Toompea veerelt kuuldub vikatiluiskamist- niitja köieotsas. Toit, mis valmib linna hobustele. Tallinna ”heinaaeg” avati neil päevil Toompea nõlvakul: kuum päike oli kasvatanud rohu nii suureks, et seda tuli niita. Aeg heinateoks on aga varajane isegi Tallinna kesklinna jaoks: need mõnikümmend ruutmeetrit äkilisi mäekülge Toompeal Pikajala pool küljes ei loo pealinna elanikele veel õiget heinaajameeleolu.
Varsti kõlab aga vikatiluiskamine Tallinna avalikkudel väljakutel ja siis levib kuiv heina meeldiv aroom kivistele tänavatelegi ja pehmendab autode bensiini ja määrdeõlide lõhnade teravust.
Teed Tallinna iluväljakutest, kus on hoolitsetud muru, pöetaks väikse muruniitmise masinaga, kuid suurematel väljakutel, samuti ka Toompea nõlvakutel ja Schnelli tiigi kõrgel kaldapervel sahisevad vikatid läbi rohu. Mõnikord on väljak parajasti niitmise ajaks kattunud lugematute võililledega, nagu kollase vaibaga. Üks või teine eriti õrnahingeline linnapreili siis nurkustab, et nii palju ilusaid lilli niidetakse maha!
Tallinna heinaliste tööperemees on linnaaednik H. Lepp. Tema mureks on Tallinna ”rohelise vöö” korrashoidmine, Tema määrab aja, millal töölistel tuleb minna kesklinna heinatööle. Siis tulevad ”linna lihvi” saanud töömehed, niitjad vikatitega ja linnariides naised keeravad rehavarrega loogu kuivamiseks ümber. Kui siis hiigelkivihoonete taustal kerkivad väljakutele heinasaod, siis iga teine-kolmas möödamineja kõnniteel heidab igatseva pilgu heinasao poole: see heinateoidüll suurlinnas tuletab meele lapsepõlvemaal, kus poisikesed-tüdrukukesed võiksid väherdada kuivas heinas.
3-4 saaki saab Tallinna rohumaadelt, mõnel suvel veel rohkemgi. Kuigi heinategu Tallinnas võetakse ette väljakute ja ” rohelise vöö” ilus pärast, ei lasta heina minna raisku. Tallinna linnal on ju oma laialdane majapidamine. Kirikuaia tänavas asub linna puukool ja aiandus, kus linnaaednik H. Lepp kasvatab lilli ja puid linna ilustamiseks. Linna parkide korrashoidmiseks tehtavateks töödeks on linna aia juures hobused. Nende toitmiseks kulutataksegi see hein, mis saadakse kesk pealinna asuvatelt heinamaadelt.
Heinad kuhjatakse küüni kõrgesse kuhja ja kuigi heinad on määrdunud pealinna tänavatolmuga ja vabriku suitsust rohule koguneva tahmaga, kõlbavad and ikkagi toiduks.
Elukardetav on heinategu Tallinnas mõneski kohas. Toompea äkilistel mäekülgedel on tarvis niita rohtu, kuid mäekülg on nii järsk, et seal ei saaks jalgadel püsida isegi kass. All aga ootab kukkujat kivine tänav. Et niitja võiks mäeküljel teha oma tööd, selleks seotakse temale keskkoha ümber pikk tugev köis. Teine mees hoiab niitjat köitpidi mäeküljelt mahakukkumise eest. Samuti köie otsas rippudes tuleb mäeküljelt koristada mahaniidetud rohi.
Kui Toompea nõlvakud tõotavad heinategijale kukkumise korral raskeid põrutusi ja vigastusi, ootab Teda Schnelli tiigi ääres suplus tiigis. Ka tiigi kaldanõlvakul ei saa töötada muidu, kui köie abil. Tõelist suurt heinategu näeb Kadriorus, kui sealseid laialdasi rohumaaalasid hakatakse niitma. Kadriorust saab juba sama palju heinu kui mõni talu oma heinamaadelt. Kadrioru heinamaade ”ekspluateerimist” korraldab aga riigiparkide valitsuse aednik, kelle korrastamisele kuulub Kadriorg.
