Johannes Pless käis Keila kirikuõpetajal hobuvankriga abis, kui kord kohtas kirikuhoovis leeris käivat Amalie Minn´i ( 1873- 1974) ja nii varsti abielluti samas kirikus. Amalie oli teenijatüdrukuks Jälgimäe mõisas ja sama mõisa maadele sai nende koduks Veskimöldre talu. Hiljem müüdi talu ja koliti linna. Praegu tuntud Jaan Teemanti talukohana.
Mõlemat kutsuti Kroosu-mammaks ja Kroosu-papaks. Käisid igal pühapäeval Kaarli kirikus ja teel kirikust peatusid sugulaste juures, et ajada juttu ja juua kohvi. Tegu oli töökate inimestega, kes elus palju valu tundnud: 3- aastasena suri nende tütar Emilie ja poeg Alfred (1906-1945) jäi sõjas kadunuks. 1944 a märtsipommitamises hävis nende kodu ja hiljem tütre Alide pere küüditati Siberisse. Vanaisa Uno juba siis oli Siberis vangilaagris. Eesti poolele jäid just nemad koos oma teise tütre Amalie Elvine ehk Ally-ga kirjavahetust pidama ja pakke saatma Siberis olijatele.
Ei ole palju fotosid nendest alles, seepärast olen eriti tänulik neile, mis leiduvad. Avatasin ühe puidust karbi, kus sees olid filmirullid. Lasin need digitaliseerida ja mh olid seal fotosid, mida polnud me keegi varem näinud. Mõned kaadrid ka siinse postituse lisana, kus just vanad peal. Tehtud ajal, mil sugulased Siberist olid naasnud ja minu ema Mare ( s 1956) pisike oli ja ilmselt vanadele palju rõõmu tõi.
Vanaisa Uno rääkis loo Johannesest, kes langes petturi ohvriks ja kui faktid Talle pärale jõudsid kargas hobuse selga ja ratsutas Draamateatri all olevasse kõrtsu ja tagus petisel näo üles. Legendid nii ilmselt sünnivad ja mulle hirmsasti meeldis mõte hobusel ratsutavast vanavanavanaisast.
Digari artiklid on üks tore koht, kus meeldib ajaviiteks käia vanu lehti lugemas. Otsustasin ka Johannese nime otsida ja leidsin vastavat sündmust kajastava loo Waba Maa 27. jaanuar 1929. aastast artiklina:
Suurejooneline pettur Leopold Konga kohtus.
‘Esines linnaametnikuna, tervishoiuseltsi liikmena, sadamaametnikuna, politseinikuna ja kaitsepolitseinikuna ja pettis majaomanikelt girosid välja.’Esines linnaametnikuna, tervishoiuseltsi liikmena, sadamaametnikuna, politseinikuna ja kaitsepolitseinikuna ja pettis majaomanikelt girosid välja.
Leopold Konga on säärane mees, kes oskab päris geniaalselt petta inimestelt girosid oma vekslitele. Esmaspäeval oli Konga ja Ta kaaslase Aleksander Hallikselja protsess rahukogus arutusel. Asjaolud on siin järgmised.
Veerenni tän. nr. 15 elutsev 60-aastane majaomanik Johannes Pless ilmus oktoobri kuus kriminaalpolitseisse ja teatas, et mõned päevad tagasi ilmunud tema juurde keegi tundmata isik, kes nimetanud end kaitsepolitsei ametnikuks ja hakanud pärima teateid tema tuttava Johannes Keltseri kohta, kes elab Kingissepas, et sel olevat soov sõita Eestisse. „Ametnik“ märkinud andmed paberile ja käskinud Teda allakirjutada. Tema silmaseletus on küll nõrk, kuid kirjutanud alla siiski ilma prilli abita. „Ametnik“ näidanud Tal sõrmega, kus paberil alla kirjutada. Hiljem selgus, et oli kirjutanud vekslipaberile oma nime. See tuli ilmsiks nii: ühel päeval küsis Felix Palgi, Plessi tuttav, telefoni teel viimaselt, kas Ta annud giro kellegi Konga vekslile. Pless vastas muidugi eitavalt ja ruttas Palgi juure „Draamakeldrisse“, kus nägi, et ühes Palgiga istub laua taga ka „kaitsepolitseinik“. Pless sai aru, et Teda veetud ninapidi, sellepärast viis „kaitsepolitseiniku“ kriminaalpolitseisse, kus selgus, et see on pettur Leopold Konga.
Enne „Draamakeldrist“ lahkumist oli Konga visanud asitõendid maha- ümbriku, milles leidus veksel 5000 krooni peale. Vekslil leidusid veel peale Plessi allkirja A. Lauristini, L. Kapluri ja Dubase allkirjad. Selgus, et need kõik isikutelt välja petetud.
Felix Palgi seletas asja kohta, et Tema istunud ühes Kongaga „Draamakeldris“, kus Konga näidanud üht 5000 kr suurust veksliplanketti, millel oli muuseas ka Plessi allkiri. Konga küsinud nimelt, kas pole võimalik seda vekslit realiseerida.
Temas, Palgis tekkinud kahtlus, sest teadnud, et Pless kunagi oma allkirja vekslile ei anna. Sellepärast küsinud telefoniga, kuidas lood on. Selle peale ilmus Pless kõrtsi ja toimetas petise politseisse.
Palgi teatas ühtlasi, et Tema käinud teiste isikute juures, kelle allkirjad vekslil, ning kuulnud, et need välja petetud.
