Eduard Wiiralt 1898- 1954

I OSA

Eduard Wiiralt ( Wiralt) sündis aastal 1898. Teatud segadust on olnud Tema sünnikuupäeva ümber. Ekslikult mitmed varasemad 20. sajandi I poole monograafiad, pagulaskalendrid ja entsüklopeediad informeerivad Eduard Wiiraltit sündivat 18. märtsil, kuid siiski nägi ilmavalgust tulevane kunstnik 20. märtsil 1898. aastal kell 18.00 õhtul Peterburgi kubermangu Gubaanitsõ külas Robidetsi mõisas.

Esiklapse vanemateks olid Anton Wiiralt ( 1867 – 1933) ja Sophie – Elisabeth (Asur) Wiiralt ( 1872 -1951). Isa oli pärit Esna vallast Viisu mõisast ja ema Rae vallast Aruvalla mõisast.
Tema ema oli Koselt Venemaale välja rännanud. Isa Anton Wiiralt sattus Venemaale seoses sundaja teenimisega tsaari sõjaväes. Nii ema kui ka isa töötasid mõisateenijatena. Väike Eduard ei saanud kaua olla pesamunaks, kui 1899. aasta 15. juunil sündis perekonda Kaltino mõisas Sosnitsa vallas lisa seltsi: vend Oskar ja 1901 aasta 6. novembril vend August. Poiste vanemad laulatati alles peale Eduardi sündi 1898. aasta 30. aprillil Gatšina luteri usu kirikus.
Viimased viis aastat Kaltino mõisas töötas isa Anton Wiiralt kupjana.
Maastikuliselt ei pakkunud Wiiralti sünnikoht erilist vaatamisväärsust, kuid suutis Eduardile jätta lapsena suure mõju oma sügavate „kroonumetsade“ ja künklike vormidega, pakkudes nii muinasjutulisi salapaiku mängimiseks.

7- aastaselt alustas Eduard oma haridusteed kohalikus Kaliitino algkoolis. Kool oli lihtne, ihunuhtlus polnud võõras nähtus, kuid olles hoolsad, õpilased ei mäletanud, et nad kunagi oleksid õpetaja rasket kätt tunda saanud. Riides käidi ühtmoodi „tolstovka“ seljas ja vildid jalas ja ilmselt ei kandnud keegi ihupesugi.
Kord jalutades nägi Eduard Wiiralt tõelist kunstnikku, kes istus põlluserval ja pigistas tinaseist tuubidest värve puukettale. Võttis siis sealt pintsliga värve ja maalis tüüpilise vene maastiku üksindase kasega. See oli justkui nägemus, mis pani Wiiralti imestama. Ta oli juba varasemalt kuulnud ühest eesti kunstnikust, kes elas ühes neist ümberringi asuvates eesti taludes. Kord maalis kunstnik ühte vene kloostrit ja poiss vaatas aukartustäratavalt neid toiminguid. Ka Tema tahtis saada niisuguseks meheks, kes kõike seda loodust ja muudki oskaks paberile panna, kujutada ja jäädvustada. Oma esimesed „joonistustunnid“ oli Ta saanud emalt, kes andis teadmisi edasi nii heasti ja halvasti kui seda iga ema teha oskab. Isa ostis  värvipliiatsid ja paberid ja katsetamine sai alata.
1909. aasta märtsis, Eduardi 11- aastasena olles, asus perekond Järvamaale, kus tulevase kunstniku isa sai valitseja koha parun von Schillingile kuuluvas Varangu mõisas. Teel peatuti Narvas, kuhu olid vahepeal kolinud ema-poolsed vanavanemad Jüri ja Mari Asur.

Poisid läksid alguses koos Koeru haridusseltsi kooli, mille juhatajaks oli kirjanduslike huvidega koolmeister Johannes Sõster. Koos vendadega õppis ta Koerus eesti õppekeelega kolmeklassilises erakihelkonnakoolis  aastatel 1909–1911, mida rahvasuus tunti ka  haridusseltsi koolina. Kui kodus toetas Eduardi kunstihuvi ema, kelle juhendamisel poiss tegi esimesed edusammud joonistuskunstis, siis  leidis Eduard koolist teisegi utsitaja:  õpetaja Markuse. Just Temast tegi Eduard oma esimese portree katsetuse. 
Vanemate soovil jätkasid vennad 1911- 1913 a  õpinguid Koeru saksa erakoolis, kus õpetasid õed Lucie ja Mathilde Kalpus. Kool asetses alevi lõpus Järva- Jaani tee ääres Saarensi majas.

Õppetöö toimus kahes klassis, mis jaotus omakorda kaheks astmeks. Ajalugu ja geograafiat õpetati vene keeles, teisi aineid ( loodusõpetus, matemaatika, usuõpetus jpt) saksa keeles. Isegi vahetundides ei tohitud omavahel eesti keeles kõnelda. Lisaainena oli valikus ka prantsuse keel, nii et hea vene ja saksa keele oskuse kõrval sai Wiiralt koolist kaasa algteadmised prantsuse keelest.  Siinkohal paslik mainida, et keeled Eduardit ei huvitanud. Tugevaim aine oli matemaatika ja üldse olevat Ta olnud üks kooli parimaid õpilasi. Tollel ajal paljud poisikesed vaimustusid G. Lurichist ja A. Abergist, nii Wiiraltki hakkas harrastama tõstesporti. Kahest raudrattast laskis Ta Varangu külasepal valmistada tõstekangi ning harjutas sellega Koerus Koidu maja hoovis, kus Wiiralti poisid korteris olid. Eduard tavatsenud kooliteedki läbida joostese, et hoida vormi.

