärjas, kaluriperekond Eesti vapiga purje all).  Arvatavasti ei olnud rahade jaoks Wiiralti stiil liialt peen ja tuli alla jääda konkurentsis.
Teiste väljaannete seas trükkis Järva Teataja võistlustööde tulemustest järgmise artikli 14. detsember 1926, “Uued Eesti rahad. Kunstnikkude võistluse tulemused.”

Pikema pausi järel kirjutab Wiiralt 1927. aasta kirjas vennale veebruaris järgmiselt:
Pariis 4. II 1927
Juba möödunud paar kuud sest kui sulle viimati kirjutasin- Tahan kõige pealt mo pika vaikimise ja viivituse põhjust ettetuua, ühtlasi ka motiive, mis takistasid ootamatult mo sõnapidamist. Tol korral teatasin ning uskusin oma olukorra paranemisse. Aga see päev ei saabunud, mi loleks võind Sulle viiuli asjus vastu tulla. Elu läks järk järgult raskemaks, ning on jõudnud sellele surnud punktile millel praegu baseerin. Tead ju isegi seda olukorda, maha elada abinõudega, mis on allpool miinimumi, ehk ei mittemillestki. Kui Jõuluni andis raske majanduslise olukorra juures veel tunda külm. See polnud mitte külm Tallinna mõistes, kus, mõistetakse selle all jääd, lund, mis on kuiv külm. Siin oli see külma vihma näol udu ja külm rõskus tungis meie kütmata ateljee ruumi. Nii tuli toas palit seljas pupesid maalida, mis veikest eksisteerimis võimalust andsid. Selle juures külmetasid jalad ilmast ilma – sõrmed tursusid üles. Jõululaupäevaks tuli, siinse mõiste järele kõva külm 6-8 kr mille tagajärjel siinse rahva seas, kes külmaga harjunud polnud, surmajuhtumisi ette tuli. Jõululaupäevaks muretsesid sõbrad meile plekktoru, ning varastati telliskivid ning osteti savi, ning potsisime ahju sisse. Omandasime ka vanu laudu, ning kütmine võis algada. Külma eemalepeletamise alal oli see juba samm edasi, ehkki seda teistel aladel teha ei saanud. Kuidagi said Jõulud ja Uus aasta läbi pressitud. Uuel aastal tuli mulle eesti Pangalt üks summa, mis oli poole aasta tagant esimene raha, mis sai päeva jooksul siia sinna välja makstud, sest oli ju selle kitsa olukorra juures tekkinud suur rida igasugu arveid, mis tingit olnud hädatarvilikkudest asjadest nagu: ateljee mis 3 kuud maksmata olnud ( 600 fr) Pääle selle tuli end varustada riietega, ning pesuga, oli kõik räbalaks muutunud. Sain ülikonna päris odavalt (100 fr) osta. Veidi töömaterjali sai kah muretsetud, ning läbi oligi – ei saanudki kõiki tarbeid rahuldada. Ning algas jälle läbipressimine päevast päeva. Tol korral kui Sulle lubasin teatud asjus lahendust teha, arvasin, et mo eelarve või õigemini sissetulek, mis küll ühekordne suurem saab olema aga näe lootused ei läinud täide, ning Sinu asjus järgnes minu poolt asja surnuks vaikimine, nii vastik kui see mulle ka ei olnud. Olen siin saanud mõnelt Prantsuse, mõnelt Vene kirjastusest mõningad väiksemad tellimised illustratsioonide alal aga need on olnud kõik nii väga juhuslikud. Ma olen siin saanud mõne kuulsa mehega tuttavaks, ning loodan veelgi mõnega saada, kellel on sidemed, selle kaudu saan niimõndagi tööd. Ma usun kindlasti, et kui mulle siin korda läheb end tutvustada, siis olukord palju paraneb. Viletsat olukorda tuleb just arvestada kohalikkude sidemete, ning tutvuste puudusel. Olen nüüd ses suunas mõned aktiivsed sammud edasi astunud.
 Osa minu halba käekäiku tuleb Abessiinia jandi arvele kirjutada, sest nende teadete mõjul, mis Eesti ajalehtedes minu Abessiinia sõitu peegeldasid katkusid, mul Eestiga kõik sidemed, mis töö saamisse puutusid. Alles nüüd sain Tallinnast Arthur Adsonilt tellimuse kahe kaane „kaduvik“ ja „Rõõm ühest ilusast päevast“ (Under) niing siseillustratsioonide peale. Säältpoolt kirjutati, et nad oleks mulle ennemgi tööd saatnud aga nad arvanud, et ma Abessiinias olen. Noh asi kah seegi saab paar päeva ära elada!
Suurema osa honoraari arvel olen tellinud raamatuid, mis minu illustratsioonega varustatud, kuna mul neid siin väga tähtis töö saamise juures näidata on. Tellisin umbes umbes 1000 Emk eest.
 Loomulikult oleks ladnam, kui selle asemel peentraha saabuks aga näe teha pole kedagi. Nii on see hall Pariisi elu. Niiviisi kannatavad siin enam-vähem kõik, kes siin olla tahavad, ning viga ei tee kõiki neid raskusi läbiteha! Teata, kuidas läheb sul, niisugused uudised, ( ka kõige väiksemad) millised väljavaated, ning teenimisvõimalused?
Ole tervitatud Ed. Wiiralt

Edasi saabub kevad ja seejärel suvi, mil Wiiralti eluolu samas rütmis: kehv toidupoolis vahelduva eduga mõne tööotsaga, kuid üürivõlg taas 3 kuud tasumata. Iga suurem tasu, mis hetkeks saabus läks võlgade arveldamiseks ja laenule elamisest sai teatud normaalsus. Mais on Wiiraltil väike näitus „Au Sacre du Printemps“ galeriis, kus juba mõne päeva tööde näitamise järel tegi kunstnik 6-7 töö müügi 2000 frangi ulatuses. Endiselt jätkab Wiiralt kontaktide loomist ja ilmselt pimestab teda tungiv soov oma olukorda muuta sedavõrd, et pimesi usaldab inimesi, teeb allahindlust oma kunstile, võtab vastu lubadusi inimestelt, et makstakse hiljem jne. Kahjuks liigsest lootusest ja usalduslikust loomusest tingituna Wiiralt ka palju pidi pettuma ja seatud eesmärgid, kas lükkusid määramata ajaks edasi või ei täitunud ealeski. Võlgu olijatelt üritas Wiiralt oma töid teinekord tuttavate kaudu tagasi saada, sest leiduks teisi ostjaid . Üks säärane palve oli Wiiraltil 1927 a vennale, et too klaasitud  „Püha õhtu söömaaja“ Pühavaimu kirikuõpetajalt tagasi küsiks ja papprullis talle saadaks, kus Ta siis Pariisis saaks 500 franki selle eksemplaride eest.
 „Au Sacre du Printemps“ galerii omanik Jan Slivinsky tutvus oli alguses Wiiraltile kasulik ja Eduard Wiiralt imetles lausa toda muusikameest.  Viimane ei soovinud  soovitud tööde näitamise eest renti, ega võtnud ka protsente müügist saadud tulult. Suvel võeti koos kolmekordne villa rendile 8000 frangi eest aastas. Villa asub elektrirongiga Fontenay aux Roses– ½ tunni sõidu kaugusel Pariisist ja Wiiralt ise käis linnavahet pea igapäevaselt. Tõid oli Ta saanud müüdud pea 3000 frangi ulatuses ja vasti oli ta võtnud pikemaajalise graveerimistööde tellimuse. Ateljee üüriraha 1000 fr oli Wiiralt laenanud Pustalt.
 Selle raha eest sai majas omale klaaslaega valgusküllase ateljee ja ühe toa, lubadusega, et varsti ostetakse ka terve sügav- ja kõrgetrüki  sisseseade ateljeesse  ja siis saab suuremahuline töö alata.  
Kodustele kirjutades on sel suvel Eduard väga optimistlik ja mõistetavatel põhjustel ka möödunud talve tõttu tänulik, et elu lahedam. Võiks justkui tunduda, et just seda Wiiralt kõhtu koristades ja külma trotsides paar aastat oodanud? Töötab Ta 15 h päevas erinevate vasegravüüride ja tehnikate kallal, mida pole ammu teinud- kõike sooviga ületada raskused. Eestis terendab võimalus teha illustratsioone „Kalevipojale“ jne, Kuid materjalid maksavad, kulud on suured ja taas leiab Wiiralt end püksirihma pingutamas, et hädalisematele saaks võlgasid tasuda ja töö seisma ei jääks. Kõike enda arvelt, sihiks soov aidata lähedasi, kes olla samuti Eestis viletsuses ja vanemate tervist aidata turgutada, näituseks ema Kuressaarde tervist parandama saata sanotooriumisse. Eestis ja just Pallase kaudu saadud tööde tasusid tihti laseb Wiiralt Wõrru vend Oskarile saata, et siis seeläbi kergendada vanemate eluolu.
Saabub uus aasta ja töötähe alla jõuab Wiiralt läbi juhuse oma teise Pariisi isikunäituseni A.-G Fabre galeriis Pariisis 9-24. aprillini 1928, kus väljas 40-50 tööd. Tasu taolise näituse eest oleks olnud ca 2000 fr, kuid Wiiraltilt tasu ei küsitud. Aprilli lõpus annab Wiiralt vanematele teada, et on sunnitud Fontenay aux Roses villast  lahkuma tagasi Pariisi, kuna läks peremehe Jan Slivinsky-ga tülli.  Mais juba kirjutab Eduard kodustele Pariisi aadressilt 2 bis Rue de Maison Dieu Paris ( 14ar).