Ja nimelt järgmisel viisil. Luise tn nr 30 majaperemees Aleksander Lauristin, 65 aastat vana, seletas, et juuli kuus ilmunud Tema juurde keegi lahke härra, kes nimetanud end linnaametnikuks, ning teatanud, et Lauristin on üks kroon 31 senti veeraha ülemäära maksnud. Isand pannud selle raha lauale ja palunud vastuvõtmise kohta allkirja.
Lauristin on üsna nõrga nägemisega, kuid kirjutanud siiski alla. Peale selle lahkunud tundmata isik. Kohe selle järele tekkinud Lauristinis kahtlus ja läinud linnavalitsusse, kus kuulnud, et pole juttugi mingist ülemäärasest veerahast. S. Pärnu maanteel nr 100 elutsev vana majaomanik Luise Kaplur seletas asja kohta järgmist: Tema juurde ilmunud oktoobri kuu algul tundmata isik, esitanud end tervishoiuseltsi liikmena ja seletanud, et Temal on ülesandeks tehtud kindlaks teha, kas pole nõdrameelsete sugulastel kaebusi „Seewaldi“ juhatuse vastu haigetega halvasti ümberkäimise pärast.
Kapluril on sugulane „Seewaldis“, kuid mingisuguseid kaebusi Tal polnud. Kirjutanud siis „seltsi liikme“ näpunäite järel paberile alla.
Sellejärel hakanud „seltsiliige“ juttu tegema Kapluri sissetulekute kohta ja olnud huvitatud Kapluri väljaüürimata töökojast. Lubanud üürilise leida.
Kolme-nelja päeva pärast ilmus sama isand tagasi ja teatas, et tal üürijad olemas, üks keegi auto aktsiaseltsi direktor Johanson ja teine keegi seebivabriku direktor.
Sellepeale kirjutas isand kumbagile isandale üürimise suhtes mingid kirjad ja lasi Kapluril jällegi alla kirjutada. Allkirjad läksid muidugi jälle vekslile.
Nädala pärast ilmus sama isik jälle tagasi ja teatas, et direktor Johanson on nüüd siia sõitnud, palus näidata töökoja ruume. Väljas oligi keegi sarvprillidega isand, keda teine tutvustas direktor Johansoniks. „Direktor“ olnud nõus ruume üürile võtma ja tahtnud anda käsiraha, kuid öelnud, et unustanud rahamapi koju. Sellepeale andnud teine isik kaks krooni käsirahaks, mille kohta võeti jällegi allkiri- muidugi vekslile. Töökoja eesruumis oli endise üürniku katel. See oli vaja koristada. Selle volituseks võttis „direktor“ Kaplurilt jällegi allkirja, muidugi jällegi vekslile. Sellejärel petised enam tagasi ei tulnud. Hiljem selgus, et Kongaga kaasas olnud „direktor Johanson“ oli Hallikselg.
Tiina Dubas seletas, et oktoobri kuus ilmunud Tema juurde keegi isik, kes nimetas end sadamaametnikuks ja pärinud teateid, kus on Dubase poeg Aleksander. Tiina Dubas seletas, et Tema ei tea poja asukohta, mida ametnik üles märkis ja sellele allkirja võttis. Allkirja võtmisel pannud ametnik kaks paberit teine teise peale ja tahtnud kirjuatada ühe ääre peale.
Lauristin seletas, et septembri kuus ilmunud Tema juurde keegi politsei vormimütsis ja hallis vihmamantlis isik, ning seletanud, et peab protokolli kokku seadma Lauristini peale kellegi ? nimelise isiku laimamise pärast. Protokollile võtnud „politseinik“ allkirja. Muidugi läks allkiri osavalt ette pistetud vekslile. Peale selle võtnud isik Lauristinilt allkirja veel selle kohta, et Ta ilma loata oma elukohta ei muuda. Ka see allkiri läks vekslile.
Eeluurimisel selgus, et Konga oli andnud ühe Kapluri giroga 150 krooni suuruse veksli Kariin Tapfeile võlakindlustuseks. Ühe Lauristini giroga 500 krooni suuruse veksli oli Konga annud Hallikseljale realiseerimiseks. See oli annud selle Jakob Pärtselile ning sellest saadud raha omavahel ära jaganud.
Kohtus tunnistas Konga end süüdi, kuid seletas, et tegutsenud kõikjal üksinda, Hallikselg polevat Teda aidanud. Kuid on juba teistest asjadest teada, et Hallikselg ja Konga ühiselt „töötanud“. Käesolev protsess on ainult väike lõige nende petiste kelmusseeriast. Mõlemad mehed on hästi riides, prillid ninal, sellepärast võimaldas nende välimus ka mängida direktoreid ja ametnikke. Nagu protsessist näha, on Konga valinud oma ohvriteks vanad inimesed, keda kerge tüssata.
Prokurör Mägi teatas kaebealuste vastu süüdistust akti piires ja palus neile karistust vastavalt kuritegudele.
Konga võttis enesekaitseks sõna ja näitas, et on vanglas seadust uurinud. Tõlgitses paragrahve ja kaalus kvalifikatsiooni ning arvas, et mitmed paragrahvid peavad ära langema.
Hallikselg palus end õigeks mõista. Kohus mõistis Konga üheks aastaks ja neljaks kuuks vangi ühes iseäraliste õiguste kaotamisega, Hallikselg mõisteti viieks kuuks vangi ja loeti see karistus kaetuks eelvangistusega.
Ajas Astudes 