Joonistamistundides ilmutas Wiiralt suurt kirge. Kui põhiliselt tegeldi näidiste kopeerimisega, siis Tema fantaseeris, jäädvustas kaasõpilasi, käis looduses joonistamas.  Varangu mõisavalitseja majas elades joonistas Eduard nii kodus kui ka looduses. Hoonetest jäädvustas Ta töölistemaja, tellisetehase, tuuleveski, küünid, Varangu mäed ja allikad. Esimesed värvipliiatsite ja akvarellidega tehtud lapselikud etüüdid seentest ja motiivid Varangult pärinevad 1914. aastast. Suur hulk varajastest töödest on hävinenud. Alles on: „ Maastik  Varangult“, akvarell 1 (1916) „Külakool Varangul“, „Vana mehe pea“ (1916), „Vanamees piibuga“ (1917), tušijoonistus „Kalevipoeg puhkamas” (1917), akvarell „Kunstniku isa portree“ (1919). Modellideks oli tihti kodused, nende seas vend Oskar viiuliga ja sõdurist vend August.
 Kui isa Anton oli olnud  laps, pääses Ta napilt tulekahjust. Arvatakse, et seda lugu isa rääkis oma pojale Eduardilegi, millest ajendatuna sündisid värvipliiatsijoonistused: „Tuli lahti“ 1921.

Vanemad lootsid vanemast lapsest Eduardist esialgu mõisavalitsejat ja hiljem vähemalt kantseleiametnikku kasvavat, kuid leppisid 1915. aastal siiski sellega, et poiss sai järgida oma südamesoovi. 1915. aasta sügisest kuni 1918. aasta sügiseni õppis Eduard Wiiralt Tallinna Kunsttööstuskoolis. Viieaastane kursus andis üld- ja kunsttööstusliku keskhariduse, lõpetaja omandas õpetatud joonestaja või käsitöö- ja joonistusõpetaja kutse.

1915. aasta suvel tuleb Wiiraltile idee joonistada oma kätt. Värviline joonistus (EKM G 11824) on lihtne, kuid annab aimdust, et käe omanik on oma loomevõimest teadlikuks saanud. 1914. aastaks oli Eduard ja Oskar läbinud kõik kooli neli astet ja isa Anton nägi pojas oma järglast valitsejaametile ja proovis sama aasta sügisest Teda selles vaimus koolitama hakata.  Ei olnud Eduardist teiste kamandajat, ega ka kantseleiametnikku, kui Teda masinakirja saadeti Tallinna õppima. Võitis poisi tung ja tahe.
21. aprillil 1915 kodustele saadetud postkaardis kirjeldab Ta asjalikku teavet õppimisvõimaluste kohta kunsttööstuskoolis: õppemaks 70 rbl aastas, mis Wiiralti silmis on üsna kulukas isegi ühes ülalpidamisega. Muuhulgas mainib Ta, et „Rekordis“ astub kuulus jõukangelane oma võitmatute ja kaelamurdvate  trikkidega ülesse. Kes Teda alistab, saab 1000 rbl.  Kaasõpilaste mälestustes oli Wiiralt olnud sõnakehv ja uje: tüdrukutega ei rääkinud Ta üldse. Omakorda ei tähendanud see, et Ta oleks koolikaaslastest kõrvale hoidnud.  Juba varasem huvi raskejõustiku vastu viis poisse Balti vaksali lähedal asunud tsirkusesse „Illusioon“ Lurichi ja Abergi esinemisi vaatama. Nende oma kooli saali toodi kord spordiseltsist „Kalev“ maadlusmatid ja Lurich andis vanematele õpilastele tunde. Nende hulgas Wiiraltile. Väidetavalt demonstreeris Ta kooliski oma uusi oskusi haarates väiksematel poistel värvlist ja tõstes neid ühe käega õhku.
 Wiiralti esimesed ülesanded kunsttööstuskoolis olid geomeetrilised harjutused ja ornamendid ( neid on säilinud üle pooleteistkümne). 1916. aastast lisanduvad akvarellietüüdid lilledest, natüürmordid, portreejoonistused, kujundustööd. Õppejõud Nikolai Triigi sügav ja mitmekülgne mõju on sel perioodil Wiiralti töödes tunda: vormitunnetus ja üldistusoskus süvenes ja imiteeris kohati õpetaja kunstimaneere. N. Triigi autoriteedile andis  palju juurde Tema andekus loovkunstnikuna, kolleegidest avaram  kunstimõistmine, asjalik ja elav juhendamisviis, lisaks kollegiaalne suhtumine õpilastesse, kellel Ta hankis ülesandeid ja teenimisvõimalusi väljaspool kooli. Tema tunnid ja õpetused- näiteks musta ja valge pagendamine paletilt- on õpilastele eredamalt meelde jäänud.
 1916- 1918 võttis Eduard Wiiralt osa õpilasalbumi „Noorus“ illustreerimisest  ja kuulus ka asutatud kooliõpilasi koondava Noorte Ühingu „Tungal“ kujutava taide- ja spordiosakonda, ning ühingu samanimelise ajakirja toimetusse.