24. juunil 1928 kirjas kirjutab Wiiralt täpsemalt lahkhelide tagamaast:
/… Oli suur valge ateljee, suur elutuba, kuid ma ei olnud mitte vaba nii nagu tahtsin. Tujukas peremees, kelle käes see villa oli, ning praegugi veel on, arvas hääks hüsteerikas minu peale karjuda, ning meie iseloomud olid seevõrd erinevad, et vist ei kunagi me sõpradeks poleks saanud, Mina oma iseloomult kinnine- tema vist mitte niiväga, kuid ta arvas kah kinnine olla ei tea mispärast. Ning see  sündis nii, et ma seda tervist lõhkuvat tööd teha ei tathnud ning oma isikliku tööd tegin, nurka visates suurt gravüüri, mis koosnes neljast plaadist. Töö oli mul kätte võet 2500 frangiga, mida hiljem nägin kui juba 1 kuu ühe värvi kallal töötand olin- järjelikult oleks siis veel töötada tulnud 3-4 kuud nagu näete oli ülalp. toodud summa liig väike selleks, et seda tööd valmis graveerida- seepärast viskasin nurka. Ajas teda vihale ning tegi ka palju meelehärma see asi, et näituse lubasin korraldada. Teises see on Louis Fabre´i galeriis ja mitte Tema galeriis, kus mul esimene näitus oli. Ning see sündis ühel õhtul, kui ta jälle mu ateljeesse ilmus ning omi rahulolematusi ettetooma hakkas, julgesin mina kah vasturääkida, et tema mind kunagi mõistnud pole ega minust aru saanud pole. Loomulikult ei meeldinud see ühele Poola egoistile, kes end kui suurt filantroopi välja annab ta heitis ette tänamatust ja hüüdis „Ich bitte mein Haus zu verlassen“, „Gut vie Sie vollen“ vastasin ma. „Vir verden aus vie mehr grüssen- ausere freundschafliche Beziehrungen sind vorbei“ umbes nii vastas ta. Muidugi vastasin ma „Ihre Wille geschehe.“ Pääle selle ei teretanud me üksteist enam nädal aega. Hiljem kolisin sealt ära linna „Maison Dieu“ peale (s.o jumala maja). Nüüd me teretame jälle üksteist, kuigi vahekord enam nii sõbralik pole kuid siiski vaid official kõik. Õieti hakkasid arusaamatused tal pääle juba õige ammu pääle minu sõbra E-ga, kes kah sääl elas, kes piltide kommissionäär on. Sääl tulid tülid ühe keerulise kombinatsiooni läbi ja nimelt ühe kuulsa itaalia kunstniku Modigliani skulptuuri ja joonistuse läbi, mind muidugi niisugused äriasjad kunagi pole huvitanud, ning ei viitsi ma ka siinkohal sest seletama hakata. Igatahes läks mu sõber juba ammu Fonteneyst minema. Igatahes olime meie kõige kauem selle filantroobi juures olnud, oma eestlase rahuliku iseloomu tõttu. Tal on olnud hulk teisi kaastöölisi, kelledega ta palju lähemat aega läbi on saanud ning palju varem minema kihutanud. Et ma teatud päevaks oma äraminekut tema juurest teostada lubasin, ja et mul kohta polnud kuhu minna, päälegi puudus transpordi raha linna, oli me perenaine Fontenays nii lahke ja võttis mind oma poole seega elasin prantsuse perekonnas umb. 1 nädala. Mulle anti ülal üks väga puhas tuba laia voodiga tarvitada, hommikuti anti võileiba, kohvi või theega- õhtul õhtusöök koduse roosa veiniga, see rahvas läks maa moodi magama s.o kell 9 nii siis olin ka sunnitud sellel aal minema. Nädal hiljem leidsin juba linnas toa ning perenaine tellis auto- millesse oma kraami panin, ning algas kiire sõit linna. Poole tunniga olin selle maa juba seljataha jätnud ja kolisin sisse…/

Edasi kirjeldab Wiiralt olnud näitusel müüdud teostest ja kuidas sai uusi kontakte, võlgu makstud ja uuesti tuleb päevakorda mõte ikka Tartu sõita, kuigi Wiiralt sisimas teab, et Tartu tema jaoks väike on ja seal loominguliselt palju oodata ei oleks. Majanduslik kindlustunne kallutab mõtteid Pallasesse tööle tuleku suunas, mida Ta Vabbe ja Rudolf J. Parisega koos oleks sügisel teinud.
(Etteruttavalt teame, et Eestisse astub Eduard Wiiralt alles 1939. a sügisel).
Pariis 27. Weebruar 1929
Armsad vanemad
Juba möödunud sest mitu kuud, kui teile Maidlasse kirjutasin. Wahepeal on läbielatud nii mõndagi. Kannatanud külma all. Haige olnud grippis nädali päevad. Pikkamööda terveks saanud. Nüüd on külmad möödas ning seega ka kergem. Külmad olid siin karistuseks, sest polnud ju keegi  seks end ei varustanud ega ettevalmistanud. 15 kraadi, ning pariislastel oli jälle võimalus 11 aasta järele järvedel uiskusid tarvitada. Nüüd olen jälle tööle hakanud. Sõber M. B jõudis hiljuti New- Yorkist tagasi. Tal olid minu tööd ligi. Ta teatas, et minu töödel seal väga hää edu võib olla., ning ta tellis minult paarkümmend monotüüpiat Ameerikasse saatmiseks. Hiljuti viibis siin suurem Ameerika kollektsionäär Philadelphiast. Muuseas käis Ta ka minu pool sees. Ostes rea töid: monotüüpe, gravüüre joonistusi 3000 frangi eest. Sellest summast läks 33 % (so 1000 fr) vahekauplejale, ning oli varem saadud avanss´na 500 fr. Nii et sain 1500. Sellest summast sain osa võlgadest tasuda, ning läbi oligi. Ainelist olukorda see kuidagi ei parandanud- aga muresid vähendas Ta küll. „Grianoni“ kirjastuses on mul nüüd väikene töö seisak. Esimese raamatu illustratsioonide kohta on prantsuse ajakirjandus ainult kiitvaid arvustusi olnud. Nüüd tuleb ära oodata Puschkini poeemi kohta. Raamatu saatsin Tartu Geussile? Kes teise eksemplari sellest Moskva edasi saatis tähtsa vene kunstikriitikule. Ühtlasi saadan ka töid Moskva kus saab muuseumi juures minu tööde näitus tulema. Samatüübilise oma gravüüride näituse saan ka korraldama varsti Strassbourgis muuseumi juures. Sellest kutsus osavõtma üks maalija restaurateur, kes hiljuti siit sõitis. Käesoleval momendil esinen ka Suurel Eesti Kunstinäitusel Helsingis. Esinen nõrgalt ja juhuslikkude vanade töödega. Sest et ma õigel ajal kutset ei saanud, ning Tallinnas vanad tööd kokku kaabiti, kuna minu saadetis siit hiljaks jäi. Helsingi näituse järgmine punkt on Lübeck, ning lõpusiht Pariis. Pariisi jõuab näitus vististi Aprillis. Nii et ma siin siis sellest paremini osa võtta saan.———– Kirjastus „Grianon“is oli mul pikem jutuajamine kirjastaja direktoriga uue töö asjus. Nimelt on kavatsus väljaanda kuulsa Itaalia klassiku Giovanni Boccacio teost „Decameron“ millesse tulevad 100 vasegravüüri suuremas formaadis ning värvitrükis. Üks eksemplar niisugust raamatut läheks maksma 4-5000 franki. Töö, mis vahetpidamata kestma saab, saab vältama 2 ½ aastat. Nii, et see saab esimene suurem töö siin olema. Unustasin veel ütelda, et kollektsionäärile Philadelphiasse pääle selle ostu veel hulk tööd tegema saan. Ex-librisid värvilised gravüürid jne.
22 selle kuupäeval saatsin teile 500 franki (viissadafranki) palun mitte pahaks panna, et mõni kuu tagasi, mil lubasin, saata ei saanud haiguse tõttu.
Pean lõpetama, sest kell on 3 ning tulema peab kunstnik Annenkoff, kes minu monotüüpe osta tahab.
Palju tervist ning jõudu
Vastust ootes Eduard

