Uno Mändla sõjasaatus

OSA I

7. juuli 1923. aastal sündis Veerenni 23 puitmaja II korrusel Konstantin ja Alide Mendel (hiljem Mändla) perre poisslaps, kes kaalus üle 5 kg. Nimeks pandi Uno. Vägilast ootas ees pea 3- aastane õde Ursula. Isa teenis elatist voorimehena ja ema oli koduperenaine, hiljem koos tütrega peeti koloniaalkauplust. Ema täitis kodu soojuse ja armastusega. Käidi Keilas piknikul, kirikus ja linnas jalutuskäikudel, kinos, teatris, maal sugulaste juurde väljasõitudel jne. Kuigi pere oli heal järjel, ei andnud see põhjust ainult meelelahutusega tegeleda. Uno elus on olnud töö au sees algusest lõpuni. “Tööd ei tohi karta teha- Tema peab kartma Sind, et Sa tuled ja teed Ta ära.” – see on Tema moto.

Uno oli tihti abiks isal voorimehe ameti juures aidates hooldada hobuseid. Peale igat pikka tööpäeva, mil isa Konstantin enamasti käis kaubaveol sadamas või ehitustel materjali vedamas, oli Uno see, kes võttis õhtul hobused kaasa ja viis nad piki Veerenni tänavat praeguse Järvevana ja Luite kanti, kus toona olid karjamaad ja liivaluited. Hobused said mõnusalt püherdada liivas ja longiti koos kodupoole rõõmsalt tagasi. Ühes kirjavahetuses õega on kirjeldatud argist lõbusat seika: “Kirjutan Sulle natukene Katast. Ta käib igal õhtul ja hommikul üksinda väljas söömas. Ta on harjunud igal õhtul väljas söömas käima kui sõidust tuleb, siis Ta ei taha kuidagi enam talli minna. Ühel päeval oli tore lugu temaga. Papa läheb Teda ära tooma, kui Kata tuleb ise teist teed mööda koju, vaatab meie kõigi akna peale ja läheb hoovi. Mamma laseb Ta sisse ja Kata läheb talli, kuid tuleb sealt tagasi ja hirnub. Ta otsib papat ja papa otsib Teda, et kus Ta ometi on saanud. Koju tagasi tulles üllatus, et hobune juba ongi kodus. Hobune on tõesti tark loom.”

Võib öelda, et Uno lapsepõlv mööduski kodus abistamise, õppimise, sõpradega seltsimise ja skautluse tähe all. Olulisel kohal olid suhted onu, tädi ja vanavanematega.