See on ka aeg, mil Wiiraltit hakkab paeluma grotesk. 1916. aastast pärineb karikatuurikatse „Paarike“- tušš.
 Ajakirjanduslike katsetuste juurde jõudis Eduard läbi rändkaupmehest Julius Ernst Meigase ( 1882- 1962). Rännuteel satuti paljudesse maakohtadesse ja aastatega kujunesid välja omad ööbimiskohad. Üheks selliseks kohaks oli Meigasele 1909. aastast Järvamaal Varangu mõisa ruumikas valitsejamaja, kus kirjasõnast lugupidamine oli au sees ja suur raamatusõber Eduard oli lugemishuviline, siis sai teha raamatukaupa.  Hiljem oli Meigas juba trükikirjastaja ja nii nende ühine koostöö sai alata. 1918. aasta viib nii Wiiralti kui Meigase Vabadussõtta ja nende koostegevus lõppeb.  
Enne kui Wiiralti sõtta saadame, üks pehmem kõrvalepõige Tema suhtlusesse vastassugupoolega. Nendest noorusaastatest on säilinud kirjavahetus Rosalie Pelloga. Neiu, kes oli inspiratsiooniks akvarellile „Heledapäine tütarlaps“.
1976 a kirjas Hilja Joonuksile pajatab Rosalie Pello (Seidla) oma tutvusest Wiiraltiga järgmiselt:
Lp Hilja Joonuks
Sain Teie kirja mille eest siin kohal tänan! Olen nõus teie soovile vastu tulema.
1918 suvel oli Rakke hariduse seltsi pidu, see peeti seltsi aias või parkis seal koha peal, see hakkas hommikul kell 9 ja päris suur ja pikk näidend laulukoori laule väga palju ja kestis õhtuni välja ja Wiiralt jälgis kõik seda ja kui mina ja tüdrukud läksime kriimassi maha pesema ja õhtuks seltsi majja tantsima minna, läks tema koju Lammasküla mõisa oma koju ja järgmisel hommikul tuli mind säält majast otsima kus tema nägi mind sisse minema, kus meie läksime ümmber riietuma, sealt juhatati Wiiralt Edruse. See on nii pikk lugu, ma meeleldi räägiksin seda maki lindile- Wiiralt maalis 1919 aastal veel teise pildi minust meie kodu aias viinapuu all, see oli hoopis huvitavam pilt kui esimene. Ja minul on säilinud kaks kirja. Kui Wiiralt tahtis teha minust halasti kipskuju. Aga mina ütlesin, et ei- et siis hakavad küla koerad ka minu poole haukuma, et nüüd on teised tüdrukud, vaatavd minu peale viltu kadetuse pärast ja sissistavad. Wiiralt kutsus mind Tartu näitusele, et mina kirjutan temale, see kiri on ka minul ringi ratast, võimalik veel käte saada. Veel tuleval nädalal tuuakse mulle ära. Ja kirj mis Wiiralt vastas on minul ka alles, selle lasksin masinal paljundata ja selle Heleda päise lasksin ka paljundata……./

Rosalie Pello kirjas mainitud Eduard Wiiralti kiri:
Tartu 20. apr 1920
V.A Neiu
Sain Teie kirja täna, mille eest Teid siinkohal tänan. Ka esimeste kevadlillede eest tänan, mis kujutavad  looduslapse- naise hinge. Küsite: „Kumb neist ilusam?“ Muidugi meeldib mulle seekord see roosa või punane lill. Olen tüdinenud sest inglise tubaka suitsust heledast elektritulest sest kõrvend kohvi maigust ja sest pliiatsi tahmast; Ent hing igatseb välja, välja lakkavasse loodusesse, et sääl maitsta seda päikese kuumust ja süüa õhuga segat lilletolmu. Kuid – ei ma pean edasi jääma sellesse gipsi tolmuga täidet ja puu- ja kivimürakatega „ilustet“ ateljeesse skulptori õpilasena. (edasi jääma). Ent elagu loomingu inspiratsioon, end kiskugu kaasa hasart. Kuid mo seltsimeestele on parem saatus osaks saanud: nad on andunud endid E Rolluseumi kasuks, ainelise vanavara korjamisele läheb nende reis ju Saaremaa saartele, mis meie kunstnikkudele endiseks tõotab saada. Teen Tuglase „Ilole“ kaastööd. Sääl viibides tegi ta mulle kingituse ühe oma töödest „Jumala Saar“

„ Eduard Wiiraltile sõpruses Friedebert Tuglas“. Need paar rida pühendas ta mulle sõpruses. Tulen koju ja maitsen tema tööd. Minu ettepanek Teid „Pallase“ näitust vaatama tulla, olete teie mo üllatuseks juhusliselt vastu võtnud. See on tubli. Olete umbes enese sõidu termini 25 kp pääle arvanud. Kuid meie kunstinäituse jurys on veike muudatus olnud. Jury otsustas tööde vähese arvu pärast kokku tulla alles 1. mail. Nii, et näitus saab arvatavast 5 ehk 10. mail. Nii et kui te kunstinäitust hindate ja teie Tartu sõit 25s kp ka mitte tähtis pole, määraksite enese sõiduks vast ehk 5 ehk 10. mai.
Tervitab Wiiralt.

