Meenutamaks meie lähiajaloo ühte süngemat peatükki, toon lugejateni perekond Leppade märkmed sellest traagilisest sündmusest Tallinnas. 1944. aasta 9. märtsil pommitas nõukogude õhuvägi Tallinna. Kõik sai alguse õhtupoolikul ja jätkus öösel. Üle 250 pommitaja lendas mitme lainena üle linna. Kuupäev, mida eestlased mälestavad ja peavad meeles samamoodi nagu sünnipäevi, tähtpäevi ja vabaduse saavutamist.
1999. aastal Tallinnat külastades, luges Vanda Lepp ( s Muistre) mälestustahvlit traataial, mis kirjeldas Tallinna pommitamist vanalinna südames. Ca 600 inimest hukkus, üle 1/3 asulaalast hävines ja 25 000 inimest olid jäänud koduta. Vanalinnas olid ulatuslikult purustatud mh Niguliste kirik ja Estonia teater.
Oli tavaline õhtupoolik. Eriku ja Vanda toona kolmene tütar Tiina oli asetanud ennast oma kodu töötoas spetsiaalselt Temale mõeldud väikese lauakese taha istuma. Korter asus Estonia teatri esise platsi vastas neljandal korrusel. Tiina oli sättinud oma kolm kaisukaru ja mõned teised lemmiklelud endaga koos istuma. Oodati raadiost peatselt algavat lastesaate ülekannet. Õhtujutuks oli “Tiina ja kolm karukest” ehk Eesti versioon: “Kuldkihar ja kolm karu”. Tiina ema Vanda oli sättinud ennast valmis Estonia teatris etenduvale E. Tubina balletile “Kratt”. Ta oli palju arvustusi sellest lugenud ja ootas väga oma kogemust mainitud etendusest. Seljas oli Tal rätsepatööna valminud elegantne tumerohelisest sametist kleit, mille kaelust ja õlgu ehtis tikitud lillemotiiv. Vaatamata talvele kandis Vanda siidsukki, nahast lakk- kingi ja karakull kasukat. Ta oli natuke muutunud rahutuks, sest Tema ema ei olnud saabunud veel Tiinat valvama ja abikaasa Erik töötas hilja Toompeal. Etendus oli kohe- kohe algamas ja Vanda arvestas võimalusega, et peab jooksma üle väljaku teatrisse, et siis hilinejana üldse jääma vaheaega ootama, et saali pääseda.
Kell oli 15 minutit üle seitsme, kui kostus kohutav müra, summutatud rütmilised hääled. Hiljem lisandus häälte sekka õhuhäire sireen. Sireenid olid sõjaajal tavalised. Tiina pani jalga karupüksid ja talvemantli. Olles juba uksel, pöördus Vanda korterisse tagasi, et võtta kaasa väike album Tiina beebifotodega, mille peitis oma muhvi. Keldris istusid kõik oma tavalistel kohtadel ja vaikselt vesteldi. Mõne aja pärast tundus nagu terve maailm väriseb ja oli mitmeid tugevaid tabamusi. Osa mehi tormas välja vaatama ja tuldi tagasi teatega, et maja on pihta saanud, tulekahju on paratamatu ja tuleb evakueerida mujale. Inimesed varjusid igale poole. Väljakule jõudes oli kogu taevas õhutõrjerakettidest valge ja leekides, sädemed lendamas nagu parvedesse kogunevad tulekärbsed. Vanda koos teiste keldris olijatega suundus Estonia teatri varjendisse. Teater oli veel püsti ja keldrit peeti üsna kindlaks varjumiskohaks. Tiina mäletab nägevat inimesi, kelledel riided seljas põlesid ja naist kelle käed olid leekides. Vaadates tagasi kodule, nägi Ta tuld akendest välja lõõmamas ja kuulis üksteise järel kuumusest purunevate akende klirinat. Võimas vaatepilt sellest hirmsast ilust. Hilisemas elus tuvastas Tiina sarnase vaatepildi Prantsusmaal, külastades Colmari linna ja nähes seal keskaegsetel piltidel põrgumotiive.
Teatri kelder oli rahvast pungil, sest inimesed olid juba jõudnud etendusele koguneda ja lähedal asuvatest majadest tuli muudkui inimesi juurde . Õhustik oli sürreaalne, nagu oleks tavaline koosviibimine: mehed ja naised pidurõivais, soengutega ja aeti elavalt juttu. Mõne aja pärast kõnetas Vandat üks Saksa ohvitser ja mainis sosinal, et Estonia teater on kindel sihtmärk, sest siin olid Ringhäälingu stuudiod, arhiiv ja fonoteek. Soovitati laps mujale viia, sest seal ei olnud turvaline.
Pommitajad ei väsinud hetkekski. Väikese pausi ajal pommitamises, võttis Vanda Tiinal käest ja nad jooksid üle juba varem tuldud põleva väljaku, piki leekides tänavate tuttavate majja, mis seisis veel puutumata. See oli suur maja Pärnu mnt ja Väike- Karja nurgal. Neid lasti varjendisse sisse ja kobaras koos lihtsalt oodati.
