Linnaaednik Hans Lepp ´l sündis poeg 4. jaanuaril 1903. a Tallinnas. Temast sai motosportlane, Tallinna Rotary Klubi liige, aiandus- ja maastikuarhitekt kodupealinnas ja hiljem Montréalis.
Olen olnud kirjavahetuses Eriku tütrepoja R. Addinall´ga, kellega oleme jaganud fotomaterjali. Tänu Temale toon Teieni seni avaldamata teksti tõlke Erik Lepp mälestustest. Härra Addinall ise lapsepõlvest ei mäleta, et oleks räägitud Eestist, Hans Lepp-st ja siinsest elust. Ilmselt olevat maha jäänud elu mälupildid liiga valusad meenutamiseks.
Erik oli tahtejõuline ja energiline laps, kellel oli palju sõpru. Entusiastlikult võttis Ta osa sportlikest tegevustest ja oli tegev mitmel alal.
Eesti Vabadussõja ajal oli Erik kadett (õppesõdur). Sel hetkel oli Ta küps 14-aastane noormees ja imetles oma kehalise kasvatuse õpetaja Anton Õunapuu tegemisi, kes kirglikult tegutses ülla eesmärgi nimel ja oli valmis ka surema seda tehes. Isa Hans keelas oma ainsal pojal osa võtta, mis muidugi muutis Eriku jaoks kõik palju põnevamaks. Olles sõdimiseks liiga noored, said poisid ülesanneteks ratastega sõnumite ja varustuse viimise. Püssidega poseeriti mitmetel fotodel. 1923. aastal lõpetas Erik Tallinna Reaalgümnaasiumi. Tema kireks oli arhitektuur ja soovis rajada oma riigile meeldejäävaid ehitisi. Hans oli selleks ajaks loonud omale maastikuarhitektuuriga kindla äri, kindlustanud ennast kinnisvaraga ja Tema reputatsioon justkui eeldas vastavat pärijat, kes elutööd jätkaks. Ta esitas pojale ultimaatumi: õpid maastikuarhitektuuri – jätkatakse rahastamist, ollakse aga kangekaelselt arhitektuuri õpingute poolt- katkeb igasugune abi!
Õnnetuseks paindus Erik oma isa soovi ees. Eestis sel hetkel ei olnud ametlikku kutsekooli ja aadlimõisaelu oli likvideeritud, polnud siinmail Tal võimalik ametit õppida. 1918. aastal saavutatud vabadus andis noorsoole võimaluse sõita välismaale, Euroopasse õppima. Neid valikuid toetas ka riik, soovides seeläbi panna aluse haritud ja tehniliselt taiplikule eliidile.
1923. aastal Ungari Ülikooli õpilaskoor külastas Eestit. Noored mehed nägid head välja ja laulsid sellise kirega – lõbusad laulud joomisest ja naistest, tõsisemad laulud armastusest oma ülikooli ja riigi vastu. Publik oli lummatud. Ungarlased ja eestlased on etniliselt suguluses ja mitmed sõnad olid äratuntavad soome-ugri sõnad. Erik otsustas, et Budapestis on Talle sobiv kool maastikuarhitektuuri õppimiseks olemas ja otsustas oma haridusteed jätkata Budapesti Kuninglikus Aiandusinstituudis. Paljud eestlased olid õppinud prantsuse, inglise või saksa keelt, mitte aga ungari keelt. See oli ilmselt ka põhjuseks miks paljud õpilased Ungarit oma sihtkohaks ei valinud. Peale Eriku, otsustas Ungari kasuks M. Pääbo- illustraator Ilon Wiklandi isa, kes asus tehnikavaldkonda õppima. Mõni veel valis muusika, kunsti, õigusteaduse või meditsiini õppimise. Olles ennast saabudes sisse seadnud, veetis Erik esimesed nädalad uidates sõnaraamatuga Budapesti teedel ja veeris poodide silte ja tänavanimetusi kokku. Peagi tundis Ta ennast keeleliselt tugevana, et alustada loengutega.
Erikul polnud probleemi luua uusi tutvusi tudengite seas ja mitmetega oldi tihedas kirjavahetuses kuni elupäevade lõpuni. Mänglevalt võeti omaks korporatsioonielu lõbusam pool: veiniõhtud, laulud ja uued naistutvused. Alkohol ühedas mehi. Peale 1957. aasta Ungari revolutsiooni, mitmed Eriku kursusekaaslased emigreerusid Kanadasse. Peeti mitmeid kokkusaamisi, söödi guljašši ja meenutati vanu aegu. Hea läbisaamine oli Erikul ka oma professoritega, eriti ühega neist. Ormoz oli see õppejõud, kes võttis 1975. aasta Budapesti reisil külluslikult vastu Eriku abikaasa Vanda ja tütre Tiinaga.