Pariis 16. aprill 1929
Armsad vanemad
Mul on väga rõõmustav kuulda sellest suurest muudatusest, mis Maidlast Tallinna üleminekuga sündinud on. Arvan, et töö sellel alal kuulub kergemasse liiki, ehkki ka sääl küllalt askeldusi olemas. Wõrdlevalt võttes pole neid lõpmata rühkimisi- vaatamata ilmastiku olukordade pääle, nagu oli see Maidla pimedas nurgas. Loodan, et Teil seal nüüd palju paremini minema hakkab. Sest olen kuulnud, et Eesti inimesed, kes sel alal töötavad, aina rõõmsad on oma käekäigu üle näituseks ühe minu siinse sõbra vanemad, kes Tartus t.ainete äri peavad Riia maanteel, kus neil olla igapäine puhas sissetulek ligi 1000 senti.
Minu töös ja teenistuses on praegu üks ajutine seisak. Olen teinud kül vähemaid tellimisi. Ameerikalstele on töö veel pooleli. Üldse selle kevade tulekuga on väike loius sisse tulnud. Wõib olla ka väsimus pääle selle talve. Mul on juba läbiräägitud nimelt suvitama mineku asjus lõuna Prantsusmaale. See kuluks igale pariislasele ära, kes siin aastaid kõrvulukustava mootori müra, bensiini suitsu sees on olnud. Siit sõidan vist paari kuu pärast maale, kus umbes kolm kuud viibima saan, kaasavõttes lõuendid ja värvid, samuti ka graveerimismaterjalid, sest teen nüüd katsed maalimisega algust teha. Seda ei saa muidugi mitte igamees, kes nii kaua graveerija olnud.  Arvan, et mul siiski värvitunnet on kuna ammu alaline huvi maali vastu on olnud. Sellevastu ei mõtle ma mitte gravüüri nurka heita, kuna mul veel see ala kaugeltki veel mitte viimistletud pole, ning huvi on ikka püsiv olnud selle ala vastu. Olen juba Pariisi luksusraamatute kriitikutele silma paistnud. On ilmnenud terve rida häid kirjutusi nende poolt viimastes paremates ajakirjades minu hiljuti graveeritud A. Pushkini poeemile „La Gabrielide“ le. Viimased gravüürid saatsin Tartu Pallase näitusele. Kuid nüüd kuulsin, et teadmatail põhjuseil näitus ära jääb. Warsti tuleb Eesti kunstinäitus Pariisi. Sellest suurest tööst: Giovanni Boccacio „Decamerone“, millest hiljuti teile kõnelesin pole veel midagi aktuaalset välja kujunenud. Nagu suur töö kunagi, võtavad ettevalmistused  ja läbirrääkimised 2 aastat aega. Töö saab kestma 2 aastat. Lõndonist saan materjalid…
Loodan saada juba kõige lähemal ajal andmeid teie tegevusest seal Kadriorus.
Tervitusi kõigile ning head käekäiku
Eduard

Pariis 5. mail 1930
Armsad vanemad
Teie kirja sain neil päevil. Selles kirjas kartus minu silmanägemise ja sellega ühenduses takistus töötegemises on ühe tühja jutu mõjul tekkinud. Kõige pealt ei ole mina Kask´iga mingisuguses kirjavahetuses olnud, ei ka teistega eestis üldse. Just vastuoksa – olen vasegravüüris kogu aeg tehniliselt ikka enam ja enam peenemaks läinud- hakkama saanud tehnikaga mida praegusel ajal mitte igaüks ei tee. Eestis olles mul veel seda võimist ei olnud. Ja prillid on ka sama kõvadus (numer), mis mul Eestis lahkudes s.o.  4 ½ aastat tagasi oli. Järjelikult on lühikese nägemise edenemine järk-järgult seisma jäänud. Sest varemalt vahetasin ikka prillisid järk-järgult kõvemat nummert võttes. Seega on siis see küsimus lahendatud.
 Muidu läheb mul siin vanamoodi- vana rada. Ikka samad lootused ja äraootav seisukord. Teenistus ei ole mitte ülisuur, et inimese moodi ära elada. Aga ma lepin sellega- olles huviga asja juures. Energia, mis Eestis olles väsimata näis, ei ole enam see. Ei jõua enam nii suure hooga tööd teha kui varem. Olen veidi väsinud- eriti nüüd suve kätte jõudmisel. Kuluks puhkus ära küll- normaalsemates elutingimustes- aga kust sa seda võtad. Lepin sellega, sest on inimesi, kelle olukord veel halvem ja nad on ka rahul.
Marseille´i linnas lõppes graafika näitus. Müünud ma sel näitusel ei ole aga ma sain häid kirjutusi minu tööde kohta. Oli öeldud muuseas, et võimiste poolest ülekaal Pariislaste pool on. Oli kirjutatud kahes lehes. San ka kutse ühest võistlusest siin osavõtta Võistlus saab olema sügisel. Kui niipalju tööd teha suudan, siis saan osavõtma. Esimese auhinnaga võib saada 7000 frangi ümber. Kui üht väikest osa minu töödest ( mitte kõige parem valik) näha tahate, siis minge Tallinnas R.K „Dekoori“ näitusele milest mind osa võtma kutsuti, ning kuhu 14 nummert graafikat saatsin. Sisseminek on sääl arvatavasti maksuline- ei tea kui palju. Ning palun ka saata sel juhusel kui selle näituse kohta ajalehtedes kirjutatakse väljalõiked ajalehtedest.
 Tahaks ka Oskari aadressi teada saada, olen selle ärakaotanud ning ei mäleta enam, pole ka kaua aega tale kirjutanud.
Olge tervitatud Eduard.

Postkaart isa Antonile Tallinnas
Autrain- Bretagne 16. august 1929
Kümne tunnilise sõidu järele olen siia jõudnud. Jään siia puhkusele 1 kuuks. Minuga ühes on pratsuse maalija F ja tema tuttav preili. Nemad on galerii poolt kelle jaoks töötan. Tuleb siin kah palju tööd teha. Eila tegime sõidu selle suurepäralisesse piramiidi taolisse linna. Siin tõuseb meri nii, et õmberringi vees on Maavaikus mõjub hästi. Isu on kah kolm korda suurem kui Pariisis. Ööd on jahedad. Paari päeva pärast asume laevale ning sõidame ühe üksiku saare peale.
Kõige paremaid tervitusi Eduard.

