OSA II
Öömajaks sai üks koolimaja. Olime JR 47 Vallila pataljoni 9. komppanii mehed. Pataljon oli Rajajoe rindejoonel. Kaks korda läksin vabatahtlikuna eesrindele täiendusmeheks. Hiljem lasti meid aga puhkusele.
Rindel oli vaikne. Snaiprid olid need, kes mehi maha võtsid. Kahjuks tihti nii ka juhtus. Kaevikutes saadi surma teiseks kõige enam. See kõik tuletas ellujääjaile meelde, et tuleb olla ettevaatlik.
Jäin isegi kord vett tuues tule alla. Punker oli meie pesulaks. Majad oli kõik hävinud ja vett tuli tuua suhteliselt lagedal asuvast kaevust. Kuna puud olid rohelised ja kandsin rohelist kampsunit, arvasin olevat turvaline minna päeval vee järgi. Enamasti tõime vett öösel. Hirmsasti tahtsin end pesta. Kui olin veega punkri juurde jõudnud ja särgi maha saanud avati mu pihta tuli. Kiirelt viskusin maha ja roomasin kaevikusse tagasi. See on jäänud selgelt meelde.
Meie pataljoni eesliiniaeg sai läbi ja olime Jalkala külas reservis. Seal algasid meie täiendõppused. Eesti poisse tuli aina juurde. Moodustati 10. komppanii. Jäägrite meeskond oli juba Rajajoel moodustatud.
Aeg liikus kiirelt ja varsti oli käes september, mil meie pataljon taas sai rindel tegevust. Algul olime Ollilas rindereservis. Päeval käisime tegemas okastraadist tõkkeid ja öösel parandasime punkreid. Töö ei tahtnud valmis saada, sest iga kord kui venelane kuulis klopsimist, avas Ta tule ja töö pidi katki jääma.
Varsti oligi meie kompanii kord minna eesrindele tule alla. Öösel tuli vahetus. Sügisöö oli pime. Esimene oma pesale minek oli ainult käsitsi kompides. Rajajõgi asus otse ees. Öövaikuses oli lihtne kuulda venelase liikumist. Jõgi oli kitsas ja vaenlase ööpesad olid üsna lähedal. Teinekord lasti õhku valgusrakette, et saaksime õppida ümbritsevat maastikku. Kuigi kevadel sai juba oldud eesliinil, ei tundunud see sel korral aitavat. Uus koht isegi natuke tekitas elevust. Raudteesilla konstruktsioonid olid vees ja vastu neid tekitas vesi mühinat, mis tähendas kõrgendatud tähelepanu vaenlase kuulatamisel. Kaevik lõppes ära, sest väike oja jooksis siit jõkke. Olin kaevikus nimega ”Soome Toll”. Ukse kohal oli suur kilp, millel lookles tee – see pidi meenutama rahuaega. Olime Soome piiril, mida tulime kaitsma, meie kohustuse tähtsus seisnes selles töös.
Päeviti vene snaiprid usinalt jälgisid meie tegemisi. Lähedal oli koht, kus mitmed poisid olid juba haavata saanud. Kellel oli ninast läbi lastud, teisel kiivri pealt. Enamus olid siiski ”õnnelikud” õnnetused. Möödus umbes 10 ööpäeva ja haavatud olid tagasi rivis. Läksin ühe noormehega oma valvepositsioonidele, kus tuli olla valvas. Pead ei tohtinud liiga kõrgele tõsta. Meie rühmas oli sõdur Aasmaa, kes oli korvpallur. Avati tuli ja Ta elu jäigi sinna. Soomustatud kuul läbis Tema kiivri ja väljus kuklast. Jälgisime hoolega ümbrust ja varsti leidsimegi snaipri asukoha, mille elimineerisime tankitõrjerelvaga.
Kaeviku tugipalgid muudkui nihkusid paigast ja neid tuli kohendada. Ilmselt mu pea sattus korra liiga kõrgele, sest kuul vihises mu kõrvust mööda otse palki, puupilpaid lendas mulle näkku. Ütlesin: ” Sellel kuulil oli minu nimi”. Olin elus. Sõjas on kahte sorti õnne: halb ja hea õnn.