Iseseisvusideaal viis Wiiralti koolipingist Vabadussõtta detsembris 1918. Soov oli end proovile panna ja saada uusi kogemusi. Õppetöö koolis oli juba varem häiritud ja koolimaja, Kanuti gildi hoone, kohandati sõjaväe laatsaretiks. Koolimaja leidis peavarju Tallinna Kommertskooli ruumides. Peale Oktoobrirevolutsiooni viidi Kunstitööstuskool Tartu mnt 1, kus enne oli Riiklik Tütarlaste Gümnaasium. Kooli igapäevamiljöös oli nüüd tavaline näha püsse. Osa Kunsttööstuskooli õpilasi kuulus koos gümnaasiumide ja reaalkooli õpilastega armee poolt formeeritud Tallinna kooliõpilaste pataljoni. Õpilastele korraldati õppusi ja mõnikord pandi valvama ladusid. Õppustel selgus kahjuks, et Wiiraltist polnud suuremat asja sõdurit. Ta oli lühinägelik ja prillikandja, tagasihoidlikkuse tõttu ei saanud Ta hakkama määrustiku kordamisega leitnandi järel. Küll kujundas ta ilusaid kirju. Koolikaaslase Johannes Seljamäe meenutustes kaunistas Eduard embleemil „2 rood“ tähed seest roosidega. 1918. a novembris- detsembris, kui Narvas kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun ning punaarmee väeosad hakkasid lähenema Tallinnale, hoogustus ka koolinoorsoo värbamine. Laidoneri ja Pitka isiklikul õhutamisel oli II soomusrongile minejate hulgas ka Wiiralt.

Tema võttis osa lahingutest Tapa, Tartu, Valga ja Petseri all, kus sai haavata- väidetavalt. Hilisemates memuaarides kaasteeliste poolt ja ka Wiiralti enda kirjadest jääb ekslikke muljeid Wiiralti haavata saamise osas. Kord ajab Wiiralt ise kirjades tagasi väidet, et see juhtus, kord ei . Seega see Wiiralti elulooline detail ootab lisauurimist. Vabadussõjas tehtud pikad rännakud, rakkus ja külmunud märjad jalad olid üheks põhjuseks, miks hilisemas elus Wiiralt otsis tihti võimalusi reisimiseks soojemasse kliimasse. Haavatud või mitte, sõjategevusest osavõtt andis noorele mehele tähtsa elukogemuse: Ta tundis surma enese lähedalt mööduvat , sai tunda sõja ilustamata nägu.

Foto-postkaart Tallinnast kodustele Rakke, Lammasküla mõis, isa Antonile

14. august 1919
Armsad vanemad!
Võtsin Kalevi maleva võistlustest lipu kavandist osa. Täna saatsin kavandid ära 1000 marka on kolme auhinna jaoks määratud. Minu kojusõitu takistabki see. Aga nüüd on minu kojusõit jällegi enne 17mat katki. 15.mal tahetakse pataljoni fotografeerida, muidugi ei taha ma sealt puududa. Aga 17maks peab meil pataljoni lipu kavand valmis olema, pean ennast täiesti selle tööle anduma. Olen suhkru 15 ounce ja pärmi ja papale ka ühe väikese asja jne valmis ostnud aga ei ole, kes neid koju tooks. August saab 1. sept. ja ka mina 2 nädalaks vabaks. 15 sel kp saab terve pataljon pagunid ( minu projaost) peale. Meie kunstnikke võeti 3 korda üles.
Meeleoluline kujutis soomusrongimeeste ahelikust. Jaan 19.
See võib erakorraline olla kui e 17 sõita saan. Katsun siiski.

Eduard Wiiralti mõtteid ja tundmusi Vabadussõjas kirjeldab Ta ise kõige paremini päevaraamatus, mille sissekanded said sündida viibides õppursõdurina soomusrong nr 2-l .

1918 detsember Tallinn
16. Töötan rahamärgi kavandi kallal. Õhtul liigun Meigase poole. Ta on „Eesti vanaema“ postkaardi trükkida lasknud. Ka on lasteraamat „Käbid torbiku sees“ trükkimisel. Sajab lörtsi. Koju tulles leian eest sõjaministri käsu mobiliseerida õppurid.