Üliõpilasaegadel oli teekond Tallinnast Budapesti kolm ööd ja kaks päeva pikk ja seda kõige otsemat teed mööda. Seda marsruuti võttis Erik ette mitu korda aastas. Talle meeldis reisida ja oli sage külaline Budapestis, valides igal korral uue tee sihtkohta, et avastada uusi paiku või külastada sõpru teistes Euroopa linnades.
1925. aastal reisis Ta tõlgina Ungari ajakirjanikega koos Poola, Eesti ja Soome. Üks kirjatsuradest kirjutas sellest ka raamatu, mille pealkiri kahjuks ei meenu. Oma reisikirge sai Ta rahuldada ka liitudes hokimeeskonnaga, kes käis mitmete riikides võistlemas. Sellest spordialast oli tingitud ka kerge kõverus Eriku ninal, kui vaadata otse ninale.
Teda tutvustati Woyk Marhvitsky´le, kes oli Ungari aukonsul Krakovis, vanas ülikoolilinnas. Ungari saatkond aga asus Varssavis. Aukonsulid olid moes tol ajal. Rikkad mehed teenisid selles ametis teistes riikides ja tasuks ei olnud mitte raha, vaid hea maine, kontaktid ja sotsiaalne võrgustik. Woyk oli 45- aastane ehk 20 aastat Erikust vanem suursugune mees uhkete vuntsidega. Pooleldi venelane, pooleldi poolakas ja pooleldi sakslane. Mh äritses ka veinidega. Mees kellele meeldis jätta endast muljet, eelistas Ta autodele liikuda kahe hobuse poolt veetava tõllaga. Iga kord külastades Krakovit tavatses Erik veeta mõned päevad Woyki villas. 1929. aastal lõpetas Erik oma õpingud ja tegi viimase visiidi, mil aukonsul kinkis Talle mälestuseks graveeringuga hõbedase sigaretikarbi. Ise oli Ta selle saanud oma isalt, kes oli kunagi suitsetamist vähendanud, et sõjajärgsel Inglismaal peret ülal pidada oma vähesest stipendiumist ja nii leidis end kinosaali põrandalt filtreid kogumas, et siis neist uued sigaretid rullida. Erikule väga meeldis ilus sigarikarp ja selle ajalugu. Sigarette kui sellised ei olnud 1929. aasta Eestis. Inimesed suitsetasid “paberosse”, suured sigaretid papist otstega. Meenub kuidas isa sõjaajal Saksamaal rebis trükiste vahelt õhukest siidipaberit välja, et siis hiljem neist rullida kodus kasvatatud tubakast sigarette.
Peale õpingute lõppemist ei soovinud Erik oma sidemeid Ungariga katkestada ja jätkas veel kaks aastat õpinguid Ungari linnas Debrecenis. Sealseski linnas sai Ta kiirelt osaks lõbusast seltsielust. Ühel meenutamist väärival hetkel, mil eksamid olid sooritatud ja oodati tulemusi, mindi välja tähistama. Sel ajal asus Debreceni põllumajanduse üliõpilaste ühiselamu 8 km linnast väljas. Lähim pubi leiti ca 2 km kauguselt. Juhtus nii, et Erik oli ainuke finantsidega ja tegi välja mitmeid liitreid veini. Teised valisid ta endite “raamatupidajaks”. Tuju oli ülev ja peagi lauldi, mis omakorda äratas rumeenlasest muusiku ja koha omaniku tähelepanu, kes oma sünnipäeva oli tähistamas. Alkoholi mõju all kõik said omale tiitlid. Tekkisid parunid ja krahvid… Ainult Erik jäi edasi “raamatupidajaks”. Tol ajal oli üsna tavaline, et kohalike mõisavalitsejate pärijad olid üliõpilasteks Debrecenis ja kohalikud tundsid endeid poole tähtsamatena rikkurite kohal olles. Rumeenlane mängis, vein voolas ja lauldi ning nuteti kuni päikesetõusuni. Kui saabus aeg maksta teatasid üliõpilased, et nad on omaniku külalised. Rumeenlane saatis noored tagasi linnakusse ja kogu tee lauldi ja mängiti muusikat. Krahv lõpuks otsustas, et Erik peaks kogu oma alles oleva raha rumeenlasele andma…
1929. aastal sai Erik oma kraadi põllumajanduses. Järgmine kord olla Budapestis oli 50 aastat peale lõpetamist. Vanad sõbrad leidsid teineteist taas ja meenutati õpilaselu, külastati restorane hiliste öötundideni. Sellest õhtust pärineb üks koomiline intsident. Olles joonud juba piisavalt, otsustas seltskond koos mehelikult kehasid kergendada värskes õhus. Tegevusega kaasnes loomulikult võistlus, kellel kõrgem siht ja pikem juga. Olles tegevusega hõivatud ei märgatud kohaliku konstaabli ilmumist. Kõik ehmusid koledasti, sest konstaabli võimul oli kaugele ulatuv võim. Nõuti dokumente. Erik mõtles kiiresti ja otsustas ulatada oma Expo 67 passi, mille iga lehe oli erinevates näituse paviljonides lasknud tembeldada. Konstaable sirvis punast raamatut ja iga lehe keeramisega Tema austus kasvas. Suurte vabanduste saatel lasi Ta grupi minema.