Nii kirjutas ajaleht Esmaspäew nr 21, 22. mail aastal 1937 artiklis “Mees niidab”.
Mis mees on aga mehi niitma ajanud Hans Lepp?
Hans Lepp sündis 1873. a Harjumaal, Rapla khk Ohukotsu mõisas aidamehe Hans Lepa pojana. Alghariduse omandas Ta valla- ja kihelkonnakoolis. Aednikukatsele ettevalmistamist algas Ohukotsu ja Selli mõisa aiapidamistes, kus oli kolm aastat, siis siirdus Lohu mõisa, kus olid teoksil suurema pargi planeerimistööd, mida juhtis Riia linna aiandusarhitekt Georg Kuphaldt. Neist planeerimistöödest omandas H. Lepp paljugi kasulikku parkide planeerimiseks. 1893. aastal läks Hans Lepp Ohukotsu mõisa iseseisvaks juhtivaks aednikuks. Kolm aastat hiljem kolis Virumaale Vanamõisa, oli seal kaks aastat ja siirdus siis edasi 1898. a Tallinna eriaiapidamisse, kus teenis kümmekond aastat täiendades igapäevase töö kõrval oma haridust eraviisil tundide võtmisega ja ka tehnilises aedade planeerimises, milleks käis välismaal tutvumas parkide planeerimistöödega. 1907. aastal astus Tallinna linna teenistusse, kus püsis aastani 1940.
Hans Lepp on kirjeldanud oma karjääri algusaastaid Tallinna linna hüvanguks järgmiselt:
” Enne minu asumist Tallinna linnaaedniku kohale, linnal iseseisvat aiandust ega aedniku ei olnud. Viimati enne minu asumist sellele kohale töötas sel ajal teataval määral sakslane Walker. Tema aga oli rohkem ärimees omal alal, linna ilustamise ülesanded olid Temale kõrvaltegevuseks, niipalju kui tollal sellele rõhku pandi. Walker siirdus 1907. aastal Saksamaale. Ta oli Saksa kodanik- ja siis kutsuti linnaaednikuks mind. Sellest peale linnaaedniku koht muudeti iseseisvaks linna majapidamisharuks, aednik muutus linna ametnikuks, kelle ülesannetesse kuulus ainuüksi linna puiesteede ja parkide eest hoolitsemine ja uute rajamine, nagu see järkjärgult päevakorrale tuli. Mäletan, kui eelmine ”poolametlik” aednik lahkus, ei jäänud linnale midagi, mis oleks võimaldanud linna rohelise ala eest hoolitsemist- niipalju kui seda siis oli. Ei olnud kasvuhooneid ega puukooli. Esialgu ajasime siiski läbi olemasolevategi võimalustega, rentides senise aedniku järele jäänud maa-ala. 1911. aastal asutati endisele Tiigiveski maa-alale kasvuhooned ja puukool, kust siis võimaldus hankida tagavarasid linna järjest suurenevate nõuete rahuldamiseks. Kasvuhoonete ja puukooli rajamine aga oli tükk rasket tööd, sest maa-ala tuli enne täita. Et parasjagu linnas algas kibe ehitustegevus, siis ehituste juurest saadi mulda Tiigiveski maa-ala täitmiseks. ”Estoniagi” ehituse juurest veeti mulda Tiigiveskile ja ehitusplatsil registreeriti iga teeleasuv mullakoorem, et see juhuslikult ei satuks mujale. Sel kombel kujunes Tiigiveski seni mahajäetud ja ainult linna põhjakihi poolt niiöelda varjupaigana kasutatud maa-alast linna aianduse keskus. Siit on juhitud ja varustatud kõiki kavatsusi ja töid, mis linna rohelise ala laiendamiseks ja korrashoiuks ette võetud.