18. Registreerime endid Narva maanteel. Kästaks järgmisel päeval pakkidega tulla.
19. detsember 1918. soomusrong nr 2.
Läheme kooliõpilaste roodu. Kohale ilmuvad kindralstaabi ülem Laidoner ja kapten Pitka. Laidoner peab sütitava kõne. Muuseas pöörab õppurite poole palvega, et nemad osagi „Löögi pataljonist“ täidaksid. Anname end Liivakuga kohe üles- sööme ja naljatame. Kutsutakse  õhtul kell 11 poisse koosolekule, kus ohvitser meid häbistab, et 400 õppurist ainult 100 endid registreerinud, millise arvuga ta päästaabis mitte esineda ei julge. Avaldab lootust, et järgmisel päeval arv 200 pääle tõuseb. Toonitab, et õppurid seni kõige vahvamad olnud. Laidab maamehe loidust j et meil vaenlase kuuli läbi palju ausam surra, kui siin laternapostis rippuda. Lahkub. Poisid karjuvad „hurraa“…/
28. See oli mu esimene kord mahalaskmist näha. Surusin õudse tunde maha
29. Vaenlane külvab tina kah nii, et ümberringi lumi tuiskab. Keset seda toredat lärmi keeran end küljeli, et padruneid võtta, vaatlen kumavat päikest pilvede vahelt, need on rüngaspilved.
– meil on neli haavatut ja üks surnu leitnat Truuts. Leitnant Solba sai kuuli rinnust läbi…
(Vana- aasta õhtul vahipostil kuni järgmise päeva õhtuni)…/

Selless perioodi kuulub ka järgnev Eduard Wiiralti kiri. Noorusaegset naivismi märkab lugeja kirjastiilist. Mitmed Tema varasemad kirjad on kerged, stiililt lustlikud ja poisilikult ulja sõnakasutusega, pikitud moodsate lühendite ja sõnakujunditega.

Tallinnas sel 21sel heinakuu ( juuli) päeval 1919 a.
/…Kõige päält olen huvitatud Sinu Haapsalu naistest, kes nagu cirjutad modellix väga kohased on. Noh seda ma nii ühe hoobiga küll nagu ei usux, et Haapsalu „apelsiinid“ ideaalsemad on, kui Pealinna omad. Ehc oled nii hää ja saadad ühe „apelsiini“ ümbriku sees Pealinna mulle proovix. Ja siis otsustan…/

Wiiralt sai minna puhkusele ja palus end Tartu üle viia. Algas Tema elu järgmine oluline etapp.

Tartu kunstikool „Pallas“ ja õpingud Dresdenis ( 1919-1925)
1919. aasta 1. oktoobrist jätkus Wiiralti õpingutee Tartus „Pallase ateljeed“ nime all kunstikoolis „Pallas“- see asus kujur Starkopfi ateljees Lossi tänavas. 1920. aasta varakevadel Eduard Wiiralt demobiliseeriti ja edasi asuti  korterisse A. Grenzsteini majja Toome nõlvakul, nn Roosa Hobuse võõrastemajja. Wiiralt valis oma peaalaks skulptuuri. Ennast pidas ta üleval erinevate tellimustöödega Starkopfile. Puhta kunstina raius Ta puust ja kivist terve rea päid, mis leiduvad praegu Eestis erakogudes. Neist teostest on leida Wiiralti haruldast joonistamisoskust ja skulptuurse vormi õiget tunnetamist.

Selle ajastu eluolust Wiiralti elus annab aimu kirjavahetus kodustega.
Vend Oskarile kirjutab Ta mh järgmist:
Tartu, reede 17. juunil 1921
/…Raiun siin praegu kivi, nii et suud silmad tolmu, mis valge, täis. Raiun ka wappi. Modelleerin Tartu tütarlaste armsaid  näolapikesi. Lahkume jurist T-ga sest toast teise tänavasse. Kui see sünnib saadan kohe uue aadressi, seni võid aga vana pääle kirjutada.
Terv Ets

Huvitav on ka kiri samast suvest:
11. juulil kell 9 õhtul 1921
Lõppenud olid rasked modelleerimisseansid. Modelleerin juba tervekssaanud Konrad Mäge täie hooga. Silmasin Postimeest, mis juhatas mind wäljaüüritawat poeruumi kaema. On saada ühelt isikult 2 poeruumi- üks Kesk t 16-1 ja teine Annovi. Neist nägin ainult esimest. Poeruum Teie köögi suurune kus kesk põrandat keller alla viib. On lett ja riiulid. Tagumine tuba niisama suur ühes leivaahjuga. Uks hoovi poole on kitsas ja mitte just puhas. Üleüldse walitses toasbaabeli segadus. Minu küsimuse peale: „ No kas äri ei lähe, et Teie poeruumi käest ära annate? “
„Miks Ta ei läheks aga ma ei saanud siin hakkama. Üks rahamees wõib siin wäga hääd äri teha“ ütleb poemees oma sasis lõuga segades. See tänav on pikka ja lai millest allee läbi käib. Poodisid on selles uulitsas nagu tähele panin õige tihedasti. Aga ligidalolevad poed kiratsevad niisama müütades heeringaid piima ja kartulaid. Selle Kesk tn poeruumide kuu üür on 2000 mk.  Annovi tänavas olev pood on poemehe sõnade järele ainuke sel uulitsal ruumide poolest veidi kitsam ka niisama kaks tuba; kuu üür on seal 500 (wiissada mk). Ütlesin, et poesoovija maal ja et vastuse saamine maalt kuni kolmapäevani aega võtab. Mees lubas poed niikaua kinni pidada. Ehk küll mõned tahtjad käinud olid. Nii et siis saada otsus ehk kui üleüldse tarvilikuks arvad sõida vaatama. Minu otsustamise järgi need küll hääd poeruumid ei ole on harilikud alevi poekesed kuid küsitav on kas paremaid praegu pakutaksegi. Igatahes nõuab sellegi väikse poe elluviimine tüsedaid summasid. Olen ka veidi raha saanud mis mu elamise mõneks päevaks kindlustab. Oskari ärasõidul waksali ma minna ei saanud sest raidumise juures olin ära unustanud.
Tervisi kõigile 
Ed. W.