Aastatel 1929 – 1941 töötas Erik mitmetes kutsekoolides aiandusõpetajana. Selleks ajaks oli Tal ka oma aiakujundusfirma loodud, mida pidas kahe assistendiga. Tellimustöid tuli valitsuselt, tehastelt, eramaja omanikelt, rajati parke jne.
Üheks selliseks tööks oli tellimus sõbralt Artur Jürvetsonilt, et Erik lahendaks Suure Munamäe torni haljastuse osa. 1980. aastal olid veel mõned aiad alles Tallinnas: Vaarika tn 9 ( 1933), Mangu tn 1 ( 1934); Nõmmel Lõuna- Ravila nurk ( 1937). Tallinna arhitektuurimuuseumil on alles mitmed näidised Tema töödest sellest perioodist. 2001. aastal tütar Tiina annetas suure kollektsiooni Eriku plaanide, jooniste ja kavanditega ajast, mil Ta töötas Ottawas ja hiljem Montrealis.
Suviti oli Eriku kontor suletud ja Ta reisis Euroopas. Hans, Eriku isa, tavatses öelda, et Ta pojal oleks ammu juba võimas kivimaja selle raha eest, mis Ta tuulde on lasknud. Seepeale Erik vastanud alati, et majast võib ta ilma jääda aga teadmised, erinevad keeled ja mäelstused, seda ei saa keegi Talt võtta. Millised saatuslikud sõnad…
Kui juba sai isa Hansu mainitud, siis muutus viimane üha rahutumaks poja mitte abiellumise osas. Erikul oli hulgaliselt sõbrannasid, kuid ei ühtegi seda “õiget” veel, olles ise juba oma 30ndates. Hans aga igatses järeltulijaid. Hansu teine laps, tütar Elfriede oli endale elu loonud Inglismaale, kuid ilma järglasteta ja ei paistnud seda üldse mitte soovivatki muuta. Lõpuks kui Erik oli 36, hästi kindlustatud, oma kodu ja kärjääriga, otsustas Ta kosida noore 29- aastase naise. keda Ta tundis juba Temakese 17 olles.
Abielluti aasta esimesel päeval 1939. Sellest abielust sündis tütar Tiina. Sõda tuli vahele ja heitlikes oludes ei julgetud rohkem uut elu maailma luua. Ajal, mil Erik oli poissmees ja tööta usinalt, oli Tal lõputu arv ristilapsi, kes Teda jumaldasid ja vastupidi. Ta viis neile alati maiustusi ja hullas meeleldi nendega. Näiteks joostes metsiku naeru saatel mööda maja ja saades neid kätte, teeskles nagu sööks Ta nad ära. Teismelisena tütar Tiina kohtus mõnega neist lastest ja kuuldes lugusid Tema isaga mõistis Ta kuivõrd teistsugune on Tema suhe oma isaga sõja tõttu. 50´ndate lõpus peetud Eesti ja Ungari ballide ja pidude keerises kohtus Tiina mitmete oma isa endiste kallimatega, kes rebisid Teda kõrvale, et heieteda Tema isa noorusaegade üle.
eerik avaldas üle 50 artikli vastavasisulistes ajakirjades nagu “Aed”, “Eesti mets”, Eesti Kool”, “Linnad ja Alevid”jne. 1932. aastal avaldas ta uurimuse viljapuude- ja põõsaste kahjuritest ja nende tõrjest. Ta oli tuntud ka loengute pidajana ja Tal oli oma aianduse saade raadios.