Oli jaanuarikuu kümnes päev ja Venemaa poolel oli kõva lumetorm. Õhtusel ajal nägi ehk ainult meetri kaugusele. Venelane üritas teha meile luure pealelööki. Eesmärk oli võtta meist kedagi ka pantvangi, kuid see ei õnnestunud. Meie poolt langes kaks sõdurit ja venelastest jäi neli meest kaevikusse lebama. See kõik toimus meie ööpesa läheduses. Olime niivõrd vasakul pool ja koos soomlastega valves. Mehi oli vähe ja tuli olla öösel 2 tundi valves ja 2 tundi punkris magamas. Oli õnn, et sinna poolele venelaste rünnak ei ulatunud. Kõik oleks juhtunud meie magamas olles. Sõjas on palju õnnest kinni. Hea on õnn sõjaski!
Selliselt möödusid päevad. Oli selliseid ja oli teistsuguseidki päevi: jõulud ja aastavahetus. Viimast sattus olema kakski. Oli meie oma ja venelaste aastavahetus. Venelased lasid kõvasti kuulidel lennata ja meie üks poistest langes. Lasti ka valgusrakette palju taevasse. Loodus oli kaunis ja lumi helkis okstelt, mis paksu lumekattega kaetud. Sain jõulupaki Tampere kandist ühelt sõjaleselt. Olin ju JR 47, Tampere kandi mees. Ootasime kirju ja kirjutasime palju isegi.
Puhkusel olles sain tuttavaks Ensio Vaasa-ga- suure Eesti sõbraga. Olles nende juures kodus külas kohtusin Tema abikaasa Tellervoga ja viimase õetütre Lea-ga (Anderssen, s. Petäinen). Korra saime käia teatriski ja hiljem ootas sõdurpoiss Temalt kirjasid ja kirjutas vastugi. Ei ole inimene sõjas ainult tapjana ja ei olnud Soome armee seal vallutajana, vaid kaitses oma maad kaevikutest, sõdurid on inimesed.
Soovisin avaldada tänu Soome naisvabatahtlikele lottadele. Postkaarte saatsime kodustele ja tüdruksõpradele. Need pajatasid inimlikkusest. Neis oli rõõmu ja lootust tuleviku osas. Tagalas oli kergem olla ja tundsime, et meie eest hoolitsetakse hästi. Kui oli minu 20- aastane sünnipäev, siis meie üksuse lotad Else ja Ulla keetsid meile sõjaaja kohvi asendajat viljakohvi. Poisid kinkisid mulle kasetohule kirjutatud õnnesoovid. Sain need 45 aastat hiljem Soomest sõprade poolt hästi hoituna tagasi. Need pajatavad palju: kaks kirjutajat langesid Soomes, üks Eestis ja ühega koos sattusin Siberisse kuhu Ta jäigi.
Äksi muuseumi eksponaat
Millised saatused! Meid oli 11 poissi ja 10 kasekaarti, kus kõneldi kõigest. Lühikeseks jäi mõnegi elutee. Viis elus, kolm Eestis, kes kõik said tunda Siberi vangilaagri elu. Üks Rootsis, üks Kanadas ja veel üks, kes suri Kanadas.
Meie kompanii saabus reservi Kuokkalasse. Mere ääres rannikult oli hea jälgida Leningradi ja vastaskaldal olevat rinnet. Rinne oli purustatud ja liikus Eesti poole. Iga öö saime jälgida, kuidas valgusraketid lääne poole teele saadeti. Poiste seas hakkas tekkima tunne, et nüüd oleks aeg tagasi kodumaale minna ja Eesti eest võidelda. Juht aga ütles, et praegu pole veel õige aeg.
Mind määrati allohvitserikooli ja sealt edasi ohvitserikooli, mis alustas õpet Taavetis. Minu südames kasvas mõte: ma ei saa end kauem varjata. Mõte kasvas nii suureks, et ei andnud enam rahu. Sain infot, et Helsingis töötab üks eestlasest neiu sakslaste kontoris. Puhkust Helsingisse ei antud mulle. Kirjutasin palve Hämenlinna, sest seal oli inimesi, kes teadsid minu pere saatusest suures Tallinna pommitamises.