Samal ajal Toompeal sai Erik näha pommitajate hävitustööd. Tema kodu oli otse nende trajektooril. Ta jooksis mäelt all ja kodu ette saabudes haigutasid maja seinal pommiaukudest ainult leegid vastu. Estoniast öeldi Talle, et jah, Tema abikaasa lapsega oli seal olnud, kuid neil soovitati lahkuda. Lõpuks leidis Ta pere ülesse. Erik jooksis tagasi Toompeale ja võttis auto. Suure vaevaga jõudis Ta autoga mööda põlevaid ja rusudeks muutunud majade, kive täis tänavate, naise ja lapse juurde. Tal oli kindel plaan viia pere linnast välja isa Lillevälja tallu Rocca al Mares. Õhurünnak oli ikka intensiivne ja nii ei saanud auto esitulesid kasutada. Tuli teha mitmeid ümbersõite läbimatuteks muutunud tänavate tõttu. Iga kord, kui lennukid üle sõitsid, peatas Ta auto ja nad ronisid lumisesse, külma ja märga kraavi varjule, kus ootasid hinge kinnipidades. Hommiku saabudes jõudis väsinud ja vintsutatud pere Haaberstisse, kus üle lahe paistis Tallinna keskaegse silueti leekidest punetav kuma helkimas veevirvendusel.
Üsna peatselt suundus Erik tagasi linna, et hinnata kahjusid. Tallinn oli täis inimesi, kes vapustatuna vaatasid oma kodusid ja seda, mis neist alles oli jäänud- purunenud asjad ja elud. Vanda vanematekodu Õuna tänaval oli samuti hävinenud. Terve tänava jagu puitmaju polnud muud kui hõõguv kõledus. Erik leidis Vanda ema Marje koos 14- aastase Vanda õe Ardaga. Nad olid oma põlenud maja rusude vundmendi lähedal. Õhk oli suitsust lämmatav, hall, udune ja aurust soe. Nad olid terve öö ärkvel olnud. Kodu ei olnud kohe leekidesse süttinud. Üritati päästa, mis saab ja kanti juhuslikus järjekorras majast asju välja. Marje oli isegi elutoa kardinad alla tõmmanud. Ta oli neid nii kaua igatsenud, neid raskeid rikkalikke rohelisest sametist kardinaid. Hiljem vaatasid nad hüpnotiseeritult pealt oma kodu hävimist. Kõrvalt naaber oli keldris liiva sees hoidnud kaalikaid. Leekide lõõmas olid need täiuslikult küpsenud. Päikese tõustes tõmbas küpsete kaalikate lõhn ligi kurnatud ja näljaseid naisi. Koor kraabiti maha ja juurikas söödi isukalt ära. Ardale meenus veel aastakümneid hiljem väga täpselt nende kaalikate imeline maitse.
Vanda vanema õe Noora kodu oli samuti hävinud. Ta oli olnud ettenägelik ja viinud juba varem mõned väärisesemed kontorisse varjule, mis jäi pommitamisel terveks.
Eriku ja Vanda kodu oli varemeis ja tuhasoe, põrandad metallsõrestikul rippumas. Esimene pomm oli läbistanud nende magamistoa ja maandus keldri peal oleval betoonlael. Teine pomm kukkus trepikotta ja ka selle peatas keldri lagi. Erik ronis mööda rippuvaid põrandakonstruktsioone ülesse kohale, kus oli nende korter. Söögitoas oli olnud suur tammest puhvetkapp. Virn portselanist taldrikutega, mida hoiti alumisel riiulil, oli kuumusest kokku sulanud lauahõbedaga. Mõned esemed, mis olid kuumuse eest varjule jäänud, säilisid tervetena. Vanda isa ristimiskarikas oli süsimust ja kergelt mõlkis, kuid terve. Portselanist kohvikann oli määrdunud, kuid terve. Need esemed mähkis Erik oma pintsakusse ja viskas kompsu seljale, et siis ettevaatlikult turnida alla tagasi mööda purunenud trepi konstruktsioone, mis oli katki nagu kogu Tema maailmgi.
Haaberstis oli Eriku isal rivi klaasist kasvuhooneid ja Erik oli kartnud, et nende peegeldus teeb talu kergeks sihtmärgiks pommitajatele. Oli õnne ja midagi jäi ka alles.
Mõni kilomeeter sisemaa poole oli 1942. aastal hukatud sanitaarkindral Jervani kinnistu. Nende majahoidja- ja perenaine Melita Koppel oli Eriku hea tuttav ja sama isik, kes oli Teda mesilastega aidanud mõned aastad varem, et Ta pääseks mobilisatsioonist. Nende krunt oli täis linnast põgenenud inimesi. Enamus olid Eriku tuttavad ja sõbrad: agronoomid, kunstnikud, kirjanikud, literaadid ja teised intellektuaalid. Toad olid eraldatud lakke tõmmatud linadega, millest said vaheseinasid kujutavad kardinad. Need pidi pakkuma peredele vähestki privaatsust. Kui kokku olid saanud hea kujutlusvõimega seltskond, oli palju melu, jätkuvaid vestlusi ja pildistamiseks poseerimisi. Eriku pere puhkas samuti siin ja nendega liitusid Marje, Arda, Noora ja Tema poeg Meik. Vanda veetis järgnevad päevad Tiinaga jalutades Haabersti nii tuttavatel radadel.
Uudised sõja jätkumisest olid hirmutavad. Üksteise järel pered organiseerisid oma lahkumist Eestist. Sama tegi ka Erik, et viia oma naine ja laps enne venelaste saabumist ohutusse kaugusse.
Rohkem Eriku ja Tema pere elukäigust: https://ajasastudesblog.wordpress.com/2021/02/24/erich-richard-lepp-1913-1981/#more-1360
Estonia teatri põlengust 18.märts 1944 “Postimees”
Erilised tänud R. Addinallile- Erik Lepp tütrepojale.
Fotod Tiinast R. Addinall kogust.
Fotod pommitamisest Tallinnas isiklikust kogust.
Foto sanitaarkindral M.V. Jervanist pärineb SIIT
Ajas Astudes 