Pariisis Laupäeval
29.augustil 1930
Armsad vanemad!
Teie kirja sain ammu- kuid ikka olen selle vastamisega viivitanud ning edasi lükanud. Nüüd paaritunnilisel töövaheajal võtan sule. Kõigepealt elan vanamoodi- ei mingisugust suuremat muudatust selle suurlinna olemises ette pole tulnud. Elu on piiratud- ei või enesele lubada suuremat vabadust, sest on ju siin iga samm kuludega seotud. Töötan ikka võimaluse järgi, kuigi mitte nii hoogsalt, nagu see olema peaks. Suure maaliga pole ma veel tuju ja energia puudusel hakkama saanud, sest nõuab see ju suurt pingutust ja püsivust. Advokaadiga ka see asi arenenud pole- vist jääbki see nii, sest olen selle rahvaga jälle hääs vahekorras. Nad tahtsid mind jälle Bretagne kaasavõta suvitama, kuid nad ei ole minu ajutist uut ateljeed, milles töötan leidnud- ebatäpse aadressi saamise pärast minu sõbralt, ning nad sõitsid autos Bretagne ilma minuta. Ei pannudki ma seepeale suurt rõhku, sest töötingimised olid mulle tundmatad. Loomulikult poleks ma mitte läinud neil tingimustel, mis olid mineval aastal. Elan nüüd ( ajutiselt) suures valges ateljees, mis kuulus Kultuurkapitali stipendiaatidele. Et aga sel aastal Kultuurkapitaal summade puudusel ühtki kunstnikku Pariisi ei saatnud, siis seisis ateljee tühi. Ning Pariisi E. Saatkond ( Mr Pusta) tuli sellele õnnelikule mõttele mulle tarvitamiseks anda seda ateljeed, vähemalt pooleks aastaks. Siin olen juba paar kuud olnud. Ruum on suur ja väga valge. 100 küünlaline elektrilamp, ning uus mööbel. Viimasel ajal on siin töötamine peaaegu võimata suure kuumuse pärast, 37 kraadi varjus!! Ei tea kuhu selle eest pugeda- peab kannatama. Riided on alati seljas märjad – vesi jookseb üle prillide mida tihti pühkida tuleb. Hommikul ärgates on voodilina ning padi läbimärg. Muidu oli kogu suvi külm- neli viis korda päevas tuli vihma. Vahepeal oleks mul võimalus olnud Eestisse sõita, kuid ütlesin sellest lahti. Asi oli nimelt nii. Üks mees sõitis Tallinast. Tal oli sõidupilet üle Itaalia Eestisse. Ta aga otsustas Pariisi jääda. Seepärast pakkus Ta pileti mulle nii siis oleks sõidu teinud üle Itaalia Eestisse. Sõidu lõpusihi juures hakkasin juba mõtlema. Mitte küllalt informeeritud oleks Eesti oludest ja säälsetest teenimisvõimalustest ja tagasisõiduküsimus- kõik see paistis mulle küllalt ebaselge- ning andsin pileti tagasi, ning sellega sõitis teine mees. Vahpeal töötasin ühele Ameerika firma Pariisi osakonnale. Nad otsisid nimelt üht graveeriat, keda Ameerikasse saata. Nad küsisid minu käest. Vastasin, et olen nõus sõitma, otsustati läbirääkida. Otsust selle kohta ma veel saanud ei ole. Saab näha. Olge kõik terved- Teie Eduard.
P.S Siit sõitnud mehe jutt minu silmanägemise kohta joomise tagajärjel on häbemata tühi jutt ja täiesti aluseta. Kuulsin, et see jutt ka Tartu kunstiringkondades liikus, mille aga keegi siit sõitja ümber lükkas. Teen ikka väga peenikest gravüüri ja silmadel pole viga midagi.

Pariis 19.XII 1930 – kiri vend Oskarile
Sinu kaardi sain kätte umbes kuu aega tagasi. Et sind kah see tööta olek tabanud on, on küll hull lugu- nii nagu mina siin juba pikemat aega seda paraku nautinud olen ja ka suve jooksul pahatihti rihma pingutanud olen. Nüüd aga mõni kuu juba on asjaolud pöörde võtnud ning mul on nüüd rida töid ees vasegravüüridel fotode järele – mis pagana pihta küll minu otsekohene ala pole. Lõppude lõpux pole see mitte looming, ning kaua sellel alal tegutseda on isegi kahjulik. Intuitsioon töötab ainult tehniliselt. Aga ma teenin seega raha – mitte halvasti. On ju end vaja kah pikema aa takka veidi korda seada ja veidikeseks ajaks unustada selle Montparnassi kohvikute kõrvulukustava lärmi ja värviliste tulede mere. Kõigist sellest olen täis. Aga ma olen sunnit viibima selles atmosfääris, sest olenes ju sellest minu kui ka iga teise vaese mehe igapäevane leib. Ma müüsin ka hiljutisel E.K.K.Ü näitusel Tallinnas tublisti või umbes pooleteise „tuhteni“ frangi ulatuses, Aga mul oli siin niipalju võlanõudjaid et see kõik siin ärasulas. – Noh sai ka veidi rõivaid korraldada. Nii nagu sa vist tead olen juba neljandat aastat „Salon d`Automine´i liige, ning kogu selle aja vältusel suures Palees töödega esinenud. Tänavu aga juhtus midagi ootamatut. Müüsin nimelt ühe suure monotüüpia „Viiulimängija“ 340 fr. Eest ning vähemaid gravüüre 200 fr. Seega sain näituse kulud tasa ja jäi tublisti ülegi. Igatahes on Saloonis müümine haruldane asi- pealegi veel nüüd kriisi ajal. Prantsusemaa on praegu küll ainuke maa Euroopas, kus tööpuudust ei ole, kuid sellepeale vaatamata läheb ka siin aasta-aastalt raskemalt. Wäljamaalastel pole enam neid võimalusi, mis olid nagu mäletan kui tulin- 5 aastat tagasi. Muidugi kunstnikkude kohta omal alal see ei käi – on ta ju alati kiratsenud. Juhuslikud teenistused kontrolli alla ei käi, küll aga reguläärsed lepinguga sõlmitud tööd. Tahaksin Sind häämeelega ka siin näha kuid esialgul oota ära kuni minu seisukord veidi stabiilsemaks muutub. Muidu ei tea ( mul ka enam muusikameestega suurimaid sidemeid ei ole)- tuled siia küll rihma pingutama- millega küll väga pika aja jooksul ära harjub- samuti ka siinse kliimaga. Tähelepanu juhtides mo ülal toodud reale: „ kuni seisuk veidi stabils. muutub“, on mul teatada, et rahvaga kellega möödunud aastal Bretagnes olin jälle ühendusse astunud olen. Ning nüüd sünnib minu järgmine sõit lõuna Prantsusmaale Cannes´i kaheks kolmex kuux tööle maali alal. Tahan seekord seda ala väga tõsiselt ja otsustavalt võtta. Muidugi oleneb sellest minu edaspidine elukäik. Sõit läheb lahti otsekohe. Niipea kui eelseisvate gravüüridega valmis saan.

 Arvan, et sõitma saan, kas veebruari algul või 15mal. Eelseisev trükk on Ex.libris Pariisi Eesti saadik Pustale. Gravüür ei ole mitte lõpulik- siin tulevad suured muudatused teha. Olen mures vanemate pärast nende elu-olu kohta pole neil ammu teateid saanud. Olex hea kui ses selgitust tooxid. Lõpetan kirja, sest aega on vähe ja kõik tibatilluxed uudixed ei tule nii kähku pähe. Käesoleva postiga saadan sulle rahakaardiga viiskümmend franki ( 50 fr), et Sul ka pühade aal oma tubak pihus olex. Uuel aastal loodan sulle veel saata. See on küll esialgul väga vähe. Mis August teeb? Olge tervitatud kõik Nigul. Tänaval nr 11. kort 5.
Eduard

Jaan Grünbergi mälestustes „Wiiralt Pariisis“ saame teada, mida tegi E. Wiiralt 1930 -1933 a. Sel perioodil on vähe kirjavahetust kodustega . Eriti aastatest 1931-1933 kuni isa Antoni surmani. Sel perioodil oli Wiiralt Strasbourgis, kus oli (armu)kunstivahekorras Tema tööde koguja Nelly Stulziga.  Naine kutsus Ta enda juurde töötama, kus vabam ja rahulikum õhkkond koos teatud rahaliste hüvedega- vaheldus Montparnasse´i boheemlaslikule elule. Wiiralti märkmiku järgi sõitis ta Strasbourgi 23. mail 1931. aastal.  Nelly Stultz varsti kutsus telegrammis sõber Grünbergi Strasbourgi, kus viimane lootis sõbra pulmas osaleda, kuid põhjus oli vähem poeetiline. Nelly vajas abi Wiiralti joomisele piiri panemisel. Paraku sai toetust selles loos Wiiralt. Kolmekesi külastati muuseume mh Colmarit, Unterlindeni muuseumi, kus Matthias Grünewaldi Isenheimi altari kompositsioon „Kristus ristil“ kesktahvlil. Wiiralt sai sellest mõjutusi ja nägi altari tegelaskujusid puudel ja igal pool mujalgi. Mõnel hetkel või tabada Wiiraltit hoidmas oma kätt samas asendis kui seda oli Ristija Johannesel altaril. Wiiralt pidas oma märkmikes tööde üle arvestust ja seal on sisekirjutus, mil 1931 a sai Ta N. Stultzilt monotüüpia „Viiulimängija eest 1000 franki, millele veebruaris lisandus veel 500 ja siis „Naine lillega“ monotüüpia eest veel 500 franki. Nelly müüs tõsiste kavatsustega Wiiralti töid, kuid märkmikus oli summade taga mitmel puhul kirjas „arvel“ mis viitab asjaolule, et mitte alati ei tasutud koheselt tööde eest. Teoks said märkimisväärsed rahasüstid Wiiraltile ja muu abi riiete, sigarettide, töövahendite ja eluaseme näol.
Nelly Stultzi kirjeldatakse kui erakordset naist . Sündinud 13. augustil 1892 a Strasbourg´i kunstniku miniaturist Gustave Adolphe Stultzi perekonas.  Maalimist õpetas Talle alguses isa, hiljem täiendas Dekoratiivkunstide koolis. Nelly Stultzi esimene isikunäitus toimus 1936. a sealsamas, kus Wiiralti omagi galeriis „ La Librairie de la Mesange“. Isikunäitusi korraldas ta hiljem nii Pariisis kui kodulinnas. II maailmasõja aegu võttis Nelly Stultz osa vastupanuliikumisest, vabastades sõjavange, otsides inimestele pelgupaiku, riskeerides hulljulgelt. Peale sõda autasustati teda Resistance´i medaliga. Peale kunsti oli Nelly sügavalt usklik ja isegi müstitsismi kalduv.  Nelly Stultz suri 20. jaanuaril 1969.
 Wiiraltisse oli Nelly Stultz kindlasti sügavalt kiindunud ja see kiindumus säilis mingil määral kuni elu lõpuni. Süvenemine Wiiralti loomemaailma mõjus temagi loomingule inspireerivalt.  Wiiralt ise ühes kirjavahetuses kirjldas, et iseloomude erinevus viis neid lahku, olid nad siiski kunstnikuisiksustena paljuski sarnased. Nende elu lõpo oli samuti sarnane- haigusest ja üksindusest varjutatud, üliinimlik, nagu nende eludki.
2002. a sattus Pariisis  töötada armastav Soome helilooja Juhani Komulainen kunstioksjonile, kus müügiks Wiiralti teoste kollektsioon. Mõned teosed sattusid juba võõrastesse kätesse ( mh Vanamees kassiga), kuid siiski üsna terviklik kogu 58 tööga sai Ta endale soetatud ja hiljem ostis veel 5 Wiiralti teost lisaks. Järgnevad fotod tegin 2023 a veebruaris Vernissage galeriis näituse “Wiiralt. Mon Paris” avamisel. On üsna suur võimalus, et just see oli Nelly Stultzile kuulunud Wiiralti tööde kogu.