Esimese suurema tööna oleks nimetada Balti jaama esist platsi. 1904.a oli siin hobuste karjamaa. Paar aastat hiljem künti see maa-ala üles ja muutus kapsamaaks. 1907. a alustati platsi planeerimist ja 1908. a sai ta valmis. Järgmisena tuli korraldamisele Harjuvärava mägi, mis kujutas endast metsiku võsa ja takjapõõsastega kaetud rägastikku. See saadi korda 1909. aastal. Järgmisena tuli korraldamisele Vene turg ja selle ümbrus, mis 1909.a oli päris metsik paik. ” Estoniat” siis veel ei olnud. Vanakraamiturg siin pidi taganema korraldava käe eest ja kolima Rannavärava kanti. 1910. aastast peale tuli päevakorda Tiigiveski maa-ala täitmine, samal aastal sai korda ka praegune Vabadusplats ja Jaani kiriku ümbrus- endine Heinaturg Peeter Suure mälestussambaga. ”
Järgneb rida nimesid, mis igale linlasele meenutavad hästi tuntud kohti, millised aga enne korraldamist silmale ei pakkunud kaugeltki seda, mis toonased Rannavärava mägi ja Paksu Margareete ümbrus, Toompea nõlvak, Falgi aed, Tornideväljak, rida parke ja platse kaugemal siselinnast. Igaüks neist on nõudnud muret, vaeva ja kujutlus-ja loomisvõimet.
Tallinnas kasvas 1938. aastal 7588 suurt ilupuud, 24 214 põõsaspuud, 8416,7 meetrit hekki, mis teeb välja 29 458 hekipõõsast. Hans Lepal oli kasutusel raamat, kus on registreeritud iga puu ja põõsas, mis kasvab. Ka raamatus olid nad ilusasti rivis ühes nende kohta puutuvate andmetega. Sellele arvepidamisele pandi alus 1925. aastal. Linna nõuded järjest kasvasid ja vajalik hoolitseda juurdekasvu eest. 1925. aastal oli linna puukoolis 4723 ilupuud, 1938. aastal aga 7402, põõsaid 1925. a 8933 ja hiljem 30 935. 1925. aastal istutati 233 ilupuud, 1937. aastal aga juba 480.
1938. aasta märtsikuu alguspäevil pühitses Tallinna linna aednik Hans Lepp kolmekordset juubelit. Nimelt langes sellele ajale tema 65. a sünnipäev, möödus 50. aastat sellest, mil juubilar asus tegevusse aianduse alal, ühtlasi täitus 30 aastat Tema iseseisva tegutsemise algusest Tallinna linna aianduse juhtimisel. Sel puhul oli korraldatud koosviibimine Tallinnas, Mustpeade klubi ruumides, kus üteldi tervitusi juubilarile, anti üle teenetemärk Riigihoidja poolt ja kingitusi Tallinna linnavalitsuselt.
Kui Hans Lepp alustas Tiigiveski puukooli loomisega, siis teiseks suureks tööks ja uhkuseks on Tema isiklik Rocca al Mares asuv puukool, mis asub Tallinna külje all, Haabersti mõisa kõrval, pealinnast umbes 5 kilomeetrit eemal ja kannab nime ”Lillevälja”. 1921. aastal ostis H. Lepp Haabersti mõisa küljest 4,7 ha raba-ja soomülgast, kus sisisesid vaid mürgised ussid ning laulsid linnud. See maanurk oli täiesti maha jäetud. Kogu ostetud maapinnalt saadi vaevalt niipalju heina, et ühte lehma ületalve oleks võinud pidada. Ja mida Ta sellega teha suutis? Rääkimata kultiveeritud maast ja ümbruskonnast, leidis seal 15 inimest tööd ja kuu jooksul kulus neile palkadeks 700-1000 krooni. See mahajäetud maalapp pidi seda kõike välja andma. Umbes 20 aastat tagasi siia asudes püstitas H. Lepp endale väikese elamu. Elas selles 9 aastat ja alles siis ehitas uue ja suurema elamu. Samast majast sai hiljem abiaedniku elamu. Maa-alal on 10 kasvuhoonet, üle 200 lava, tiik ühes maa-aluse kanalisatsiooniga, mis juhitud kasvumajade alla ja mujale ning kus kaevudest võetakse vett kastmiseks. Kasvumajades leidus viinamarjapuid suurte viljakobaratega, roose ja muid lilli, tomateid jne.