Üsna varsti vastab Wiiralt kodustele uue kirjaga.
Tartu 20. juuli 1921
Sain So kirja millega avaldasid omi arvamisi poekeste kohta. Tõsi need olid küll halvas kohas ja kesklinnast kaugel, kuid pääleseda sain õige mitu poodi päris kesklinna. Igatahes ei ole tarvis sed küsimust nii ruttu ühelepoole wiia, enam kauemat otsustamist. Neid on edaspidi saada. Pealegi nagu Sul Maidla mõisa asjus asi weel selgimata jne. Ja et August kõwa nimega wäeossa saanud, on rõõmustav. Töötan praegu M. figuuri kallal sel najal end ülal pidades. Wapikomisjoni esimees on suvitamas ja seepärast seisab töö. Modelleerin ka 3 seanssi igapäev. Mägi portree jäi pooleli, sest mees sõitis kaheks nädalaks välja. Sügisel tahame Kuressaarde sõita kivi tooma.
15 kp oli „P-“s „Piete“ Melniku skulptori ärasaatmise õhtu. Jõin sina-sõprust Ado Wabbega ja Melnikuga. Liigungi nüüd iga-päev klubi ruumes. Määratu suur mitme generatsiooni ( sugupõlve) poolt kogutud raamatukogu on temas olewate haruldaste kunstikirjandust esitawate wäljaannetega seewõrd wõluw, et wõib end ära unustada nende raamatusüldade wahel.
Terwit EW.
Hoolega tegi Eduard ka graafikat. Graafik ja skulptor Georg Kind oli toonud Dresdenist Pallasesse esimese trükipressi ja nii olid ka avanenud suuremad trükitehnilised võimalused töötamiseks. Õppejõud märkasid enim Wiiralti skulptoritöid ja nii määrati Talle stipendium saksa skulptori prof. Selmar Werneri juurde Dresdenisse, kuhu koos kunstnik Paul Mülleriga 1922. aastal elama asuti.

Dresden oli esimene suurlinn, kus Wiiralt viibis, ja selle linna rütm ja elulaad avaldasid talle suurt muljet.
Siinkohal valik Dresdeni aegsetest kirjadest, sest ei ole paremat allikat, kui Wiiralti ja Tema koduste endite sõnad ja mõtted .

Postkaart ühele vendadest enne minekut:

Tartu 20 s märts 1922  betoon pää
Noh, kuidas elad kah? Mul on aina wiimasel aal jooksmist old mööda pankasid, mööd maksuinspektorid, mööda ministeeriumisi, wälispassi osakondi j.n.e. Noh nüüd ometi saab minema s. reedel 31. kp kell 10 Saksa Läti leedu poola wiisumid on juba käes, sõidame 4ja mehega. Skulptor Kind (sakslane), Paris, Müller ja mina. Kui ma eksamil läbi ei kuku, siis olen Dresdeni akadeemiasse wastuwõet. Laupäewal oli lahkumispidu, kus öö läbi meid fotografeeriti. Üleswõtted saatsin lammaskülla. Teatan Sulle siis omast aasdressist Dresdenist. Raha olen väljamaale sõiduks saanud 42 000 Emk.
Tervitab Ets

Isa Anton Wiiralti kiri Eduardile, kes juba Dresdenis:
Lammaskülas 30. märtsil 1922
Head tervist saadame sulle ja kallist rahu Jeesuses Kristuses kess meie kindel kalju on. Kelle käest meie kõik saame ja kelle peale meie endi lootused kõik paneme. Sinu saadetud kaartid ja pildid oleme kõik kätte saanud miss sina oma lahkumise pidu aial olid lasknud õlesvõteid teha mille eest meil kaa nagu määlestuseks jäeb.
Nüüd teatad Sina, et jällegi Raudteega sõidad selleks soovime sulle kaasa kõige paremad õnne tee peal ja kaa seal Saksamaal et sull Saksa pinnal kaa nii ästi läheb kui eestis ole mõistlik ja wiks ära mine mitte igale poole miss arvad et ää ei ole sest kui korra alanduse poole akab kiskuma siis wõid kaa pea langeda sest looda ikka Jumala peale kess sind on ülendanud ja tea seda seesama Jumal kess sind on ülendanud Tema kaa alandada wõib. Pea kinni miss sull on et ükski sinu käest seda ära wõtta ei saa.
Saa kirjutasid meile weel et olid riided ostnud 1800 marga eest ja peab üsna ea olema see asi. Tubli et ostsid sest rahakopik kaub wahest kaa ilma midagi ostmata ära. Aga kuhu jäewad nüüd minu pintsak miss kodu pidid saatma ega saa Tartu kellegi juurde ei jätnud parem saada kodu kui sull tarwis ei ole mitte teiste hooleks jätta Mamma räägib ühest padjapüürist miss sinine olid lubanud korwiga kodu saata aga korwis ei olnud mitte saada see kaa ära kui sinul tarwis ei ole kui tarwis on siis mitte saata.Kui riided saadad siis saada wiitungid kinnitud kirjaga mulle kätte mitte liht kirjaga.
Mamma saadab sulle ka head reisi juhtumisi miss väga head ja huvitavad oleksid olema ses wäga armas on oma lastest kuulda saada kui teud head on aga kui teud alwad kurjad on noo siis….
 Selleks Jumalaga Eduart
Ela heasti kõige kõrgem Jumal kaitsku sind
Meie kõik loodame et Sind edaspidi jälle näha aga tervelt saame.
Nägemiseni
 Ela mõnusasti rahus sest kui inimesel rahu on siis on kõik asi asti aga kui rahu ei ole siis on waene lugu küll.
Jumalaga A. Wiiralt 30 märtsil
Kui kirja oled saanud siis wasta meile weel sell päewal en ära sõitu.