Strasbourg 20.augustil 1931
Armsad vanemad.
Olen ikka veel nagu näete Strasbourgis. Ei kavatsenud küll niikauaks siia jääda- juba kolm kuud olen siin töötanud. Ette tulid suuremad tööd. Istun juba teist nädalat ühe suurema gravüüri kallal. Loodan sellega pea valmis saama. Jään siia kuni 2-3 septembrini siis tagasi Pariisi  bensiini suitsusse ning mürasse. Sain juba kutse oma töödega esinemiseks Suures Palees. Teisalt poolt sain ka kutse Koloniaalnäituse juures olevast saloonist, mis ühe aastase kestvusega. Osavõtta sellest küll osa ei võta- sest sääl nõutakse koloniaal elule vastavat sujet´d. Pariisist mulle siia külla sõitis ka üks vana Tartu  sõber maalija Grünberg, kellega siis siit mägedesse Vosges tegime. Ronisime 1000 meetri kõrgusele Panoraama oli suurepärane. Suured tamme ning kuuse metsad. Suur vaikus. Kusagil all lööb karjane piitsaga heleda plaksu- mis mitme kordselt mäest-mäkke vastu kajab ning kusagil kaugusse kaob. Kaugel kõnnib mees mööda liivast teed, liiv pragiseb jalge all- heledamalt praksub mõni suurem kivikene. Tagasi tulime kandes mustikaid, vaarikaid, maasikaid. Vaheldus seegi pikema aja järele. Rahutus asub sisse. Tahan mürasse kärasse. Strasburgi tulime tagasi üle Colmari… weel pilku heites vanameistri Grünewaldi maalidele.
 Täna sain Linnakassast kutse järele tulla honorarile kahe töö eest, mis omandas kohalik kunstimuuseum (fr. 1200) sellest summast saadan käesoleva postiga emale fr 400- see oleks talle Tartu sõiduks, mille peale Oskar mo tähelepanu juhtis. Wististi on see summa napivõitu, teatage, saadan hiljem lisa. Küllap seda leidub, ehkki mul kulusid palju.
 Wõin Teie kirja veel käesoleval aadressil kätte saada, kui kohe vastate. Kui hiljem, siis olen umbes 5 sept. paiku Pariisis – aadress endine.
Elage hästi. Tervitusi kõigile.
Eduard.

Wiiralti Pariisi murrangulisimaks aastaks on kahtlemata 1933. a. Liialdamata võib pidada ka seda Tema elu vormivaks aastaks. Kannatas Wiiralt ise tõsiste terviserikete alla ja suri Tema isa, kelle kaotus samuti vaimselt rusus.
Paris 29. aprill 1933
3bis rue Baillon 3bis
Tervitan Teid kõiki, kes weel elavate seas on. Isa kirja sain kätte, mis väriseval käel kirjutatud, milles aga haiguse wäga tõsist seisukorda warjatud sai. Kirja sain ümberkolimise ajal, nii et otsekohe wastata ei saanud. Oleks ka teisaltpoolt isa seisukorra tõsidusest teatatud, oleks võinud samme astuda kohalesõitmiseks. Nüüd aga tuleb, Oskar, sinu sõnum liiga hilja . Sinu sõnumi satamisest on kolm päeva möödunud, ning et siit väljasõita, raha hankida jne. kulub vähemalt nädal ära. Sõit ise kestab ka kolm päeva. Kuid see kõik kahjuks on ainult oletus. Siin on mul veel teine takistus ees. Nimelt juhtus väike õnnetus- nimelt kaotasin kõik oma paberid ära: prantsuse isikutunnistus, Eesti pass, sõjaw. Wab. tunn. j.n.e. Eesti passi võib küll kohe saada (mis loomulikult maksma läheb) kuna prantsuse pass tingimata olema peab- edasi-tagasi wiisumi pärast. Prantsuse passi küll nii kähku ei saa. Nii siis loen oma kohalesõitu ainult sel juhtumisel võimalikuks, kui isa tervis paraneb. Kulla Oskar teata iga päev isa haiguse käigust. Tema elu kustumise korral on mul sulle palve: fotografeerida teda mitmes seisukorras. Profiilis, poolprofiilis, eu faca. Peale selle gipsmask võtta. Selles asjus pööra ühe minu parima Pariisi sõbra poole, kes kutse poolest kujur on. Täna sain temalt kirja, et varsti Pariisi saabub. Tema nimi ja aadress on:
Aleksander Ipsberg
Imanta tänav 24. -II
Tallinn
Nii siis palun seda teha, kulude peale waatamata, kui wõimalik. See oleks mulle ainuke mälestus minu armsast isast, kes minu vastu ääretult hea on olnud, kelle elu lõpukäik okkaline on olnud. Et end kunstile olen pühendanud, olen talle vähe tähelepanu kinkinud. Olen seda tahtnud edaspidi teha, kuid… Kunst on see, mis sunnib unustama ümbruse, omaksed, weel enam ajal, mil kõik kujunemas on ning jalgealune kindluseta. Wõib olla jääbki see tulemata, sest see ala on kõige tänamatum.  Käesolew tõsine moment ei ole mitte küllalt soodne, et enese-elust olust seletada. Teen seda waid allpool paari reaga. Oskar, sinu kiri pole küllalt selgitav, ega avalik. Minu eest ei maksa ju midagi varjata. Näituseks ema asjus- sinu ridade wahelt võin arvata, et ka tema terwis suurem asi pole. Kirjuta mulle otsekohe, kuidas asi tõepoolest on. Seal ei pruugi sul midagi warjata, sest peame selle mõttega leppima, et kõik kaduvikku ehk „ бъ небымйе“ minema peame ja siis ei tohiks mitte õudne olla…
Nagu tead, olen neli aastat „Maison Dieu“ peal mööda saatnud-poolpimedas katusekambris. Nüüd olen ümberkolinud weidi linna ääre poole. Mul on nüüd palju suurem ja wäga walge ateljee- aknad laes ja seinas. Gaas, vesi elekter. Töö arvel terwe aasta üür ette maksetud (fr 2000-). Nii, et sellestküljest muretu olen. Ka on mul rida suuremaid tellimusi, mille alustamisega just neil päevil kawatsus oli. Kuid wiimane teade sinult on mind wapustanud- ning ootan teadet edaspidisest käigust.
Ole terwitatud
Eduard
3bis rue Baillou 14

