Hedvig Gross hukati 1942. a 14. juunil Solikamskis. Süüdistus: spionaaž. Mis vastab absoluutselt tõele, sest Ta oli Eesti Wabariigi kodanik ja andis oma elu veendumuste ja teenete eest kodumaal. Kirjutasin varasemalt Tema rollist minu vanaisa Uno Mändla eluloos.
Viimasel külaskäigul Tartusse mh külastasin Rahvusarhiivi ja tellisin sinna Hedvig Grossi puudutavaid dokumente ja toimikuid. Üks meeldivamaid leide oli Tema enda käega kirjapandud vastus Jaan Roosi artiklile ” „ Üks kohtuotsus“.
Edasi nende endi sõnadega, esmalt artikkel ja siis Hedvigi vastukiri, mis ei saanud kunagi trükitud. Igavikulised mõtted ja teemad noorsoo üle.
„ Üks kohtuotsus“- Jaan Roos 1938 22. märts Postimees nr 80
Hiljuti tähendas allakirjutanule üks pedagoog teatava uhkustundega, et meie tänapäeva noorsugu olevat ülikuldne, kuldsem kui kunagi varemini. Need sõnad panid mõtlema seepärast, et otsusele jõuda, milles selle tänapäeva noorsoo kuldsuse eriline pale esineb. Ka silme ette kerkis see noorsugu kogu oma vaimse palgega ning tõesti, pedagoogil näib olevat põhjust uhke olla.
Meie tänapäeva noorsugu on isamaaliselt meelestatud ja läbi-läbi rahvuslik. Kogu ta tegevus sünnib isamaa auks alati valmis olles. Isamaa auks paneb ta end mundrisse ja läheb heal meelel paraadidele, isamaa auks harrastab ta laagri- ja telgikultuuri. Isamaa auks elab ta innuga kaasa kõik sellekohased oskused ja laulab vaimustusega isamaalaule. Ta püüab iga lause juba lennust kinni, kus on aga sõna isamaa sees. Jah, Faterland magst ruhig sein– isamaa ja võid rahuldust tunda, sest su õuel „lapsed istuvad kui õlioksad ilusad“. Hinnakem vääriliselt tõsist patriotismi ja isamaameelsust.
Meie tänapäeva noorsugu on spordimeelselt häälestatud, teotsedes kõigil spordialadel. Sport on talle selleks vägevamaks tõuketeguriks, mis tiivustab kogu tema vaimset ja kehalist olemust. Spordile andub ta kogu oma hingega, sest kogu maailmgi on sporti täis. Talle jutustatakse autoriteetsest küljest alatasa spordi evangeeliumi ja öeldakse, et selles peituvat elu õnnelikuks ja maailma õndsaks tegev võim. Ja miks mitte seda uskuda, sest olevat ju nii, et sport teeb keha terveks ja südame rõõmsaks ja terves kehas peituvat terve vaim. Ning lust on vaadata, kuidas noorsugu aina oma elemendis, tegeldes spordi eluringis. Ega see tarvitse häirida, et spordimeelsus on kõige ligemas seoses tänapäeva sõjameelsusega. Seda peab ju palju olema igal rahval nüüdsel ajal.
Ja edasi, noorsugu on korralik ja sõnakuulelik. Ta teeb kõik, mis tal kästakse. Õpib hoolega oma õppeülesanded ära, ei räägi kunagi vastu. Ta ei mõtle palju, tal on tähtsamad õpitud teadmised, mis talt nõutakse. Milleks mõtelda palju, sest mõtlemine teeb õnnetuks nagu ütlevad mõned targad. Mõtlemine sünnitab oma arvamise targad. Tänapäeva noor mõtleb sellele, millest ruttu võib praktilist kasu tulla. Ja teadmisigi omandab ta vaid niipalju, kui hädasti vaja. Niisugune paha asi kui poliitika ei lähe temale üldse korda. See on lausa kurjast.