Tegin endale selgeks rongide liikumise Helsingisse. Siiski ei saanud ma minna. Turismibüroo oli suletud. Riihimäel oleksin pidanud istuma ümber Hämeenlinna sõitvale rongile. Olin tukkuma jäänud ja rong, olles juba jõudmas Helsingisse, tuli mu juurde rongivalvur ja ajas mind üles. Ulatasin Talle oma puhkusetõendi. “Oleksin pidanud teisele rongile minema.” Ehmusin kõvasti. Läksin hoopis Hüvinkääle ja Helsingis juba istusin õigele, Hämeenlinna suunduvale rongile. Enne rongi saabumist linna hüppasin rongilt maha. Tänu sellele sain seigelda Helsingis. Läksin otsima aadressi, kus asub üks minu kirjasõpradest.
Varajasel hommikutunnil leidsin Ta oma kodunt ees. Ta seletas mulle, et veel ei ole mul õige aeg minna, sakslane petab meid. See rahustas mu meelt ja nüüd polnud muud kui minna Hämeenlinna ja saada paberitele templid peale ja tagasi oma kooli. Oli jäänud natuke vaba aega enne rongi lahkumist ja otsustasin veel ühtedele tuttavatele külla minna Ruusulan tänaval Helsingis. Sellel aadressil elas Ensio Vasa oma naise Tellervoga ja minu kirjasõber Lea Petäinen. Seal võeti mind alati sõbralikult vastu. Tellervo keetis kakaod, Lea andis mulle endast mälestuseks foto ja hiljem saatsin jalutades Teda tööle. Kõik need hetked on eredalt sööbinud minu mällu. Isegi Siberis olles ja tagasi koju naastes esimesel võimalusel võtsin nendega ühendust. Tellervo Vasa külastas mind ka Eestis. Ensio Vasat nägin uuesti alles 45 aastat hiljem Helsingis. Nüüdseks on nad mõlemad juba surnud. Olen neile ütlemata tänulik. Leaga oleme endiselt sõbrad ja kirjutame juba üle 50. aasta teineteisele.
Olin juba suutnud maha rahuneda kui 1944. aastal algas suur rünnak. Soome võitles oma eksistentsi eest ja olukord oli tõsine. Tegin palvekirja, et mind saadetaks rindele oma üksuse juurde, mis oli võtluses Karjala kannasel. Ei saadetud ja pidin enne kooli lõpuni käima. Õnneks saabus ka see päev. Minust sai lipnik ja saadeti edasi Käkisalmisse täienduskursustele. Minu üksus oli selleks ajaks jõudnud Vuokse rindele. Rünnakud olid vaibunud. 16. augustil 1944. a tuli teade, et sakslased annavad armu nendele Soome sõdima tulijatele, kes naasevad kodumaale Eesti eest võitlema. Iga poiss käis oma juhataja juures kahe silma alla andmas teada, kas jah või ei. Propagandat teha ei olnud lubatud. Suur osa naases Eesti. Meid oli Soome armees kokku 3500 meest ja tagasi kodumaale naases 1800. 19. augusti varahommikul randusime Paldiski sadamas. Randumine ise oli samuti eriskummaline. Alguses oli planeeritud, et saabume Tallinna. Seal aga sakslased kartsid meeleavaldusi. Rahvas uskus, et nüüd kuulutatakse taas välja Eesti Wabariik ja algab võitlus vabaduse eest. Sakslased veel sellega ei olnud nõus, kuigi ise olid ilmselgelt sõda kaotamas.
Meie üksus eraldati ja ainult 1. pataljon jäi terves koosseisus püsima ja suundus Tartu rindele. Mind määrati Paldiskis noorte koolitust saavate ärimeeste juhiks. Septembri esimesel päeval tuli käsk valmistuda rindele minekuks. Oodates marsimärguannet kuulsin, et Soome oli sõlminud rahu. Sakslasest juht määras meie üksuse Saksamaale minejateks. Algasid ettevalmistused pikemaks mereteeks ja varsti oli laev saabumas.