Dresden 23. õhtal XII kuul 1922 aastal
Armsad vanemad
Istun parhilla „Bayrische Bierstuben“ is ja paraku näh- olen lõpetanud hirveprae musta õllega. Praad oli suur nii et suure vaevaga sest jagu sain. Väljas on Jõuluturg kus pakutakse neid kuuska ja küll tumerohelisi ja helerohelisi ja pakutakse piparkooka küll mitmesuguses vormis, värvis ja kaalus ja maitses. Neid pakutakse küll elektri kül petrooleumi, küll gaasi, küll elektri tule valgel. Ja suured mitme tsentneri raskused siirupi panged „liiverdavad“ ja hiilgavad tulede valgel nagu seebikivi või pigi tükid …Vorstikauplustes on vorstidele ja sigarikauplustes sigaritele kuuseoksad hõbe-kuld lõngadega külge seot, millel kahtlemata jõulu- pidulik maik ei puudu.
Olen elanud viimasel aal õige isoleeritult; andudes ikka enam ja enam tööle juba käsitades suuremaid kui normaalsuurus figuure. Professor tegi ettepaneku tõid välja panna. Nii panen esimesel jaanuaril „Sächsischer- Kunstverein“is rida litosid ja ühe plastiva välja. Raamid nende jaoks on 11 000 Rmk maksma läinud. Väljapand tööde väärtusest läheb 25% ühingu heaks. Jõuluks olen „P“ direktorilt Gogov – Rmk saanud. Poole sellest tuli laenuks ära tasuda mis oli vahepääl tekkinud sest et kool vahepääl ei saatnud. Neid summasid ei saa ma mitte reguläärselt nagu ehk arvate vaid nii kuida Tartu meestel raha juhtub olema saates seda vahest oma isiklisest taskust. Nii ja sellejärele kuidas nad raha kombineerida saavad, nagu nad sed ütlevad. Elukallidus siin läheb omas täies tempos edasi juurde lisades arvetele igapäev uusi ja uusi nullisid. Kurvad jõulud vaesele rahvale. Esimesel pühal sõidn oma sõprade poole Veimari, kus mõne päeva viibin, et siis jälle Dresdeni töö juurde asuda. Teie kirja olen kätte saanud. Oskarile olen noodi paki Tallinna saatnud kinnitatult kui ta Maidlas on ja veel kättesaanud pole siis ta seda teaks ja ära tooks ja kui ta Tallinnas on siis iseenesest mõista et…
Rõõmsaid pühade lõpetust ja palju tervit uue aasta algamiseks.
Teie Eduard

Eduard Wiiralti kiri vanematele:

Dresden 23. III 1923
Armsad vanemad
Möödund üks aasta. Jälle löövad põõsad lehte. Jälle siristavad okstel linnud. See on tulnud nii kähku, sest tüütav vihmarikas talv näis nagu poleks tal lõppu. Tahaks nagu välja sest tolmusest ateljeest, välja sest linnast mille asfalt uulitsaid üks aasta tallatud. Neid torne, kupleid, katuseid, aknaid vaadatud, seda keelt kuuldud. Niivisii võib ära tüüdata üks linn oma igapäise rühkimise ja liikumisega. Ei tea praegu sugugi ette ütelda kui kaua neid uulitsaid veel tallan. Mai kuul lõpeb summade saatmine ära. Waevalt usun, et mul võimalik on veel edaspidi summasid saada. Siis ei aita muud kui kihuta raudruunal jälle vabariiki tagasi sinna kõige oma nõu ja jõuga. Neid võlge tasuma, mis ma oma siin olemisega vahepääl tekkinud. Jah, seda piinavamaks muutub nende summade tarvitamine mida enam ma neid vastu võtan. Ja ootan selle päeva liginemist, mil mul neid piinavaid arveid enam kaelas ei ole. Võin ka selle järel Teie seisukorda ja meeleolu sääl veski pääl umbkaudu ettekujutada ja kui väljapääsu tihti ei näe püüab see veel edasi püüdmiste tunnet surmata. Vististi olete mu kirja kätte saanud milles Teile üht väikest summat saata lasta lubasin, toonitades sääljuures, et see teisiti minna võib ja nii ka läksgi. Nimelt valuuta pärast. Olen seekord saanud kõigest 14 dollarit (280 000 Rmk), mis umbes poole vähem on kui eelmisel kuul. See tuli sellest, et dollar siin 40 000 pealt 20 000 pääle langes. Kuid hinnad, mis end ju üles kruvinud naljalt alla ei lähe, siis pean konstanteerima seda, et selle summaga vaevalt läbi saan tarvitades poole materjali pääle. Nii et pean äraootama jääma kuidas valuuta pärast poole seisab. Tartust on 20 kp 5 meest „Pallasest“ välja sõitnud. Sõidavad Dresdeni pääle. Olen rõõmus kui jälle vahest mõnel kirjal tulla lasete, et teaksin kuidas Teil sääl läheb. Preagu on akadeemias pühade vaheaeg 18- 8 aprillini.
Tervisi kõigile Eduard

