OSA III
Oma tulevase naise Arda Sein-ga tutvusime olles samal kursusel Merekoolis. Me ei abiellunud veel siis. Samal ajal vangitseti ka Tema ja hoiti Patarei vanglas kinni. Sain infot sõbralt, kes oli kongis Ardaga olnud ja hiljem koos Patareisse toodi. Sõber edastas infot morsetades: üks koputus ja kaks koputust jne. Arda sattus Patareis tihti kartserisse kuna õhutas mässu. Arreteerimise hetkel oli Ta suvises sitsikleidis ja merele avatud kartseris polnud aknal midagi ees. Talvekuudel seal ellujäämiseks Arda ööd ja päevad võimles. Üheks mässu tekitamise põhjuseks oli supi seest leitud rott.
Mina Ardaga seal olles kokku ei sattunud. Meil oli päevasel ajal isegi kongis lebamine keelatud. Seepärast sai erinevaid viise selleks nuputatud. Osad istusid pingil ja varjasid maaslamajat enda selja taga. Meid oli nii palju, et polnud raske puhkajat varjata. Valvurid kasutasid uksel olevat luuki meie kontrollimiseks. Kõik oli keelatud. Tegevust endile nuputasime sellest hoolimata. Leivast olime teinud malemängu, mängukaardid olid papist, mille olime varastanud kontorist, mis oli ühenduses õues käimise teega, tindi varastasime samuti ülekuulamiste ajal laualt. Kui jäime valvuritele vahele ja esemed konfiskeeriti – tegime uued.
Omavahel vestlesime elulistest asjadest üldisemalt, ei midagi isiklikku. Pidi täpselt teadma mida rääkida. Jutud liikusid ringi inimeselt inimesele ja tuli olla ettevaatlik. Käimla seinalt sain mh teada, et Eesti armee üks leitnantidest oli mõistetud karistusena surma.
Patarei vanglatoit oli olnud halb, aga seda sai regulaarselt. Hommikul kuuma vett ja tükike leiba, lõunaks pool liitrit suppi, mis maitses rohkem õli ja mulla järgi, kuid parem kui ei midagi. Kord sattus mulle vangi “õnnelik” kulbitäis- terve tükk kaalikat. Supijagaja vaatas ja lisas natuke leent juurde. Viimasel päeval enne Siberit sain kodunt toidupaki. Ei söönud seda üksi, vaid jagasin teistega ja nii see üsna ruttu otsa sai.
Augustikuus viidi mind viimasele ülekuulamisele. Meid oli viis soomepoissi. Kõigil oli sama süüdistus. Saime kohtulikult karistatud: Miller ja Stermbeck 10 aastat vangistust, mina, Tampere ja Toomara 15 aastat sunnitööd ja sellele lisaks 5 aastat asumist ja 5 aastat kodanikuõiguste kaotamist. Põhjuseks raskendavad asjaolud. Sama kuu viimasel päeval vuras rong juba üle Eesti piiri suunaga Valgemere randa Molotovskisse, kus meid kamandati edasi laeva. Seilasime mööda Jäämerd Jenissei jõe sadamasse Dudinkasse. Rongis algasid meie raskused. Koos oli ühes vagunis ca 40 meest. Suur osa eestlased, poliitvangid. Vagunisse topiti ka mõned venelastest vargad, kes üritasid kohe võimu enda kätte haarata. Osad neist hakkasid jagama putru, mis meile toiduks toodi. Kõigile ei jagunud nõusid ja nii algasid tülid vene vangidega. Asjaolu muutis keeruliseks nende seotus ja koostöö valvuritega. Vargad proovisid varastada meestelt riideid, mis kodused olid kaasa andnud. Varastatud esemed vahetati valvuritega Mahorkatubaka vastu. Me hakkasime vastu kui üks mees. Võimu nad enda kätte ei saanud. Hiljem sõitsime laeva trümmis 1000 meest koos. Magasime kolmestes narides. Meie seas oli palju venelastest bandiite ja vargaid. Meie seltskonda sattus üks vene mees, kes oli Inglismaalt kodu poole teel olnud ja sattunud saksa sõjavangiks ja seejärel brittide sõjavangiks. Teda süüdistati spioneerimises, mis muidugi oli vale. Tegelik põhjus oli selles, et Ta oli näinud Euroopat.