Vend Oskar kirjutas Tallinnast Eduardile pika kirja seoses isa kaotusega. Toon siinkohal välja katked kirjast. 31.IV 1933
/…tahan kirjutada isast, kes lahkus meie keskelt surmavalda 27 aprilli öösel 1 ½ ja keda matsime Rahumäe kalmistule (Babtisti) maamulda. Isa, kes alles nüüd, mil teda enam pole tundub kallima, väärtuslikumana on seda ära teeninud, et pühendada all järgnevad read temast kirjeldamiseks. Tahan, et teaks sa ka tema elust enne surma haigusest ja surmast, mida me sugugi ei oodanud, et see nii pea sünnib…/
/…kui ma Võrust kolme aasta eest koha kaotamise järele Tallinna siirdusin- elasid nad vanemad siis juba Niguliste tänaval äärmiselt viletsas pööningu niiskes ja külmas kongis, mis neil kojamehe tasuna käes oli. Siis oli ka August ? lahti saanud- töö kaotanud. Eestlasele omase visadusega oli ta (isa)katsetama hakanud harja tööga. Alul ta ise oli nokitsenud, hiljem lõi August kampa…/
/…isa oli rõõmus-palus kõwa häälega, kuigi see tal raske oli haiguse pärast. Tuletas sind meelde südamlike sõnadega. Tombo (õpetaja) lahkus- südamlik jumalagajätt ja nägemiseni ükskord. Hiljem teadmisele, et parem on kui kahe korra kalli isaga ära selgitan, et oleks südamel kergem kui ta lahkunud on. Läksin Tema voodi juure. Kuigi ta pea oli veidi segane, oli Ta südamlikult rõõmus mu sammu üle. Kallistas ta mind ja ütles, et sa oled viks poiss…/
/…Vahepeal oli isa emaga rääkinud, et kas nad ei pikenda oma rohtudega mu vaeva. „Ei“ ütles ema, need kergendavad ainult.“ Isa tõusis istukile ja tuli välja, ?, laskus kummargile ema voodi poole, kes kohe välja tuli voodist. Tahtsin rohtu pakkuda, vaid ta ei võtnud enam- silmad olid kinni. Külm higi ihu peal. Vajus ema voodisse ja hakkas hinge tõmbama. Ähmane petrooleumlamp valgustas madalat tuba. Mõni minut hingetõmbamist, mis järjest nõrgenes, kuni elutu kogu jäi lamama vaikselt. Nii lahkus meie isa- kuldne isa. Kõik kolmekesi olime ta juures…/

Paris 23. novembril 1933
Armas ema. Hiljuti sain sinu kirja. Ära pahaks pane, et varem ei kirjutanud. Sest olin sellest hoobist väga vaevatud, mis meie peret tabas. Apaatia ja ükskõiksus ning kaduviku lähedalt tundmine takistas mind omi mõtteid koondada kirjakirjutamiseks. Ja nüüd kurvastab mind veel sinu kiri. Milles meie ilmast lahkumisest kõneled. Seisukord on wäga kahetsusväärt, et ma weel niipea sõita ei saa. Isast on mul äärmiselt kahju- Ei lähe päeva ega ööd mööda, mil tema peale ei mõtle. Elavalt on tema hääl ja kuju meeles. Niikaua kui elan, saab mind südametunnistus piinama, et 1932. a kevadel, mil võimalus oli kodumaale sõita, ( oma) ühest siinsest vahekorrast olenevail põhjusil ei sõitnud, ning oma isat ei näinud. Nüüd neid võimalusi enam ei ole. Elan tasapisikesi- suurt puudust küll pole olnud- läbi hädavaevalt olen saanud. Kuid ülejääki ka ei ole. Nüüd tahan kõik võimalused kokkuvõtta, et kevadel 1934 sõita. Vististe sõidab minuga ka ühes kunstikriitik Jacometti, kelle tõlge, vast olete lugenud „Päevalehe“ lisas ilmus. Selles oli kõik mo traagiline olemine heledates värvides peegeldatud, ning lõpuks et haige olin. Juba aprillis olin haigevõitu, kuna 13. mail põhjalikult maksahaigusesse jäin. Sõbrad hoolitsesid selle eest, et tuttav arst, kunstiesemete amateur, maksuta nõuanded ning rohud kirjutas. Oli mul suur jõuetus- lisaks tuli suvel veel suur kuumus. Energia on pikapeale tagasi tulema hakanud, kuid terve pole ma veel kaugeltki mitte. Kõige selle juures olen püüdnud tööd teha. Esinen Poolas- Warssawis ja Krakowis Rahvusvahelisel puulõike näitusel ja eduga. Üks gravüür müüdud 170 fr eest. Siin esinen ka Sügissaloonis ja Wahetussaloonis, mis detsmbris tuleb.
Elan nüüd juba kevadest saadik valges, mitte just suures ateljees. Ateljee üür oli ühe töö eest 2000 fr suuruses ühe aasta peale ettemaksetud. S.o. kuni 1. aprillini siis tuleb ta käest ära anda- sest ei jõua teda maksta. Loodetavasti läheb mul siis ka korda kodumaale sõita. Nii siis armas ema – nägemisteni.
Tervitusega Sinu Eduard
Oskarile suur äitäh pika kirja eest. Walmistasin „Noor-Eesti“  kirjastusele G. Suitsu „AASTATE AKNAL“ kaane joonistuse, mille eest tasu vist kakskümmend krooni tema nimele välja maksta lasen.‘
P.S Käesolevas kirjas saadan kolmkümmend (30 krooni). See on Pallase kevadnäituselt üldsummas 100 kr. Seda hoidsin suvel juhuseks kui sõidan. Sõidust ei saanud aga asja. Osa on mul juba vahetatud siin- pole mõtet siin vahetada siinse elukalliduse juures. Ümbervahetatult on see väga vähe. Kirjuta- kui väga vaja on- siis saadan veel 20 krooni.
Tervitusi kõigile Eduard
3bis rue Baillou
Paris 14er
Lisa Kolmkümmend krooni

Wiiralti 1933 a märkmiku stiilinäited, kus Ta mängib erinevate fontide ja võõrkeelseid tähti kasutades emakeeles kirjutades tehes selliselt sissekandeid endale olulisest. Enamasti on need seotud teoste müügi, kulude ja tuludega, olme arvepidamise jne, kuid sekka isiklikud märkamised seoses oma tervisega, armueluga ( vahekorrad Nelly Stultziga) või ka näitusks isa surm 27. aprill 1933.

1934 – 1938  nende aastate sisse jäi palju töist aega ja tutvus Alfred Rõudega (Veitmann), kellest sai Wiiralti tööde suurim kollektsionäär ja agent Eestis ja tänu kelle rahasaadetistele sai Wiiralt stabiilsemalt elada ja tööle pühenduda.
1935– isikunäitus Amsterdamis galeriis Frans Buffa en Zonen
1936 – märts kuni mai suured isikunäitused Tallinna Kunstihoones ja Tartus Pallaseruumides, mille aitas korraldada Rõude
1936– puugravüürinäitus Varssavis
1937– jaanuar ja veebruar, suur valik Eestis eksponeeritud näitusest väljas Helsingi Taidehallis.
1937- november ja detsember Viini Kujutavate Kunstide Ühingu aastanäitus koos Akvarellistide Ühingu juubelinäitusega- seal sai Wiiralt osalemise eest märgitud kuldse aumedaliga.