Paralleelselt skulptuuriga tegeleb Wiiralt seal intensiivselt joonistamise ja estampgraafikaga. Kuna Dresdeni-aegseid skulptuure ei ole säilinud, piirdub teadmine sellest ajast graafikaga. Suur mõju sellest perioodist avaldab Wiiraltile Otto Dix´i.
Kui Pallase algusaastate joonistustes on põhiliseks materjaliks grafiit, siis Dresdenis eelistab Wiiralt kriiti. Muuhulgas aktigravüürid lõbumajadest, prostituutidest jne.

1922. a sügisel avastab Wiiralt enda jaoks Dresdeni loomaaia asukad ning alates oktoobrist käib Ta seal joonistamas lõvisid, jõehobuseid, kaameleid, laamasid.

Oma novembrikuu kirjas P. Liivakule skitseerib Ta lehele paar lõvi ning jõehobu, lisades: „ Toon Sulle lõpux minu kõige armsamate sõprade näopildid ära, need on kõige sümpaatsemad ja ausamad sõbrad siin Dresdenis.“
Need teosed olid suuremalt jaolt kivitrükitehnikas läbi viidud ja paljastasid suurt animalisti annet. Huvi eksootiliste loomade vastu taaselustub 1930. aastate II poolel Pariisis.
Nüüd viis ta oma tööd trükikotta ja trükkimise eest tuli rahapakkidega tasuda.  Raha hakkas lõppema ja väiksema ringreisu järel, mis koos Ormissoniga, Vabbega ja Parisega ette võeti ja mis Weimarit ja Meissenit ( koos selle kuulsa portselanivabrikuga) külastati.

Postkaardi taha kirjutatud:
15 V 1923
Armsad vanemad
Saadan kõige uuema ülesvõtte. Sõbrad Pallasest omal ringreisil Saksamaal Dresdenis, sattume jalutades otsekohe aparaadi silma ette. Poisid purjetavad homme jälle Tallinna pääle tagasi mida nende lõbusatest näomustritest näete. Ärge imestage, et viimasel aal Teile nii harva kirjutan, sest uudiseid pole mingisuguseid päälegi elan suuremat kriisit töötamise juures läbi.
Tervisi kõigile teie eedu wee.

Wiiralt sõitis Dresdenisse esmajoones õppimise kavatsusega ning tundis juba 1923. aastal, et on sealsed võimalused ammendanud. Ja peale ringreisi tagasi Tartusse saabus Ta sügisel. Järgneva paari aasta jooksul oli Ta tegev illustreerimisega, olles sel perioodil üks juhtivamaid ja viljakamaid eesti raamatu graafikas. Illustratsioonid moodustasid lõviosa Wiiralti väljapanekust „Pallase “ lõpetajate näitusel 1924. aasta kevadel. Wiiraltil oli välja pandud 113 teost- graafikat ja skulptuure. Peale lõpetamist täitis Wiiralt Pallases kunstikoolis graafikaateljee juhataja kohuseid. Wiiralti peamiseks tööalaks jäi ikka Tema looming. Talle ei meeldi pedagoogiamet ja oma kogu energia suunab Ta nüüd uute tehnikate õppimisele ja vanade lihvimisele, et saada stipendium Pariisi, kus juba kogenenumalt sukelduda sealsesse kunstiellu. 1925. aasta märtsis määratakse Wiiraltile Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt üheaastane stipendium enesetäiendmiseks Pariisi . See samm oli otsustavaks murranguks Tema elus ja loomingus ja ühtlasi hüvastijätuks oma nooruse ajajärguga ja Eestiga.

Autoportreed varasemast perioodist

Soovitus kuulata lisaks helisalvestist Vikerraadio saatest (17.10.2009) ” Eesti lugu. Kunstielu aastal 1919″

Erilised tänud Mai Levin´le ja Ulrika Jõemägile
Eesti Kunstimuuseumi raamatukogule, kust arhiivist pärineb:

Sari: Wiiralti kirjavahetus

69.3.1 Allsari: Kirjavahetus Alfred Rõude kogust 1-2; 8-12

69.3.4 Allsari: Teiste adressaatide kirjavahetus 1-3
Kasutatud kirjandus oma riiulist:

Lisaks materjalid ja viited E-Varamus Digar.ee
Kasutatud kirjandus lisaks ülal kirjeldatule:  Eduard Wiiralt 1898-1954 : mälestusteos, Lund 1955 raamat KOHAVIIT: 76E WII- Eesti Kunstimuuseumi raamatukogu