Minu otsus oli: ei lähe Saksamaale! Lähen metsa ja otsin võimaluse liituda võitlusega vabaduse eest. Ütlesin oma meestele, et igaüks käitugu oma südamehääle järgi. Asjade käik tõotas paremuse poole minna. Võtsime kaasa relvad ja hajutasime endeid metsa. Ühest lähedal asuvast talust sai meie “peamaja”. Kokku tuli sinna tallu päris mitu meest. Olles ainuke ohvitser, pidin võtma juhtimise enda peale. Meil kõigil oli üks ja ainus eesmärk: võidelda vabaduse eest! Eesmärgiks sai liituda Eesti valitsuse eest võitleva üksusega. Tegime kõik selleks, et see saaks sündida ja sõdima me peame.
Meie seas oli ütlus: “Sureme siin või sureme Siberis!” Päris aus olla, ega meil väga häid väljavaateid ei olnud. Teistviisi aga käituda poleks samuti tulnud kõne alla. See suhtumine ühendas nii võitlejaid kui rahvast üldisemalt. Need päevad on jäänud samuti meelde ilusaimatena. Me eestlased olime kui üks pere. Naised aitasid toitu valmistada ja keegi ei küsinud, mis see maksab. Üha rohkem uusi sõdureid liitus meiega. Varsti oli meid üle 100 mehe. Mitte kõigil ei olnud relva kaasas või polnud olemasolev relv just kõige parem. Suundusime maanteele ootama taganevate sakslaste kolonne, et neid relvadest lagedaks teha. Kõik sujus hästi ja suuremaid kokkupõrkeid sakslastega ei olnud ja oma relvad me saime.
Alustasime kontakteerumist teiste üksustega ja liikumist Keila peale. Venelased olid sel päeval jõudnud Tallinnasse. Endiselt polnud hetkekski mõttes, et me ei läheks võitlusse. Keilas oli meid ees ootamas töölistest rinne, mis hakkas vastupanu osutuma. Minu üksuse ülesanne oli kaitsta Keilast lõunasse jäävat Haruteeristi. Saime väikese tankitõrjekahuri kaitseks. Võtsime sisse oma positsioonid Tallinna poolt kõrgemasse tugipunkti. Hommikul saatsime luurepatrulli Tallinna poole. Jõudsime Laagri jaama lähedale, kust algas eramute rajoon. Venelastest ei olnud mingit infot. Oli ilus hommik ja käisin hankimas lisa relvastust. Sain lõhkeseadeldisi, kuid ilma süütenöörideta. Lõuna ajal käsin linnast neid otsimas aga tulutult. Tankid olid Paldiskist Keila suunas liikumas. Oli kuulda lahingumüra. Hiljem sain infot, et sel ajal kui ma linnast tagasiteel olin, olid tankid kirikuesisel platsil risttules süüdanud Keila kirikutorni. Vastane oli ülekaalus ja meil ei jäänud peale taganemise muud üle. Jõudes meesteni, kogusin nad kokku ja läksime kaitsepositsioonidele teeristile. Sealt üks tee suundus Pärnu poole ja teine Virtsu. Venelased oli vallutanud Keila linna ja oli oluline, et tankid ei pääseks edasi liikuma. Meie ees oli jõgi. Minul oli kaasas 25 kg dünamiiti. Otsustasin minna ja õhkida vana silla, et tankid ei saaks sealt üle. Kuna mul ei olnud süütenööri otsustasin dünamiidi õhkida käsigranaadiga. Kui kõik oli valmis viskasin granaadi ja varjusin tee äärde kraavi. Plahvatus oli võimas aga tulemus kehv. Sain aru, et see ei peata venelasi ja paigale jääda pole mõtet. Liikudes haruteel olevate meeste juurde hakkasid tankid saabuma. Tulevahetuses süttis põllul olev ait põlema, puude ladvad lendasid minema. Põld oli täis heinasaadisid. Pidin jõudma metsaveerde kuhu tankituli ei oleks ulatanud. Leidsin puukülge seotud hobuse, kelle kõrval maas lebas venelaste poolt maha lastud saksa sõjavang, kes oli tulnud omadega kohtuma, kuid õnnetult just “omade” kuul oli Teda tabanud. Sõja ebaõnn!