1936 aasta Päewaleht nr 6 4. märtsil kirjutas artikli: „Wälismaade arwustusi Eesti graafikameistrist“
Meie andekam graafik Eduard Wiiralt elutseb juba üle 10 a. Pariisis. Kodumaaga on tal vaid niipalju kontakti olnud, kui on esinenud oma töödega siinsetel aastanäitustel. Ta elust ja tegevusest võõrsil aga meie ei tea peaaegu midagi. Kuid ometi on ta seal palju töötanud ja võtnud osa paljudest kunstinäitustest ni Pariisis kui ka mitmes teises Lääne-Euroopa kunstikeskuses. Kõigest sellest edust, mis ta seal on saavutanud, pole meie avalikkuses midagi teatatud, midagi kirjutatud. Nüüd on Wiiralt toonud osa oma 20-aastase loomingu produktsioonist meile näha. Ligi 350 tema võimete dokumenti on meie ees. Läinud aasta lõpul oli ta tööde erinäitus Amsterdamis.
 Laseme kuulda, mis sel puhul laususid sealsed asjatundjad Wiiralti kunsti kohta. Nii kirjutab „De Tijd Avonblad” alapealkirjastades arvustuse- Geniaalne graveerija.
 „Eduard Wiiralt, kes Kialveri tänaval esineb oma väga silmapaistvate gravüüridega, on eestlane kes tegutseb Pariisis. Nagu hulgad välismaalasi, kes Seine´i linnas töötades ise ja oma töödes võtavad omaks Prantsuse õhkkonna ja Prantsuse normid. Wiiraltiga ei ole lugu nii, Ta ei võlgne Pariisi koolile vähimatki, tema on alal hoidnud oma enese joone ja kasutanud Pariisi vaid huvitava uurimisobjektina, inimkannatuste keskusena, nii põrgulikuna, et see on kaotanud kõik inimliku.
… Tema tööd üleatavad asjaarmastaja oma ja küündivad täiesti geniaalsuseni. Nad väärivad tähelepanu kahel põhjusel: tehniliselt täiuselt, oma ala põhjalik tundmine ja sellele lisanduvalt laiaülatuslikult fantaasialt, mis ulatub suurimast õrnusest kõige piinatuma deemonlikkuseni.
…Wiiralt on täieline kunstnik, suur kunstnik graafika alal, kelle talent teenib üldist tunnustust. Ta on annud meile enam kui nature-morte maalivad Pariisi kunstnikud suudavad anda.
„De Konft” kirjutab:…“Nad annavad tunnustuse tema ebaharilikust võimest ja isikupärasest joonest. Wiiralt on alles noor kunstnik, kes aga täidab enesega koha oma paljude kunstivendade keskel. Tema tööd jäävad tulevikus kahtlemata kadumatute hulka ja kuuluvad püsimajäävate hulka.
„De Telegraaf“:…“Wiiralt on tõsise graafikuna kõneka muusa poeg, ta on suur valmidele kuju andmisel.“
 „Nieuwe Rattevdamsche Courant”:…Eesti graafiku Ed. Wiiralti töö köidab kunstniku täiusega, suurepärase tehnikaga, milline teeb võimalikuks mängu kujutlusvormidega, milles ühinevad ulm ja tõelisus, literatuur ja elu vastastikuseks viljeldamiseks. Komplitseeritud isiksus, tehnilise vastuvõtlikkusega, see võimaldab sellised tulemused…Ei leidu mitte palju gravüüre, mis mõjuksid nii domineerivalt plastiliselt.“
 Ravjeilles´is ilmuvas puugravüüri eriajakirjas „Xylographie“, milles oli reprodutseeritud kolm Wiiralti gravüüri, kirjutab Henri Pieraut: „Wiiralt on neid kunstnikke, kelle auks tuleb lugeda võimet näidata kokkukuhjatuna kõike võimatumat, kõike seda, mis kurjus reedab varjatud ulmad, mis teda, kunstnikku köitnud. Kõneldes äärmiselt vähe, vastates kõige sagedamini vaid ühesilbiliselt, toonil mornil, – kes võiks oletada, et see inimene nii tagasihoidliku, juurdepääsmatu loomuga omab seejuures niisuguse imestamapaneva ulatusega ettekujutlusvõime?
 Tema geniaalsus haarab kõik alad, kõige äärmiste vastanditeni. Siin on monstrumide kogu, kus iharus ilmneb jäise reaalsusega, kannatlikkusega kaalutud ja seal neegri lihtsas vaates või äraneetud naises avastub kunstniku südame sügavaim õrnus.
 Wiiralt on peale selle, tänud tõesti erilisele nägemisannile, võimeline hoomama näojooni, ühenduspunkte kokku tõmbama portreesid, ilma et näod kaotaksid, vähendaksid oma üldilmet, kujud muutmatut küllust. Omades lõppeks tehnika, mis omal alal väga süvendatud. Wiiraltit võib pidada üheks  täiuslikumaks graveerijaks, üheks käesoleva aja täiuslikemaks.

Postkaart Veitmanile, Paris 30 I 1937
Armas Veitman
Täna sain Sinu kirja ühes väljalõigetega. Palun mulle saata veel üks väljalõige “Päevalehest”- see oleks Claude´i vanematele. Sinu saadetud kataloogid iluköites on mul senini saamata. Sinu teele läkitatud 32 eks. plus 16 eks- see on vast isegi liig palju aga võib olla kulub see ajajooksul siiski ära. Muidugi on nad kohe läinud, kui neid lihtrahvale andma hakata- pole mõtet. Käsitsi valmistatud reproduktsiooni Fabre´i j. saadan Sulle kui Tartu tagasi tuled . Tehniliselt on see aquatinta. Eila trükkisin foto j. valmistatud lapseportreed, vernis-mon lõpetasin kuiv-nõelaga. No oli see mulle küll nuhtluseks. Niisuguse töö mehhaaniliselt tellides maksab umb. seitsesada fr. Mina aga tegin ta viiesaja eest. Loodan nüüd et see tüli lõppenud on.
“Le Dome”- Selle kõrtsi suitsus ja lärmis olin eila Laigo ja Johaniga.
Sõbraliku tervitusega E.Wiiralt.
1934-1937 aastate Wiiralti loomingu näiteid:

1938 juuli – veebruar 1939 Wiiralt reisib Marokosse ja on peamiselt Marrakechis, kus valmib kolm gravüüri ja suur hulk joonistusi. Viis Maroko ainelist gravüüri Wiiralt lõi hiljem Pariisis ja Tallinnas.

Postkaart Rõudele Casablanca 19. VII 1938
Olen täna hommikul kohale jõudnud. Kavatsesin paari päeva pärast Marrakechi sõita. Nüüd pean siin 8 päeva Marokko passi ootama. Leian siin palju huvitavat. Sellest pikemalt, kui olukorraga kohanen.
Sõbraliku tervitusega
E. Wiiralt

Marrakech 5. august 1938
Armas Rõude
Casablancast sõitsin Rabati ja sealt otse siia. Siia jõudsin 27. juulil. Elasin 5 päeva place Djemmaa-el-Fra lähedal hotellis. Hiljuti üürisin ühe Araabia maja, milles üksinda elan. Maja on Eesti mõiste järele kahekordne, terrassiga, koosneb 8 toast ühes väiksemate kõrvalruumidega ja suure saaliga kolumnidega. Toast milles elan satun saali astudes kohe päikese kätte. Öösiti magan selles saalis säravate tähtede all. Juba varahommikul laulavad ja lendavad linnud samas ruumis. Majas elab ka üks valge mustade silmadega sisalik., liigub seinal ja lael- ikka samal kohal. Küsisin Araablaselt, kuidas selle loomaga on, vastas et see loom toob õnne. Ööseti liiguvad ka  5 cm pikkused mardikad. Hullemad on kärbsed- käed ja käevarred on mul punaseid muhkusid täis. Elan Modina´s araablaste linnas- näen siin kohutavat vaesust. Pean tunnistama, et siin suvel elamine kaunis piinarikas on. Hiljuti oli soojus 47 – nüüd on „jahedam“ 42 kraadi varjus. Minu lühikese siin oleku ajal on kaks korda siroco  olnud – Tuleb punakas halli kõrge müürina ja katab päikese. Ebameeldiv tolmutuisk. Turistisid siin pole näha- peale prantslaste, kes siin olema peavad.
 Olen otsinud omaette ruumi- nüüd olen hoopis maja leidnud ja on imelik, et ei ole püsivust- juba tahan ära siit. Katsusin töötada aga see ei läinud korda. Arvan, et on liig kuum. Kui ma siinse eluga ei harju, siis olen siin vähemalt kuni Sinu vastuseni, sellel aadressil. Lähemail päevil tahan väljasõidu teha Atlas´i. Muidu siin on igasugu tüüpe palju- paganama inglased on tasu poseerimise eest kõrgeks ajanud. Majaomanikuga (araabl) kokkupuutudes ütles ta, et siinset Eesti konsuli R. Peetsi tunneb. Maja eest maksan 150 fr kuus. Kahe vahetalitajale tuli maksta ühele 35 fr, teisele 50 fr. Hädavajalik mööbel ja Araabia thee ? läksid maksma umbes 500 fr.
Sõbraliku tervitusega E. Wiiralt
Minu aadress: 61 rue des Ksours, Marrakech-Medina, Maroc