Kord tuli türmis suur tapelung, mil venelased ründasid meie omi, et asju varastada. Väljapääsuava ümber olid venelastest kriminaalid endeid kokku kogunenud. Olles teadlikud, et valvurid on nende poolel ja kontrollisid vee ja toidu jagamist. Olukord muutus väljakannatamatuks. Tuli alustada “rahuläbirääkimistega”. Sõber Toomare ja mina olime “parlament”. Otsisime endile paremini valgustatud paiga. Tõlgiks oli eestlasest punaarmee ohvitser. Läbirääkimised ei viinud kusagile. Läksime laevatekile, kus sõdurid pidid aitama meie läbirääkimisi edasi viia. Neid aga ei huvitanud. Venelastest varganäod valetasid neile, et me olime pussnugadega neile kallale tulnud, mis oli ilmselge vale. Saime sõbraga sõduritelt peksa ja olime nende silmis nüüd “märgitud”. Seistes hiljem käimla järjekorras, virutati jalgadega ja kõigega, mis kätte juhtus. Saime kolakat, meile keelati vett ja toitu. Meie õnneks sama spioneerimises süüdistatav venelane oli saanud minult koduste pakist Patareis olles toitu ja tänutäheks suhtles bandiitidega, mis kuidagi lõpuks meile kasulik oli. Sain Tema mütsi sees toodud putru ja leivapalakesi. Puudusid nõud. Leivatüki vahetasin vee vastu. Kogu matk kestis 10 päeva. Põhja- Jäämerel olles sain laeva tekil kõndida ja nägin suuri jäämägesid. Korra sattusime ka suurtesse laintesse tormisel merel. Mind säästeti, kuid paljud mehed jäid merehaigeks. Mööda Jenisseid liikudes muutus meile vee jagamine ja liikumise lubamine lahkemaks. Mandrile minnes, meid eestlasi, pandi erinevatesse rühmadesse. Me ei viibinud Dudinkas väga kaua. Topiti rongidesse ja edasi Norilskisse. Mina sattusin sunnitöölaagrisse, kus elasime telkides. Elu talvel oli lihtsam, sest siis lumi kaitses telki. Kevaded ja sügised rasked, sest narid ja riided olid koguaeg märjad. Selliselt pidime ka magama. Olime kõik täitanud. Palju aega ei kulunudki, mil enamus meist nõrgaks jäid. Toiduannused olid pisikesed. Supp oli kaalikalehtedest ja leib oli märg, kogusena 600 gr päevas. Peale vee välja pigistamist suurt midagi alles ei jäänud. Üheks maitsvamaks söögikorraks sai meile kord hautis koerast. Üks valvuritest oli noorel isasel hundikoeral naha maha võtnud ja riputas korjuse kuuri alla. Riskisime kaasvangidega ja tõmbasime korjuse maha. Meil oli mõni vana kartul ja ilma igasuguse soolat hautasime koera ära. Peale pikalt kesisel toidul olemist maitses see nii hea.
Tööpäevad olid 10 tundi pikad, teekond tööni samuti pikk. Puhkepäeva saime iga 10 päeva tagant. Mõnikord aga keelati seegi. Kogu aeg leiti põhjusi millegi “olulisema” tegemiseks. Stalini sünnipäevaks pidi alati mõne tööga valmis saama. Kuna mehed olid nõrkemas, ei tahtnud töö sujuda. Kaks aastat ei saanud me kodustega kirjavahetust pidada. Milline piin kõigile peredele! Igapäevaseks kaaslaseks oli külm ja tormituuled. Lõpuks jäin minagi nõrgaks ega jaksanud enam seista. Mind viidi haigete ja nõrkade laagrisse. Seal saime kirjutada kui anti selleks eriluba.
Tsemendikoti paberile kirjutasin kirja ja leiva eest sain margi. Luba oli võtta vastu aastas kaks pakki, seda aga alles suvel, mil alustas laevaliiklus. Talvel oli ainsaks transpordiühenduseks lennuk. Seal laagris olles sain kaks pakki kodustelt toidu ja soojade riietega. Laagri ülem tahtis neid endale ja tasuks lubas mind tubasele tööle panna. Sain olla köögis abis ja kosusin parema toidu peal. Olin seal ametis kokku kaks aastat.
Saabus 1949. aasta ja pere Eestis küüditati minu tõttu samuti Siberisse: ema, isa ja õde. Neist keegi polnud poliitikaga seotud. Ainsaks süüks, et nende poeg oli olnud sõja ajal valel pool sõdimas. Isa suri üsna pea 1951. aastal. Õde sattus vaimuhaiglasse. Ema keeldus tööle minemast ja ka tema viidi õe juurde vaimuhaiglasse. Edaspidi saatis pakke meile Eestis olev tädi, kes elas koos vanavanematega.