Aastatel 1941-1944 töötas Ta haljasalade inspektorina. Erik vihkas mõlemaid okupante, nii venelasi kui sakslasi ja otsustas mitte kumbagi poolel sõdida. Kui tuli mobilisatsioonikäsk läks Ta maale ja kattis enda mesilastega. Nende nõelamistest paistetas Ta nii üles, et komisjon arvas Ta välja. Pelgalt õnn oli, et tal õnnestus kõiki järgmisi mobilisatsioone vältida. Kommunistid kui tulid neid küüditama olid nad linnast väljas. 1944. aastal Erik põgenes riigist. Juba varem oli Ta naise ja tütre saatnud Saksa vägedega Saksamaale, kus Tal olid sõbrad. Venelased olid selleks ajaks juba Eestisse tunginud. Katse lahkuda laevaga “Moero” ebaõnnestus, sest polnud vabu kohti. Oma rännakutel leida teed põgenemiseks sattus Ta kokku vene sõduriga, kes Ta mõneks ajaks sõjavangi võttis. Lõpuks õnnestus Tal jõuda pere juurde Saksamaale.
1947. aastal aitas Eriku õde tõmmata õigeid niite ja Erik sai töökoha Inglismaal. 1947-1949 Erik töötas Durhami ülikoolis lõpetades oma kraadi maastikuarhitektuuris. Seal olles oli Tal palju tutvusi, kes Teda toetasid ajal, mil Ta koostas oma lõputööd- paks köide, mille originaali Ta kinkis Debreceni ülikoolile. Kõigist seitsmest keelest, mida Erik oskas, oli inglise keel omandatutest kõige viimasem. Lõputöö kirjutamine oli Talle keeruline ja Ta palkas assistendi, kes korrigeeris lauseehitust ja grammatikat tekstides. Igal nädalal minnes toimetaja juurde koju võttis Ta Tema poja jaoks kaasa tahvli šokolaadi, mida polnud kerge saada sõjajärgsel Inglismaal.
1949-1954 töötas Erik Durhami ülikooli juures, olles samal ajal ühenduses endiste sõpradega, kes olid sõja eest jõudnud juba põgeneda Kanadasse ja USA-sse. Neil kõigil olid elud läinud kenasti, suutsid lubada endile osta maju, autosid ja isegi ehitada suvilaid. Vaimuelu Inglismaal oli hea aga rahalisest küljest ei paistnud tulevik helge. Lõpuks otsustati perega emigreeruda Kanadasse. Siin võttis Erik rõõmuga omaks kaks uut kirge: maalimise ja kalastamise.
1973. aastal külastas Erik Eestit. Kohtuti vanade sõpradega ja oli üsna löödud kuuldes nende lugusid ja kannatusi. Külaskäik viis ka isa maakoju Lilleväljal ja linnakoju Puhke tänaval. Majale lähenedes meenutas Ta kuidas Ta üliaktiivse lapsena ikka pahandustesse sattus ja isa Talle tihti määras komandanditundi ja kuidas Ta majahoidja härra Sibula abiga sellest mööda hiilis. Sibulal oli oma korter II korrusel Puhke tn majas. Kui Erik hilja linnast koju hiilis, viskas Ta kokkulepitud aknale klibu ja Sibul seepeale küsis: “Kes seal on? ” mille peale Erik vastanud: “Oma poiss”.
Sama tegu tegi Erik majale lähenedes ka viimasel Tallinna külastusel ja aknale tulles oli 90ndates aastates härra Sibul Teda nähes liigutusest pisarais.
Eriku abikaasa Vanda külastas Eestit iga kahe aasta tagant, kuid Erik keeldus tulemast, sest oli nii tülgastunud, mida kommunistid olid korda saatnud nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt Tema kodumaal.
Mitmel Eriku maalil on kujutatud saart tormisel merel, taamal turvaline rahulik taevas. Üks maalidest, mille Ta Eestis olles kinkis Ardale (Vanda õele), kujutab murenenud vana mändi kaljupangal, mille vastu peksavad lained. See mänd olevat Erik ise oma uuel kaldal Kanadas.
Erik Lepp suri 2. veebruaril 1981. a Montrealis.
Minu erilised tänud R. Addinall´le jagamast fotosid ja kirja pandud mälestusi.
Järgneb 9. märtsil…
Ajas Astudes 