Järgnevates kirjavahetustes Rõudele palju juttu tööst ja mh tooks välja need lõigud:
Marrakech 29. augustil 1938 /…Olen viimasel ajal tublisti töötanud, olen valmistanud rea värvilisi joonistusi suuremas formaadis Araabia naistest. Leian nendes väga palju meeldivat. Poseerida tahtjaid on rohkem, kui mul ühekorraga vaja. Nüüd näen, mis tähendab töötada niisugustes tingimustes: palju ruumi, palju valgust, rahu. Alguses oli mul paaril korral palavik, kärbeste pistete tagajärjel. Nüüd pole seda enam olnud, kuigi pisted korduvad. Ööd on mul rahutud igasuguste loomade pärast, oma õudse vormi poolest sajajalgsed, kahju et eile ühe tapsin, võib olla oli ilmsüüta loom ( pikkus 4 cm). Eila õhtul tegin õudse leiduse. Nägin et üks iseäralik loom voodi alla jooksis. Tikust tuld tõmmates oli see üks väike skorpioon omas täies uhkuses. Tappa teda ei saanud- kui uue tiku tõmbasin oli ta kadunud. Täna hommikul leidsin ukse juurest ajalehe alt teise skorpiooni. Nüüd on Ta mul tikutoosis vangis. Tahan majaperemehele näidata kui tuleb. Kui minu abilise araablasele sellest leiust kõnelesin, läks tal nägu tõsiseks. Imelik, et niisuguses majas ühe kuu ära elanud olen, teadmata niisuguste loomade juuresolekust…/
Marrakech 20. september 1938 /...töötan ühes kaamelite ja eeslite sissesõidu hoovis „frduk“ kus igapäev mitu kümmend uut kaamelit kohale ilmub. Frduki peremees on äärmiselt lahke- toob mulle theed töö ajal ( the a´la menthe). Araablane raha ei pelga. Maksan selle eest, et seal töötan 10 franki päevas. Peale selle nõuab veel jootraha ja pakk sigarette. Mul on töö juures ka üks abiline- nüüd ta istub kinni ( kaks kuud). See oli üks tüüp, kui ta end minu abiliseks pakkus, kelle burnus koosnes mitmevärvilistest lappidest.  Panin ta riidesse: triibuline burnus, punane müts ja kollased saapad mille peale teised vagabondid Djmä-el Fra platsil kadedusega vaatasid. Tema töö seisis minu paberi, millel joonistasin varjus hoidmises päikese eest ja ka teiste loomade ära ajamises. Ta oli nii tobe, et ei osanud korduvalt varju ühe papitüki abil minu paberile juhtida. Kolmkümmend aastat tagasi pärandas ta vanematelt mitu maja. Need majad jõi ta maha ja on selle aja siin platsil mööda saatnud. Nüüd on teised tüübid „kaastundlikuks“ saanud- nõuavad, et ma talle raha vangimajja nende kaudu saadaks. Sain teiselt poolt teada, et see vahetalitus ainult isiklikkudes huvides seisis ja et neil koguni heameel on et ta nüüd kinni istub, sest tal hakkas liig hästi minema minuga olles. Lõunatasime peale töö ühes Araabia restoranis süües kuss-kuss´i…/
Marrakech 10. oct 1938 /…On valminud granaatõunad, mis lõhkevad, esiletuues oma purpupunase ilu. On valminud täis suhkurt palmipuude vili (dattes), kuna mustad viinamarjad on aromaatsed ja haruldaselt magusad. Kõike seda vilja ohtralt kannavad kokku eeslid, tumedanahaliste ja sitkete meeste saatel. Berberide seas näen palju mehi kasvult 1m 85-90 umbes. Kuuldavasti on nad suure vastupidavusega füüsiliselt ja ka valu vastu…/
/…omas „mõisas“ vahepeal olen tapnud ka mõned skorpioonid. Nad ilmuvad öösiti. Ühel õhtul koju tulles oli üks skorpioon eeskojas seina peal. Ta Sai ühe jalahoobi. Teisel õhtul koju tulles näen ekektrit põlema pannes, et üks rõngas suure saali (49 ruutmeetrit pinda) seina äärt mööda edasi-tagasi liigub. Lähenedes selgus, et see oli veidi väiksem Eesti vähjast, suurem skorpion. Ta tahtis viledate kiviplaatide vahele pugeda, kuid ei mahtunud. Käesoleva tikutoosiga kraapisin, kuni tal saba kehast eraldasin. See läks korda sellep, et skorpiooni pea ja pool keha kiviplaatide vahel oli. Vastasel korral käega nii lähedale minna oleks kardetav olnud. Kiskusin puutükiga ta keha välja, kallasin piiritusega üle ja põletasin ära. Veidi aega hiljem tulid mitmsugused mardikad seda praadi sööma…/
Marrakech 12. november 1938 /… P.S umbes paar nädalat tagasi õhta eel platsil kuulsin eestikeelset lauset: „Seda inimest ma vist tunnen“. Sinna poole vaadates nägin kahte daami. Üks neist oli pr. Ast. Viimane lähenedes ja kätt ulatades sai ta veel ütelda „Kuidas Teie siia saite?“ Siis ma pöörasin kanna pealt ümber ja sammusin kiirel sammul Kontoubia poole. Las nad arvavad või kõnelevad mis tahavad- mulle on see täiesti ükskõik. Ma ei saanud teisiti. Momendil, mil nad mulle lähenesid, leidsin, et olen nii halvasti esitatud välispidiselt, et parem on neid jätta. Kõige pealt minu k (kael) oli õudsesse järku jõudnud. Nad oleks hakanud pärima ja arsti poole m. Soovima hakanud. Tean juba, et arst hakkab asja venitama võimalikult pikale, et aga rohkem raha välja võtta. Ast´ga tutvusin „Dome“is umbes kolm aastat tagasi. Siis Ta oli ka Marokos olnud tervise pärast. Ta pidas Pariisi E. Seltsis kõne Maroko üle ühe ülesriputatud Aafrika maakaardi juures. Peale kõnet nägin üht eestlasest käsitöölist, kes loengul oli olnud ja siunas: „Kurat, näitab kepiga kaardi peale, nagu meie ei tea kus Maroko on.“ Mina sel loengul ei olnud. Mõned tema labased kirjutised ajalehtedes on mulle silma puutunud…/
Marrakech detsember 1938 /…Ühe kuu aja jooksul ei näinud ma siin ühtegi eurooplast. Musta habemega mehemürakas, fudki´i peremees kutsus mind lähedal olevasse oma maija lõunale. Jalad ristis istusid mehed ümber madala laua. Kõigepealt tõi teenijatüdruk suure kinnise vasknõu, millel seep. Käed pestud tõi teenija suure kausitäie kuss-kussi. Anti mulle mõista, söömist alata. Kausi ääre alt leidsin ühe uue lameda põhjaga puulusika, mis nähtavasti minu jaoks muretsetud. Mehed hakkasid kätega pihta- peost suhu, mille juures peremees kogu aeg käega sorides, paremaid tükke minu lusikale ladus. Söömine lõpetatud, käis jälle vasknõu ringi. Käed pestud. Enne ja pärast lõunat jõime väga magusat ja kanget menth´i theed. Kõik see oli väga maitsev ja terve toit. Siis läksime Mulay- Aliga fudk´i tööle.
 Nagu näed on kõik naistüübid selles saadetises riietatud mustasse ja indigo sinisesse. Niiviisi on nad riietatud. Ouledline maakonnast, kust nad tulnud. / Marrakechis on nad riietatud valgesse). Tahtsin siin mõned paremad joomised fotografeerida lasta. Selgus, et siin sellekohane asutis puudub. Soovitati Casablancasse minna…/

1939 a veebruaris  tuli Wiiralt Marokost tagasi Pariisi. Peatselt oli juba isikunäitus  Amsterdamis galeriis Frans Buffa en Zonen, Strasbourgis galeriis Aktuaryus, Johannesburgis Gainsborough` galeriis ( koos Grünbergiga).  Esinemine Salon  des Tuileries´s . II maailmasõja alates , 13. septembril, lahkub Wiiralt Pariisist.

Loe ka : I OSA

Soovituslik vaatamine: “Maised ihad”, 1977- Mark Soosaar

Järgneb III OSA  1939 – 1954- Wiiralt sõjaajal Eestis , Viinis, Berliinis, Rootsis, Pariisis.

Erilised tänud Mai Levin´le, Juhani Komulainen´le ja Ulrika Jõemägile
Eesti Kunstimuuseumi raamatukogule, kust arhiivist pärineb: EKM 69- Wiiralti arhiiv
Sari: Wiiralti kirjavahetus
EKMA 69.3.1
Allsari 9 Kirjad Alfred Rõudele (Veitman)
9.2- 9.5 Wiiralti kirjad Rõudele Pariisist
9.5 Wiiralti kirjad Rõudele Pariisis
9.6 ja 9.7 Wiiralti kirjad Rõudele Marrakechist
69.3.4 Allsari: Teiste adressaatide kirjavahetus 1-3
Allsari 16  Eduard Wiiralti isa ja vendade kirjad signeerimata
Allsari 17  Kirjad vend Oskar Wiiraltilt (1899-1950)
EKMA.52.2-3.8
EKMA.69.3-1.9
EKMA.69.7.15
EKMA.69.4.19
EKMA.69.4.5
EKMA.69.4.17
EKMA.69.4.11
EKMA.69.4.16:

FOTO_ Eduard Wiiralt oma ateljees 1928 Pariis, Maison Dieu: https://www.sirp.ee/wp-content/uploads/2018/02/Sirp2018_08_0012__art_r1.jpg
Kasutatud kirjandus kodusest raamatukogust:

Lisaks materjalid ja viited E-Varamus Digar.ee
Kasutatud kirjandus lisaks ülal kirjeldatule:  Eduard Wiiralt 1898-1954 : mälestusteos, Lund 1955 raamat KOHAVIIT: 76E WII- Eesti Kunstimuuseumi raamatukogu