1950. aastaks olime kõik üsna halvas seisus. Surijate osakaal oli suur. Oht oli, et kogu laager sureb maha. Enam ei olnud kusagilt juurde ka mehi tulemas, kes tööd teeksid. Need, kes vabad olid ju asumisel ja tahtsid samuti vangide najal elada. Saadi aru, et vanglatingimusi tuli muuta. Esimesena vahetati vanglate juhid välja. Vargad ja bandiidid pandi samuti tööle. Varasemalt said nemadki juhtida. Meil sunnitöölistel oli ainult labidas ja kirves. Nüüd aga saime olla köögitöölistena, tööjuhatajatena, arstidena jne. Hakati maksma töö eest palka ja sain osta ise toitu. Võib öelda, et kes selleks hetkeks oli ellu jäänud, sai nüüd lõpuni hakkama. Surijate määr “normaliseerus”. Probleeme esines endiselt, kuid suhtumine oli sõbralikum. Lõpuks mõistsid meie vajadusi valvuridki.
Tunturis, kui algasid äkitselt purgaad ehk tugevad lumetormid, siis ei olnud enam vahet kelle käes püss on. Sõdurid olid noored poisid ja me pidime neid aitama. Sidusime neile pähe omad peakaitsmed, kus olid vangi täht ja numbrid märgitud. Minu oma oli Ж-837. See tähis oli mul seljas olevatel riietel, sallil, saabastel, mütsil jne. Kui tormis keegi eksis, tuli lasta püssist pauku, et teised Su üles leiaksid. Vastasel juhul mahajäämine tähendas kindlat surma läbi külmumise. Ole sa vang või vaba mees! Nii näiteks hiljem suvel leidsime oma arsti laiba, õigemini selle, mis Temast alles oli. On ränk raske mõelda kõigele sellele, mis see elu toona oli…Seisin suur vasar käes ja lõhkusin kaljusse auku lõhkeaine jaoks, abiks raudkang. Olin siiski üsna nõrk. Mõtlesin omaette, et kui sellisel viisil tuleb saada tehnika ehitamiseks metalli, oleks mõistlikum juba puu otsas edasi elada nagu meie esivanemad ennemuiste.
1953 oli aasta, mil Stalin suri. Algas rahutu aeg. Vangid hakkasid nõudma paremaid tingimusi ja mitmetes laagripaikades esines mässe, mis julmalt alla suruti. Valvurid läksid relvastatuna laagritesse ja hakkasid lihtsalt inimeste pihta tulistama. Haavatud ja surnud jäeti ööpäevaks lebama. Naaberlaagris hukkus pea sada inimest. Meie laager jäi õnneks nendest vahejuhtumitest puutumatuks. Juhid rahustasid vange, et peatselt tulevad muudatused ja paljud meist pääsevad vabadusse.
Aastatel 1954-1955 tuligi määrus, et need kes olid ära kandnud 2/3 oma karistusest, saavad minna kohtusse uuele õigusmõistmisele. Olid Sa aga rikkunud laagrielu korda ja saanud lisakaristusi, siis sind vabaks ei lastud. Mina vabanesin 1. juulil 1955. Alustasin pikka matka, mis kokku kestis kaheksa ööpäeva.
Esmalt piki jõge laevaga ülesse Krasnojarskisse, sealt rongiga idasse, kus olid asumisel minu ema ja õde Ursula. “Haigla” milles neid hoiti, oli 15 km rongijaamast. Taaskohtumine peale nii pikki aastaid on minu elu emotsionaalseim hetk. Ema valas palju pisaraid ja palus, et ma ei jätaks neid sinna maha. Õe olukord oli raske ja Ta ei reageerinud millegile. Mõistsin, et pean minema üksinda tagasi Eestisse ja valmistuma ema ja õe koju toomiseks. Ainult nii sain tõeliselt teha midagi nende heaks.
Suundusin tagasi Krasnojarskisse, sealt lõunasse jäävasse Hakassiasse, kus minu isa oli maetud 1951. aastal. Haual olev rist oli pikali vajunud. Tõstsin risti püsti ja toestasin kividega. Seal nii seistes mõistsin, et see saab olema viimane kord. Meenusid isa viimases kirjas kirjutatud sõnad mulle: ” Meie eludel pole tähtsust, püsi Sina tervena ja ole tugev!”
Minu teekond jätkus Abakani, Tšernogorskisse. Seal elas vangilaagris olnud sõbra pere: naine, kaks poega ja vana ema. Sõber oli mind palunud siia tulla, et võtaksin tagasiteel poisid kaasa ja viiksin Eesti sugulaste juurde Kiviõlis. Ema ei tahtnud anda mõlemaid poisse. Poistest kumbki ei soovinud teiseta lahkuda. Pidin mitu päeva veenma ema, kui lõpuks soostuti poisid kaasa anda.