Kõik see, mis Ta kodunt kaasa sai vormis Temast meeldiva kaaslase, hea kodaniku oma kodumaale ja tööka inimese. Paljud Tema kaasteelised olid sarnase kasvatuse ja samades oludes kasvanud, mis seletab ka mitmete koolinoorte valikuid just sõjaastail.
Edasi juba Uno enda sõnadega:
Olime jäänud üksi, abi ei olnud kuskilt loota ja nendes tingimustes loovutati tugikohad venelastele. Algas Talvesõda ( 1939-1940). Võitluseta ei saa loovutada vabadust. Noorte seas oli ütlus, kui ema saadab poja võitlusesse: ” Tule tagasi koju tervena, kilbiga või kilbil! ”. Sellisena meenuvad meie klassi lektori sõnad, mida olen kogu oma elu endaga kaasas kandnud ja need sõnad tõid mu tagasi koju, et saaksin täita oma kohust. ”Meie rahvas on liiga pisike olemaks ainult kangelased, me peame müüma oma elu kõrgeima hinnaga!”
Siit saabki minu saatus alguse- lapsepõlv oli möödas, olin 16-aastane ja sel ajal lasti nö Mainila lasud. Meile oli asi selge, tuli oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelda. Ehitasime antenne, millega kuulata Soome raadiot, et kuulata tõtt. Meenus meie Vabadussõda- olukord oli kriitiline, Soome vabatahtlikud tulid meile appi ( mh Ensio Vasa), tulid rootslased, taanlased. Sellest saime usku vabadusse ja iseseisvusesse. Nüüd võitles Soome üksinda ja kasvas mõte, et tuleb minna neile appi- me oleme selle neile võlgu. Proovisin minekuks leida võimalusi. Mind ei võetud vastu, olin liiga noor ja sõjavägi veel käimata. Ehk oleks Riia kaudu Rootsi saanud ja sealt Soome? Lõpuks kattus meri jääga. Ma ei leidnud rahu, koolitöös osalesin ja kodus käisin ainult õpkuid vahetamas. Olen oma õpetajatele ütlemata tänulik, et nad mõistsid mind. Koolis olime juba 4 aastat saanud relvade käsitlemise õpet. Ma võin olla küll juba sõdur. Panin suusad valmis ja pakitud koti maja nurga taha ootele. Kotti pakkisin valgeid linasid ja alustasin suuskadel teekonda.
Enne kui jõudsin avamere äärde, kuulsin kuidas piirivalvurid pidasid ühendust neemede vahel. Nüüd ei tohi vahele jääda- suundusin tagasi koju. Kodused olid mind metsast otsinud. Emal olid tekkinud halvad mõtted ja eelaimdused. Ta palus, et loobuksin oma plaanidest. Mõneks ajaks tuli rahu.
Kool lõppes kevadel, pürgisin keskkooli. Peagi olin poistega matkal Narva lähedal. Meid kõiki oli kutsutud ühte tallu sauna. Seal kuulsime raadiost, et venelased marsivad meie maale sisse. Meie silmad avanesid. Oli 1940. aasta juunikuu. Tekkis masendus, see mida teadsime meile kalli ja pühana- sellel ei olnud enam tähendust. Eriti puudutas see noori. Algasid arreteerimised, algas punavõim- nii nagu me seda tänasel päeval teame ja usume. See kõik oli nii piinarikas, et ei leidu sõnu kirjeldamaks valu.
17. juuli 1940 – päev, mil tulin üle Toompea mäe töölt. Klassivennaga olime suvel ujumisrannas riietehoius abis. Minu hommikuvahetus oli just lõppenud. Kõndides oma rada sattusin teele, kus toimus väike rongkäik Ždanovi auks. Ta seisis Pikal tänaval Vene saatkonna rõdul oodates rongkäiku. Samal ajal tulid eestlastest tehasetöölised sinimustvalgete lippudega. Üks naine kandis seda oma õlal ( naised on julged). Ma liitusin nendega. Lauldi ismaalisi- ja rahvalaule. Ametlikult Eesti Valitsus veel eksisteeris, kuid mõjuvõimu sel enam polnud. Vene püssimehed olid liikvel ja soomusautod olid tänavatel. Toompeal, kus asus Eesti Vabariigi parlamendihoone, oli seal nüüd ”nukuvalitsus”. Punastest olid saanud suuremad ”härrad” kui politsei. Pika Hermanni tornis lehvis punalipu kõrval sinimustvalge lipp. Ametlikult polnud näitemäng veel läbi. Maailmale tuli näidata, et ise me soovime astuda Venemaa nö “sõprusringkonda”. Eesti lipuga rongkäik liikus Toompealt alla. Müüride vahel kuskil poolel teel enne Pikka tänavat, tulid punased ja rebisid lipu alla ja ütlesid, et valitsuse käsul tuleb see eemaldada. Rahvas sekkus, punased tõrjuti eemale ja lippu kandis edasi üks sõdur. Paremal pool tänavat maja akendest visati meile lilli. Varem lippu kandnud naine hoidis nüüd süles lilli. Pika tänava nurgal olid lillepoekesed. Sealt kanti naisele veel rohkem lilli juurde kuniks süli oli täis. Laulud ei lõppenud- tunne ülim, võimas ja ülev. Saatkonna juures lähenes meile juba suurem hulk punaseid. Nüüd algas päris võitlus. Osad pidasid hoolt, et Eesti lipp ei langeks maha, mida venelased järjekindlalt rebisid alla. Ma peaaegu ei kuulnud selles massis mitte midagi. Mäletan, et meelel oli ainult üks mõte- hoida lipp kõrgel.