Tänapäeva noorsool on olemas seltskondlikku meelt ja närvi Ta armastab palju pidusid korraldada ja veel rohkem nendel käia, muidugi peamiselt seal, kus on tants lõpuks. Olgu need usulisfilosoofilised või karskuseetilised ringid, nende peamine mõte peab avalduma tantsus. Seda ütlevad noored ise. Kui palju on koolides teisigi ringe ja kõigis neis teotsetatakse, et kulmud kumavad öös! Ja kino, selle vastu tuntakse suurt huvi ja erilist hardust, ning mõnest kirjandusliigist ollakse eriti vaimustatud. Üks 14-aastane poiss pihib oma isale, et ta on läbi lugenud juba 800 kriminaalromaani ja teine ütleb, et alles kinos tunneb ta end õieti kodus olevat.
Vaadake nüüd, kui kena on meie noorsugu. Tal on kõik head omadused, mis ühel eeskujulikul noorel võivad olla. Ta on patriootiline, spordimeelne, pidumeelne, sõnakuulelik, kunstiharrastaja jne.
Kuid nüüd korraga, mis on sündinud! Millised pahad vaimud on pääsenud valla! Kesk idüllilist vaikust sünnib äkitselt plahvatus. Shiptal?, kus näis kõik rahulik olevat, sünnib salapärane liikumine. Kuldne noorus tuleb ühel ilusal päeval suurel arvul kokku ja hakkab enesel üle kohut mõistma. Ja kohtuotsus on hämmastav ja jalustrabav: Ma olen vaimselt pankrotis, et isegi vastutusvõimeline enam ei ole. Ma olen vaimselt vähe arenenud, sellepärast ei saa mind süüdi mõista. Niisama hävitav kui on selle kohtuotsuse tees, on ka selle antitees. Olen pankrotis, kuid süüdi ei ole. Oma antiteesiga ütleb noorsugu – süüdistan. Keda? Kas on tarvis sellele üldse vastata? Küll süüdlased ise seda teavad. Ütlen avalikult, et olen pankrotis, aga pankrotti ei ole ma ise ennast viinud! Olen huvivaene ja aatelage, pinnaline ja tühi – see raske otsus enese kohta, kuid veel palju raskem on süüdistus, mis kellelegi nimetule, mis või kes ise oma nime teab, näkku paisatakse. See on kuldne kohtuotsus, mis näitab, et noorsugu on tõesti kuldne, aga milles see õige kuldsus käesoleval juhtumil seisab, see on iseküsimus. Noorsugu on valmistanud enesele oma kohtuotsusega ja ka sellele nimetule, keda rängasti süüdistab- suure reede. Seda suurt reedet tuleb aina tervitada selle rõõmsa teadmisega, et suurele reedele järgneb ülestõusmise hommik.
Paljudele võis säärane hävitav kohtuotsus tulla ootamata, eriti neile, kes meie tänapäeva noorsugu kujutlesid vaikiva metsajärvena, kuhu tuuled ja õhupuhangud ei pääse ligi vett liigutama. Kuid kes meie noorsugu, vähemalt selle erksamat osa, tunnevad , neile ei tulnud see kohtupidamine ja kohtuotsus sugugi ootamata.