Lõplikult kodumaale jõudmine kestis poolteist kuud. Kohtusin siin vanavanemate, tädi ja teiste sugulastega. Mul ei olnud elamisluba Tallinnas elamiseks ega töötamiseks. Isikupaberitega tegin juhutöid väljaspool pealinna ja elasin tuttavate juures. Tuli uus amnestia seaduspügal, mille alla mindki arvati. Sain uued dokumendid ja loa elada Tallinnas.
Vanaisa oli 90- aastane ja vanaema 84. Tädi oli haigestunud vähki. Mul ei olnud valikut. Pidin nende eest hoolt kandma ja elama nendega koos. Töötasin nii kaua, et saada kokku raha ema ja õe koju toomiseks. Olukord selleks ajaks oli nii palju muutunud, et asumisele saadetuid lasti samuti vabaks, saatsin nende kosteks omalt poolt ka palvekirju teele.
Olin leidnud tööd Tallinna teedeehituses ekskavaatorijuhina. Olin selles ametis kuni pensionile minemiseni, 7 aastat pensionil olles ja veel 3 aastat samas kohas öövalvurina. Siberist naasnuna hakkasin üha rohkem mõtlema ka oma pereelu elamisele. Tahtsin jagada oma elu sarnase elusaatusega naisega. Otsisin ülesse Arda, keda varem juba teadsin. Leidsin Ta Narva mnt tubakapoes töötamas. Temagi oli poliitvangina süütult kannatanud ja otsustasime abielluda 1956. aasta märtsis. Samal kuul asusin teele uuesti Siberisse. Ema ja õde olid saanud vabaks ja võisid naasta Eestisse. Kõik raha, mis oli sai kaasa võetud. Enne reisi olin mitmel korral käinud Moskvas Terviseministeeriumis, kus korduvalt lubati matka rahastada rongi-ja laevapiletitega. Kui oli mineku aeg, siis ei antud sealt midagi. Sain ainult tunda rõõmu oma säästudest. Kitsa eelarve tõttu magasin rongis pagasiriiulitel ja sõin toitu, mis kodust kaasa võetud. Reis kestis nädalapäevad. Kõik rahad said otsa, kui olin ostnud ära meile kolmele kupeepiletid. Ainult nii oli mõeldav tagasitee koos haige õega. Sõitsime Peking-Moskva otserongiga. Matk oli rahulik ja saime kenasti hakkama. Kõik olid meie suhtes väga hoolitsevad ja mõistvad. Peale nelja ööpäevast reisi saabusime Moskvasse, kust ümberistumisega lõpuks olime Tallinnas. Jaamas olid sugulased meile vastu tulnud.
Kuna meid oli ühe katuse all lõpuks palju, läks kodune elu üsna rahvarohkeks ja kitsaks. Selline elukorraldus mõjus mu õele halvasti ja Ta sattus taas haiglasse. Hiljem avanes võimalus saada tädi majja korter ja nii kolisin mina oma naise ja tütrega sinna elama.
Ema jäi tädi ja vanavanematega kokku elama. Hoolitsesin endiselt nende kõigi eest. Minu kanda olid kõik maksud. Neil kõigil põhimõtteliselt sissetulekud puudusid, kuna olime “kapitalistid”. Tädi põdes vähki 8 aastat ja suri 64-aastaselt 1965. Vanaisa suri 1960. aastal 93-aastaselt. Kolisime kõik lõpuks vanavanemate majja ja ema koos õega said oma toa. Vanaema elas meiega koos ja suri 1974. aastal 101- aastaselt.
´70 ndate lõpuks oli meie maja võõrastest inimestest lõplikult vabanenud ja minu tütar abkaasaga kolis maja II korrusele, meie jäime alumisele. Kui minu ema 1983. aastal 88- aastasena lahkus, olin lubanud hoolitseda oma õe eest kuni Tema surmani. Pidasin oma sõna. Jumalale tänu on õe seisukord suhteliselt stabiilne ja saame hakkama. Oleme saanud elada rahulikku elu ja olles ise pensioniealine, tähistasin alles oma 70ndat juubelit. (1993). Hakkan juba natuke väsima ja surm ei teeks paha. Elan vabas Eestis ja Pika Hermanni tornis lehvib sinimustvalge lipp.
Uno Mändlal on tütar, kaks lapselast ja 7 lapselapselast, kelledest viimane sündis 2018. aastal.
Arda Mändla lahkus meie seast 2008. ja Uno 2013. aastal. Mõlemad on maetud Soomepoiste kalmistule.
Patarei vangla pildid Fotisest
Teised fotod erakogu
Ajas Astudes 