Lõpuks see rebenes. Suur tükk lipust jäi mulle pihku. Algas tulistamine. Hiljem teistelt kuulsin, et oli lauldud Eesti hümni. Rahvas hakkas laiali jooksma ja tunnetasin asjade käiku. Tänav oli jäänud tühjaks ja üks soomusauto seisis Pühavaimu kiriku ja Pika tänava nurgal. Mu käed väänati selja taha ja mind tiriti 5-6 mehe poolt mööda tänavat. Tänav oli tühi ja vaikne nagu mingit rongkäiku poleks olnudki. Meile kõndis vastu mees, kel polnud ilmselt tulistamistest ja rongkäigust mingit aimugi. Ta tuli punakuubede juurde ja palus, et nad vabastaksid noore koolipoisi – minu. ” Vaene poiss pole milleski süüdi. ” Nad võtsid ka Tema kaasa ja sinna ta jäigi, sest ei näinud Teda vabanedes rohkem. Pagari tn maja ees vehkisid punased mu nina ees revolvriga ja ütlesid: ” Sind koer oleks tulnud seal samas maha lasta aga inimesi oli liiga palju.” Ega enam rohkem mõtteid mulle jäänud ei olnud. See oli kindel riigipööre. Mind anti teistele meestele üle ja varsti tuli must auto meile järgi. Mind viidi Patarei vanglasse. Oodates seal, meenusid mulle õpetaja sõnad: ” Ei mingit tühist kangelaslikkust, selle hind peab olema kõrge.” Plaanisin neile rääkida, mida soovin, tulid uued mehed. Polnud mõtetki soove avaldada. Vanglaski oli juba punavõim, ametlikult liikus mõnigi vana politseinik. Mind anti üle eestlasest uurijale. Talle mõjus minu noorus. Öösiti viidi mind ülekuulamistele, ega Ta väga ei küsinudki minult midagi. Kirjutas pidevalt ja saatis mu tagasi kongi. Selles kongis oli ruumi 11-le vangile. Sel hetkel ma ei osanud aimatagi, et satun samasse kongi 4,5 aastat hiljem… siis oli juba 70 meest siin. Hommikul võeti mind kongist välja ja viidi tagasi Pagari tänavale. Seal tagastati mulle isikudokumendid ja öeldi, et võin koju minna. Jooksin parasjagu trepist alla kui politseiuurija mulle järgi tuli ja lausus: ”Katsu oma tegevus kontrolli all hoida, järgmine kord ei lähe nii hästi Sul.” Kodus oldi väga mures oldud. Õde oli näinud unes, kuidas ma sinimustvalge lipuga ronisin meie maja ees oleva lambiposti otsa. Mulle sai selgeks, et parem oleks linnast kaduda. Kaduda, et mitte kohtuda samade meestega, et saaks vabalt liikuda. Sündis otsus minan sõbra sugulaste juurde Kesk-Eestisse. Olin eemal ligi 2 nädalat. Tulin tagasi koju, sest maja remonttööd olid pooleli ja olin parasjagu värvimas aknaraame, kui uksekell helises. Oli 1940. aasta 6. augusti päev. Kella helistanud mees esitas oma dokumendid. Oli käsk temaga kaasa minna. Üritasin uurida, milles asi? Ta ei vastanud, lihtsalt on vaja minna. Kartsin, et lipuasjus on saadud laialdasemalt teada. Mind viidi Toompeale, kus oli ”valitsus”- punaste pesa.
” Te kuulute rühmitusse ; Viimse pisarani Eesti eest!”- see oli minu süüdistus. See kõlas provokatsioonina, sest ei olnud millestki taolisest kuulnud ega osalenud. Vähemalt ei olnud asi lipus… Algas intensiivne ülekuulamine.
” Sa ei ole Nõukogudemeelne kodanik, Sinu tegevus on meie vastane.” küsitles mind kord mees, kord naine. Revolver asetati lauale.
”Sul tuleb öelda, mida Su vanemad Sulle kodus räägivad, mida sõbrad?” Sellele järgnes paber, mis mu ette lauale asetati ja oodati minu poolset allkirjastamist. Sellega pidin tunnistama, et ei räägi kolmanadatele isikutele sellest ülekuulamisest.
”Oled Sa ikka teadlik, mis järgneb kui Sa räägid?” ähvardati mind korduvalt. Keeldusin allkirja andmast. Lubati vanemad arreteerida, mind visatakse koolist välja, ei saa enam kunagi koju tagasi… Lõpuks arvati, et minu seljataga on veel inimesi olnud, mõni sõber või nii. Kui Sina ei kirjuta alla, võtame mõne Su sõbra ette. Olin sunnitud alla kirjutama. Määrati kuupäev, kellaaeg ja kohtumispaik, kus pidin kohtuma oma vangistajatega.
Otsustasin taas maale ära minna. Kooli alguses sügisel määrati uus kohtumisaeg, kuigi mul ei olnud midagi neile rääkida. Paaril korral taas sõit KGB peamajja. Kordusid ähvardused revolvriga vehkides. Mul ei olnud endiselt neile midagi rääkida. Pean ma siis valetama? Kõik see hakkas tugevalt mu närvidele, ei julgenud kellegile oma murest kurta. Olin enesetapu äärel. Käisin Kadriorus mere ääres istumas. Seal oli minu lohutuspaik. Koolis olin kindlasti kummaliselt käitunud. Õpetaja Hedvig Gross kutsus mind enda juurde vestlusele. Ta oli märganud mu äkilisi meelolu muutusi ja ma puistasin oma südant. Ta julgustas mind jätkama neid kohtumisi ja mina liitusin vastupanuliikumisega. See vestlus rahustas mu närve ja sain tegevust, millega võidelda venelaste vastu.