See kohtuotsus on mitmeti väga õpetlik. Ta näitab esiteks, et noorsugu kannab eneses alati ülestõusmise mõtet ja sädet ning teiseks, et igal asjal on ikka kaks külge- üks on pööratud valguse ja teine pimeduse poole kõnel. Loovast ja elavast vaimust, ent see, mis on pööratud pimeduse poole, räägib tardumisest ja hävinemisest. Nii on lugu ka niisugu ilusate asjadega, nagu on seda isamaa, sport, sõnakuulmine, kino, pidu ja kirjandus – kõik need ilusad asjad võivad panna noori ilu ja elu tules põlema ja neid suuri ja õilsaid tegusid tegema, aga nad võivad neid ka viia vaimselt pankrotti, mida noored ise oma kohtuotsusega nüüd tunnistavad. Mis aitavad need ilusad sõnad – isamaa, sport, pidu, kunst jne., kui nad ei anna noortele seda, mis nad andma peavad. Elavat ja loovat sisu on vaja neile asjadele anda. See on eeskätt tähtis. Ei saa veel kõik, kes ütlevad: Issand, Issand- taevariiki. Sõna isamaa ei tee inimesi veel vaimseks ja headeks isamaalasteks. Seepärast eks ole noorte suust põrutav nüüd kuulda, peale seda, kui neid on kasvatatud isamaalises ja sportlikus ning sõnakuulmise vaimus, et nad on vaimselt pankrotis, või kuulda väidet, et eesti noorsugu on samal teel, kus on kahe suure naaberriigi noorsugu. Isamaameelsus on õpetanud kahe suure naabri noori teisi rahvaid vihkama ja spordimeelsus on saanud nende juures kõige jõhkrama sõjameelsuse taimelavaks. See on nende maade noorsoo tõde ja tee ja kui tulevad meie noored ja ütlevad, et nemad on samal teel ,siis paneb see küll iga tõsise kultuuriinimese mõtlema. Kuid õnneks on meie noored nüüd ka ütelnud, et nad selle oma teega, tõega ja meelsusega on vaimselt pankrotis. Seda avameelsust tuleb kõrgelt hinnata. Tehku sellest noorte kohtupidamises ja kohtuotsusest tarvilikud järeldused need, kellesse asi puutub. Noored on ütelnud, mis neil ütelda oli. Sellest järeldame, et noorsugu on tõesti kuldne; ta ei taha enam kaugemale minna materjalistlikus eluaates, vaid vaimselt jälle elavaks saada. Eriti väärtuslik on meie noorsugu selles mõttes, et ta hindab kõrgelt suure reede ja ülestõusmise hommiku mõtet. Materjalistlikule eluvaatele on raske hoop antud. Seda ei maksa salata.
Hedvig Gross- tulevase õpetaja vastukiri:
Süüdlane.
Mõningaid järeldusi koolinoorte enesekaebusest ja Postimees nr. 80-s ilmunud artiklist „Üks kohtuotsus“.
Nagu tähendas mainit. artikli autor, võis koolinoorte kohtuotsus tulla ootamatult ainult eemalseisjaile. Noorsoo vaimsete huvide vähesus pole nähte, mille tekkealged ulatuksid tagasi mõnda viimasesse aastasse, mis pesitses ja arenes peidetult kaunikõlaliste loosungite alla, et nooruslik- teatraalselt esile purskuda appikutsena kuristiku äärelt.
Seda, mis nüüd etteheitena noortelt täiskasvanutele kostab, kas pole sedasama juba kümme aastat tagasi korduvalt kuuldud vanadelt noorte kohta varemgi ja hiljem, vaevalt küll süüdistusena, pigemini kahetsusväärse tõigana.
Viimastel aastatel arvustavad hääled vaibunud arvatavasti sellepärast, et loodeti olukorra paranemist energilistest reformidest koolielus ja noorteorganiseerimise alal. Kuigi meie noorteorganisatsioonid vajavad veel osalt väljaarendamist ja traditsioone, täidavad nad kõigiti oma otstarbe, rõhutades isamaalisust ja tahte-karakteri kasvatust, harrastades laagri- ja telgikultuuri, sõnakuulmist, sporti, seltskondlikkust ja tantsu. Meie algkooli ja keskkooliealise noorsoo arengutasemele vastavalt on nad hinnatavad, isegi asendamatud, kasvatustegurid. Asjata oleks otsida süüdlast neis valitsevas vaimus.
Vaimuvaese nooruse suurprotsess lavastati teatavasti aga koolinoorte poolt, kes kuuluvad gümnaasiumiklassidesse, seega ikka, mil otsitakse tõdesid, hinge ja vaimu, ilma et suudetaks ise veel selgusele jõuda, kohaneda probleemide rägastikus. Kuigi seda harva nii avameelselt tunnistatakse, oodatakse abi väljaspoolt, eeskätt juba väljakujunenud isiksustel õpetajate ja juhtide hulgas. Kui (seda) abi ei saada, võib järgneda pettumus, seisak ja kriis.