Lennukid olid õhus ja teele ei olnud mõistlik sattuda. Päästin hobuse lahti ja andsin talle laksu, et Ta minema jookseks. Tema minek oli aga aeglane, justkui tunnetaks sõja võimalikku ebaõnne. Lennuk õhus toetas tankite tööd maal. Tegu oli luurelennukiga. Ma ei olnud veel kohale jõudnud ja juba mehed tulid mulle vastu. Nad olid oma positsioonid hüljanud. Ma ei saanud neid juhtida arutusse surma. Just nüüd oli iga eestlase elu kõrgeima hinnaga. Meid ootas ees uutmoodi võtlus: moraalne võitlus.
Algas taganemine. Oli juba öö, kui saabusime raudteejaama. Seal saime telefoniliinipidi ühenduse Haapsaluga, kust lubati saata rong meile järgi. Eemalt kostus tankimürinat, mis liikus üha enam lääne suunal. Lääne poolt paistis tulekuma, raudteejaam oli leekides. Rongiliiklus oli katkenud, mis ühtlasi tähendas, et rongi saabumisele ei olnud mingitki lootust. Otsustasime liikuda eri suundadesse ja igaüks pidi leidma ise tee omale. Mina jäin kahe mehega kokku. Kolmekesi liikusime Pärnumaa metsade poole. Üks meist oli sealt pärit. Kulgesime kõrvalisi teid pidi läbi metsatukkade. Kohale jõudes saime talust tsiviilriided, mis tagas selle, et meid ei tuntaks ära kui sõdureid. Kõik aitasid meid. Anti süüa, juua ja meid saadeti teele. Olime rännanud juba mitmeid päevi. Puhkasime järgmises talus endeid välja ja olles jätmas hüvasti taluõuel, ei märganud me saabuvaid venelasi ja sattusime neile otse sülle. Muidugi võeti meid vangi.
Peale pussnoa ei olnud meil ühtegi relva. Minul oli Soomes tehtud pussnuga, mille nad ära mult võtsid. Liikus see kõige madalamalt astmelt kuni oli lõpuks venelasest kapteni vööl. Kaardid ja kompass oli mul saapasääres. Neid ei tohtinud nad mingil juhul leida, sest oleksid kohe saanud aru, et olen ohvitser. Esimesel võimalusel peitsin esemed kivi alla. Kulgesime selliselt oma 5-6 päeva vangidena kolonnis. Süüa meile ei antud, kuid inimestele oli lubatud meile läheneda ja süüa anda. Naised olid julged ja mitmes kohas just nemad, ise kartes, meile nii vajalikku kehakosutust tulid pakkuma. Olime väga tänulikud. Meid oli oma sada meest ja see tähendas meile nii palju- oma rahvas toetab meid. Olime jõudnud Ristile, suunaga Haapsalu poole. Õhtul pidin oma saabastest loobuma.
Need olid veel viimased asjad, mis mulle Soome sõjaväest alles olid. Jäin paljajalu. Meid hoiti aidas kinni ja kui hommikul hakkasime kisa tegema, et hädale lastaks, ei olnud kedagi tulemas. Uurisime asja ja võttes otsustamise enda kätte, selgus lõpuks, et meid oli maha jäetud. See üksus oli oma teed läinud, võttes kaasa ohvitserid ja sakslaste vangina olnud venelased.
Leidsime endeid uues olukorras. Olime raudtee lähedal ja mitmed rongid liikusid Tallinna suunas. Olin endiselt paljajalu. Talu perenaine, kus venelased meid olid kinni hoidnud, andis meile süüa ja otsis oma mehe saapaid mulle. Need olid küll natukene väikesed mulle. Mul oli üsna suur jalg. Tõmbasin need sellele vaatamata jalga ja ilma saabasteta rongis olla poleks tahtnud. Otsustasin minna koju – nii vabalt tundsime endeid. Endamisi jäin mõtlema, et mida see pisike vene mees küll minu saabastega peale hakkas?