Minu ülesandeks sai nüüd sadamas toimuva jälgimine. See sobis mulle, sest ennemgi meeldis käia laevu sadamas vaatamas. Minu meelest olid nad kaunid. Rõõmustasin iga kord nähes mõnda juba tuttavat laeva. Nad olid kaunid. Minu ülesandeks oli jälgida vaenlase tegevust. Ma ei tundnud huvi kellele andmed edastatakse. Kõige tähtsam oli, et kuulun vastupanuliikumisse. Mul ei olnud neile midagi rääkida ja varsti kohtumised lõppesid. 1941. aasta augustikuu alguses sain kaardi postiga. Käsk minna miilitsajaoskonda. Läksin kohale ja kohtasin KGB-st mehega. Ta pani mu ette paberi ja käskis alla kirjutada, et olen teadlik tagajärgedest, mis mind ootavad, kui kellegile räägin. Nii see kõik lõppes ja rohkem mind enam ei kutsutud. Jätkasin oma käike sadamasse, täitsin oma kohust. Ootasime sõja puhkemist, et see pühiks venelased minema me maalt, mis oli okupeeritud.
Inimesed muutusid teineteise suhtes umbusklikeks. Ei olnud kindlustunnet homse ees. Kas mind arreteeritakse? Homme, ülehomme? Isegi tööliste seas ei olnud kindlustunnet. Eesti iseseisvumisest ei saanud rääkida. Kõik Vabadussõja aegsed mälestussambad ja mälestised lasti õhku ja hävitati. Sõda oli ”õhus”. Sakslastest väeosad olid juba Soome pinnale jõudnud.
Koolis algas suvepuhkus. Plaanisime jalgrattamatka ümber Eesti. Nii alustasid 5 poissi matka põhjarannikult ida poole. Sel ajal oli venelastele sellelaadne vabaaja veetmise viis võõras. Olime parasjagu postkontoris saatmas kaarte kodustele. Sealgi oli venelastest püssimehed valvel. Ametnikud uurisid palju meie matka eesmärki. Pidime aru andma oma kaasa võetud varustuse vajadusest.