Oleme sageli kogenud, et just selle noorte isikukujunemise perioodi nõudeid ei suuda rahuldavalt täita noorte organisatsioonid, kodud, ega ka kool.
J. Roos oma artiklis viitab meie aega valitsevale materjalistlikule eluvaatele kui suurimale pahele näib olevat õige, et meie kavatsuses juhitakse praegu elu suurel määral väljapoole tõrjudes vaimukasvatuse teisele kohale ka kasvatuse ülemastmel, kus see peaks olema primaarne. Vaevalt maksaks aga üldistada pessimistlikku seisukohta, mille alusel ( meie) praegusaja kasvatuslikud printsiibid: isamaalisus, karakteri kasvatus, optimism on ainult pealiskaudsed „ilusad sõnad“ lagedad „elavast ja loovast sisust“.
Vähemalt ei tõenda veel seda väidet üks kohtuotsus, milles tõe kõrval tundub ka teat. määral poosi, nooruslikku liialdust. Ei saa ühineda eelmainit artiklis kaudselt väljendet väitega, et kogu senine kasvatussuund on olnud õõnes ja vale, ideaalide taha peidetud ühekülgne materjalism, et elame lähedal täielisele kriisile, mille vältimiseks peame looma uue tõeliselt vaimse kasvatuse.
Kuidas nimelt mõeldakse seda Ülestõusmise- imet teostada! Kuidas valada vaimueliksiiri noorte tühjadesse hingedesse! On see siis nii käepärast võtta, muinasjutuline tagavara väljaspool meie igapäevast elu ja aega?
Harmoonilisest kasvatussihist lähtudes oleks võibolla siiski õigem tunnustada ka materjalistlikke väärtusi kohal, astmel, mil noored pole veel vastuvõtlikud vaimsele selle sõna kõrgemas tähenduses.
Sealt edasi aga avaneb meie kasvatuse lünk või õigemini niikaugele pole meie kasvatusreform veel jõudnud. Võiks öelda: peasüüdlase otsimisel noort vaimses kriisis, võime peaaegu kõhklematult mööduda noortest, kes ei pea end vastutusvõimeliseks, vanematest, kes soovivad oma lastele parimat, õpetajatest, kelle kohusetruuduses pole põhjust kahelda. Jõuame siin koolikorralduseni välja, – ning peab tähendama, et näib nagu oleks kõik eelnevad reformid jäänud kuidagi poolikuks. Kerkib küsimus, kas ei nõua noorte vaimne kasvatus jätkuvat reformi gümnaasiumi õppe- ja kasvatustöös.
Reformi:
1) mis vabastaks viimaste klasside õpilased liialdatud intellektuaalsest ja kehalisest drillist ja võimaldaks iseseivat huvikohast vaimset tegevust neile, kes tunnevad sellejärele vajadust.
2) Mis vabastaks õpetajad liigsest töökoormast (nädalatundide arv, suured klassid) võimaldades neile säilitada ja arendada oma vaimset isiksust, kellest sõltub võime arendada vaimseid huvisid noortes inimestes, mis suhtuks tõsidusega ka õpetajate ettevalmistamise küsimusse, töötaks sel alla välja põhjaliku kava, teostaks järjekindlalt valikut, looks paremaid enda täiendamisvõimalusi noorematele õpetajatele.
Muidugi on sellise radikaalse reformi teostamine aeganõudev ja seotud suurte kuludega. Kuid pole midagi halvemat poolikust, mille tagajärjeks on sageli, et suurte lootustega alatud üritus võib anda vastupidiseid tulemusi.
Kasutatud materjalid ja viited allikatele:
Postimehe artikkel
AIS EAA.2100.1b.120- Hedvig Gross
Hedvig Gross toimik Tartu Rahvusarhiivis ERAF.130SM.1.5253
Hedvig Gross kiri Postimehe toimetusele EAA.2111.1.3442
Rohkem Jaan Roos´ st
Hedvig Gross foto Ajapaik
Ajas Astudes 