Kõigi koduste rõõmuks astusin kodu uksest sisse laupäeva pärastlõunal. Mul ei olnud isikut tõendavat dokumenti, sest puudusid igasugused paberid. Kõik läks õnneks hästi ja sain ajutised paberid ja töökohagi. Läksin autoparandustöökotta. Kooliajal olin võtnud osa juhilubade tegemise kursustest. Minu juhiluba oli jäänud Soome. Töökohast oli abi, et ma ei satuks punaarmeesse. Selleks hetkeks juba toimus arreteerimisi nende seas, kes olid sõjas osalenud.
Ühe soomepoisi kodunt oli leitud kindral Mannerheimi päevakäsk, kus oli kirjas meie nimed, kus meid oli kõrgendatud nooremleitnantideks. Minugi nimi oli seal mustvalgelt kirjas. Proovisin erinevaid võimalusi pääsemaks tagasi Soome. Lõpuks liitusin kaubalaevaga, mis sõitis Peterburgi. Valetasin omavat palju meresõidu kogemust. Linn ise ei olnudki saanud nii palju kannatada, kui ääre alad. Elutingimused olid sellegi poolest masendavad. Muuhulgas sattusime külastama restoranis “Oktoober”. Me ei saanud osta kolmekesi muud kui ühe limonaadi. Menüüd vaadates ei oleks meie kogu kuu palgast ka piisanud eine ostmiseks. See-eest nägime vaenlastest ülemusi, kes käisid sel söömas ja joomas. Igaüks sinna poleks saanud, meie olime viisakamates riietes, kui keskmine peterburilane.
Üritasin pääseda Murmanskisse sõitvale laevale, sest need seilasid isegi vajadusel Ameerikani. See ei õnnestunud. Sain hoopis teate, et pääseksin Tallinna Merekooli õppima. Suund taas kodu poole ja saabusin täpselt jõuluõhtuks. Mul oli emale ja õele kummalegi kingiks 1 karamell!
Alustasin kooliteed ja võtsin kohe sõpradega ühendust. Meie ühine arusaam oli esimesel võimalusel põgeneda, sest arreteerimine oli garanteeritd. 1945. aasta jaanuaris kinnitas sõber Kaarel, et nüüd on kindel plaan põgenemiseks. Raudteejaamast, kus pidime kogunema, viib auto meid edasi. Infot jagas edasi üks tütarlaps. Kuna palju võimalusi ei olnud, haarasime sellest õlekõrrest kinni. Kaasa haarasime ainult hädapärasemad esemed. Näidati ette auto, mille peale pidime minema. Seal juba ootas ees kamp inimesi. Sõber, kes oli olnud samuti KGB poolt ülekuulatav olnud, tundis ära tuttava näo KGB majast. Toona ametiriietuses, nüüd aga tsiviilina. Asi ei olnud õige. See oli provokatsioon! Keda teadsime, sellele ütlesime, et nüüd on õige aeg jooksu panna.
Jätkasin koolis käimist ja midagi erilist ei juhtunud. Oli 1945. aasta 7. aprilli öö vastu pühapäeva. Helises uksekell ja sisse astusid kaks meest. Esimene neist sõduririietuses ja teine tsiviilina. Väitsid tegevat dokumendi kontrolli. Oma mälestustes tahan elada uuesti läbi neid armsaid koduseid hetki. Ema mõistis, mis mind ees ootab. Mitmel korral puhkama heites kutsus Ta mu enda juurde ja ütles: ” Sureks Su eest, kui see vabastaks Su raskustest!” Tema mure oli suur. Ma ei soovinud põgeneda metsa ega ennast varjata. See oleks veel rohkem inimesi vangi viinud. Ise pean ma vastutama oma saatuse eest. Perele tuleb kindlasti probleeme. Tundsin, et olen nagu naeutatud oma saatuse külge.