Matk jätkus ja olime läinud Narvast edasi lõuna poole. Järgisime kaarte ja liikusime mööda kõrvalisi teid. Selliselt seigeldes sattusime kogemata venelaste sõjaväelaagri alale. Tahtsime väravast edasi liikuda. Valvur küsis luba, mida meil esitada ei olnud. Meid viidi komandöri ette. Meid küsitleti palju ja ei saadud meie matka eesmärgist aru. Kuna me ei suutnud oma isikuid piisavalt hästi tõestada, arreteeriti meid. Kaks poissi meie seast oskasid vene keelt, mis oli abiks. Lõpuks viidi meid laagri territooriumilt välja. Hingasime kergendatult, et saime lõpuks minema. Võtsime suuna teele ja olime tänulik neile kahel sõbrale, kes oskasid vene keelt.
Matk jätkus, olime paar päeva mööda metsi ja laanesid. Nägime veoautosid liiklemas ja inimesed olid koormana, saatmas 2-3 sõdurit. Sel hetkel me ei mõistnud, mis need olid. Jäime ööseks ühe sepa maja juurde. Vana mees rääkis, et inimesi viiakse minema. Ta rääkis ja nuttis. Oli 14. juuni 1941. Teel nägime mitmeid vabadussõja sambaid, mida ära veeti või oli juba tükkidena vedelemas. Vana- Irboska mälestussammas oli ka lõhatud. Võtsin sellest sambast mälestuseks tükke kaasa. Jõudsime kaaslastega tuttavate juurde Lõuna-Eestis. Seal kuulsime, et koduste kaks venda, ema, isa ja õde olid küüditatud Siberisse. Sellega sai meile selgeks, mida need koormaautod tähendasid. Olukorra traagilisus oli nii võimas, et ei mahtunud pähe. Nüüd oli see meid puudutanud lähedalt. Järgmisel päeval algas sõda Venemaa ja Saksamaa vahel. Meie jalgrattamatk jäi pooleli. Kaks reisiselli jäid sugulaste juurde ja kolmekesi läksime ratastega rongile ja algas sõit tagasi Tallinna. Inimesed rongis rääkisid sõjast ja räägitust kajas lootus , et peatselt lüüaks venelane meie maalt välja. Siia passid sõja-aegne ütelus. ”Päästja päästeti päästja käest”.
Koju Tallinna jõudnuna läksin järgmisel päeval oma õpetaja koju Piritale, Kloostrimetsa tee nr 27. Kuulsin seal, et Talle oli järgi tuldud teisel sõjapäeval. Milles Teda süüdistati? Hedvig oli (Pätsu-vastane) mässuline tudeng olnud Tartus, üks 1936 a sügise passiivse vastupanu korraldajatest. Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis (Sakala 21), oli Hedvig saksa keele õpetaja. Samuti süüdistati Teda liikmelisuses ”Naiskodukaitses” ja isamaalisuses, ja et Ta soovis võidelda Eesti vabaduse eest. Oli see vastupanuliikumises või kirjavahetuses välismaaga? Seegi oli KGB meelest toona spionaaž. Hiljem sain infot oma õpetaja saatusest. Käisin arhiivis, kus hoiti KGB materjale ja leidsin Hedvig Grossi toimiku. Sain teada, et Ta oli väga kangelaslikult käitunud – ta ei reetnud kedagi. Teda süüdistati spionaažis, minu sadamasse luurama saatmises. Olin talle tänulik. Ta oli mind justkui teist korda päästnud. Esimesel korral olin endalt elu võtmas. Tema märkas minu muret ja andis jõudu pidada vastu need tüütud ülekuulamised miilitsas. Dokumentidest luges, et Ta ei jõudnud kedagi oma alluvusse värvata.