Tagasi tulles 7. aprilli öösse, siis astusin “dokumente” kontrollima tulnud kahe mehega koduuksest välja. Astusin autosse, mis viis mind KGB peamajja. Olin arreteeritud. Ülekuulamised algasid viivitamatult. Mind vaevas üks küsimus. Kui palju nad teavad? Et olen olnud Soome sõjaväes, seda tunnistasin aga katseid põgeneda tagasi sinna- seda varjasin. Kuidas mu sõpradel on läinud? On nad ka arreteeritud? Kas nad teavad, et mul on IV järgu Vabaduserist? Et olen olnud sõjavang? Proovisin mõttes luua endale kindla loo oma käikudest peale Soome sõjaväest saabumist. Kõik pidi olem usutav. Vigu ei saanud lubada ja ülekuulamised jätkusid. Varsti sain teada, et ka mitmed sõbrad on arreteeritud.
Ülekuulamiste ajal sain mõned löögid jalaga, rusikaga selga ja korra kirjapressiga näkku. Sellest rohekemat füüsilist vägivalda ei kogenud. Korrutasin koguaeg ühte ja sama oma välja mõeldud lookest. Nad üritasid meenutada 1940. aasta KGB ülekuulamisi, mil olin neid petnud. Peale esmaseid ülekuulamisi jäid ülekuulamised üha harvemaks. Neil ei olnud palju mulle kinni hakata. Vanemas eas oma sõpradega rääkides sain teada, et minuga seoses oli nii mõndagi kõvasti pinnitud. Tegelikkuses ei teadnud nad minust muud, et kui olin mõnedega neist koos Soome armees olnud.
Viibisin pea kaks kuud Pagari tn KGB peamaja keldris. Seal oli kitsas ja õhku oli vähe. Moraalselt meid ei saanud nad murda ja oma saatust me ei kartnud. Igapäevaselt vestlesime vangidega. Seal oli koos palju erinevaid inimesi: teadusmehi, kohtunik, arst, insenerid, soomepoisse jne. Kapten Paul Laamann, kes oli olnud admiral J. Pitka parem käsi ja vabadusvõitleja, Tema üritas ennast kongis üles puua.
Saime Ta kuidagi tagasi elule tuua. Milline kohutav saatus. Magasin Temaga kõrvuti ja vestlesime palju. Ta oli väga huvitav isiksus ja kahjuks Teda piinati ülekuulamistel palju. Prooviti saada infot teiste inimeste kohta. Tema kõrval pääsesin mina kergesti. Tihti pidin seisma kartsas, kus sai ainult pool küürakil olla. Lõpuks viidi mind peavanglasse ehk Patarei vangimajja. Seegi asutus oli puupüsti vange täis. Saatuse tahtel sattusin samasse kongi, kus olin olnud 1940. aastal. Meid oli oma 100 meest ühes ruumis. Öösel, mil mind sinna sisse suruti, oli nii kitsas, et ei julgenud kuhugi astuda. Uustulnuk sai tavaliselt “koha” väljaheidete tünni kõrval aga sealgi polnud ruumi. Hakati üksteisele lähemale liikuma ja leidsin oma aseme. Hommikul ärgates märkasin paari tuttavat nägu. Kodutänavalt üks sõjaväekooli õppejõude ja paar soomepoissi. Ma ei saanud kõnelda muust kui mida juba ülekuulamistel olin maininud, sest ei teadnud, kes võis olla koputaja ja väljaandja. Enamus meist olid seal poliitilistel põhjustel. Selleski paigas elati nö oma elukest. Infot jagasime morsetades seintele või torustikele. Õues olles läbi trellitatud akende mehelt mehele.
JÄRGNEB…..
Kasutatud allikad:
Fotod erakogu ja Filmiarhiiv
Suured tänud:
Äksi Soomepoiste muuseumile
Soomepoiste facebooki lehele: https://www.facebook.com/soomepoisid
Ajas Astudes 
Supper! Tänud!
MeeldibMeeldib