Talle määrati surmaotsus ja see täideti 15.06.1942 Solikamskis, Venemaal Kama jõe vasakul kaldal.
Sõda ja rinne liikus kiirelt Eesti poole. Augustikuu lõpuks oli Tallinn vallutatud. Hankisin endale püssi, mis venelastelt jäänud ja valge käelindi. Läksime punaste rindele vastu. Mitmes paigas oli vaid lageda maa tulistamine. Tekkis taas mõte: lähen sõtta. Otsisin Eesti üksust, ”Erna” pataljoni. Kuigi sõitsin rattaga mööda linna kordi- ja kordi, ei leidnud neid. Läksin Toompeale. Pika Hermanni tornis oli esimesel päeval sinimustvalge lipp ja saksa sõjalipp. Meie trikoloor sai paar päeva ainult olla. Sain aru, et pole mõtet sakslastega liituda, see oleks ainult pääsemine järgmiste ”päästjate” käest.

Algas kool ja käisin kooliteed raske südamega. Sõda kahe koletise vahel. Ei uskunud Saksamaa võitmisse. Uhkus ajab alati upakile. Seda suhumist oli tunda sakslaste sõjapidamises. Üha enam sai uut hoogu mõte minna Soome: ” Soome vabaduse ja Eesti au eest!” Plaani täideviimine sai olema keerukas. Sakslased ei oleks seda niisama lasknud juhtuda. Käisin rannas nö vanade ”piiritusekuningate” juures. Kahjuks ei tabanud õiget ajahetke ja nende abil ma üle lahe ei saanud. 1943. aasta aprillikuu lõpus tuli teade Eesti Vabadussõdalaste liidult, et Soomest on saabunud paat, mis varsti tagasiteed alustamas. Sinna oli võimalus kaasa saada. Ei kahelnud hetkekski- läksin!
Pakkisin seljakotti kaasa raamatuid, igasugu isiklike esemeid ja natuke toitu. Jätsin hüvasti ema, isa ja õega. Sel korral ema mõistis mind ja andis omapoolse heakskiidu. Ma ei soovinud sakslaste poolel sõdida. Parim oli olla vennasrahva juures, kes võitles samuti oma iseseisvuse eest ja seal olen ma valmis, kui algab võitlus meie kodumaa eest.
Öö pimeduse hõlmas hiilisime Tallinna lähedal randa, kus oli paat peidetud. See rannajoon oli veel eestlaste valvata. Nad jälgisid, et sakslasi ei tuleks kohale. Meri oli tormine ja raske oli tabada meie kogunemispaigas täpset kohta, kus paadimees meid peale võtab. Andsime taskulampidega märku ja lõpuks saime paadile astuda. Kokku oli meid üle kümne hinge: üks naine ja teised noored mehed.
Mereteekond oli raske ja palju vett tuli paati. Kõik tahtsid olla pumba juures, sest nii sai sooja. Üks meestest oli ninas ja jälgis, et me miinide otsa ei sõidaks. Meie sõit oli tuule ja tormi tõttu pikaldane. Kütus hakkas vaikselt otsa saama ja otse mandrile ei saanud astuda. Pidasime paremaks peatuda saarestikul. See oli rannikukaitsealune saar. Seal võeti meid sõbralikult vastu. Paat võeti ära ja meid justkui ”vangistati”. Õhtul tuldi merd pidi meile järgi ja viidi Helsingisse, kus Lõunasadamas oli must auto vastas ja meid sõidutati vanglasse. Toimus ülekuulamine ja kokku olin kolm päeva seal. Saime vabaks ja kaasa anti ajutised isikutunnistused ja toidutalongid. Kõige esimese asjana läksime endeid vabatahtlikena kirja panema Soome sõjaväkke. Olime mitu päeva Helsingis ja seejärel Turu linnas, kus asus vabatahtlike kontor. Meile anti sealt mundrid ja kiivrid. Algas teekond Karjala kannasele Repino alevisse ( Kuokkala s.k). Järgneb…

Vanaisa eluloo tõlkisin soome keelest eesti keelde.
Hedvig Grossi lisainfo ja uurimise eest tänan Andres Tõnissoni.
Fotod erakogu ja Andres Tõnissoni kogust Hedvigi pildid.
Kooli foto: Ajapaik.

Lipumadina ehk Eesti lipu puruksrebimise pildid all olevast raamatust, koguteaos I, lk 50-51. Erakogu.