Viinamarjad kasvasid H. Lepa aias ka vabas looduses. Aias olid terved plantaatsiad noori õunapuid, milledest suur enamus just parajad sügisel ümberistutamiseks. Noori õunapuid üle 3000, ploomipuid 1500 ümber, pirnipuid 400-500. Õunapuude valik oli kaunis suur, kuid “asjaarmastajate” sortideni ei mindud. Leidus üle 20 sordi, mis eriteadlaste poolt leidsid tunnustuse väärtuslike viljapuudena. Veel olid ilupõõsad hekkide valmistamiseks, siis selliseid põõsaid leidus seal, hulka arvatud ka noored, mõnikümmend tuhat. Suurte lopsakate põõsaste eest nõuti 30-40 senti. Hind olenes ostetavast kvantumist.
H. Lepa aiaäris leidus ka haruldasi viljakandjaid puid. Üks suur murelipuu andis näiteks 40 kilo suuri kollaseid marju ja mureli kilo hinnaks oli 1 kr 50 senti, seega 60 krooni ühelt puult. Veel oli valge klaari õunapuud, mis niivõrd rängalt vilja täis, et pea iga oksa all oli tugi. Kui kõne alla võtta lilletaimi ning lilli endeid, siis neid leidus lõpmatult. Eriti palju krüsanteeme, roose ja potisireleid, mis jõuluks õitsema ”aeti”.
Lillelde suhtes arvas H. Lepp, et nendega suurt teha pole. Müüjaid liiga palju ja hoolitsemine nende eest suur. H. Lepp tahtis üle minna ilupuude ja põõsaste kasvatamisele. Tugev alus oli olemas ja igasugused katsetamised käimas. Sellest kõnelesid puukoolis 1939. aastal kasvavad punased vahtrad, allapoole rippuvate otstega sarapuud, niined ja kased. Ka nende eest hoolitsemine nõudis aega ja kulu, kuid olid siiski tulusamad, sest istutamiseks kõlbuliku puuvilja ehk ilupuu eest sai 2-2 kr. 50 senti. Ja selline puu oli müügi hetkeks 3 aastat vana.
Aiaäri kõrval katsetas H. Lepp pool asjaarmastajana paabulinnu- ning faasanikasvatust. Paar paabulinde maksis 100 kr. Faasanitel olid ka noored pojad ja tükk maksis 10 kr. Suursuguseks peeti ka a H. Lepa enda iluada, mis ümbritses elumaja ja naabrust. Oli kujunenud “heaks tooniks”, et igas vähegi korralikus aias peab olema kiviktaimla. Tiigi kaldal olev oli eeskujulik, mille keskelt ei puudunud isegi suur kaktus. Majapidamine oli ”Lilleväljal” nii suur , et H. Lepa töö piirdus seal vaid üldise juhtimisega, Tema suureks abiks oli Talle abikaasa Ida Lepp ( sünd Arras).
Perekondlikest sidemetest, siis Hans Lepal oli esimesest abielust poeg ja tütar: Erich Rudolf Lepp (1902- 1981) ja Elfriede Helene Lepp (1904 – 1927). Hans lepp lesestus ja tutvus Ida Arrasega ( 1884 – 1974), kes samuti oli pidanud matma oma abikaasa Karl Arrase ja pisipoja Elmari. Abielluti 20-ndate lõpus, kuid eluteele neil ühiseid lapsi ei sündinud. Vähene ”lasteõnn” on ilmselt ka põhjus, miks võeti oma hoolealuseks Ida vennatütar Leida Looman. Kasvatati nagu oma tütart ja Ta sai nautida kõiki linnapreili hüvesid, mida tolleaegne elu pakkus. Kahjuks ka Tema abielu jäi lastetuks ja Leida ise hukkus traagiliselt detsembris 1947. Poeg Erich Lepp põgenes perega Kanadasse ja suri Montrealis 1981.
Hans Lepa vereliini jätkas Tiina Addinall (sünd 1939 Lepp, surnud 2004 Addinall), kes oli ainuke lapselaps Hans Lepale. Tütar, kes sündis poeg Erich´l 1939. aastal ja Hans Lepa meelest oleks võinud Teda lapselapsega palju varem õnnistada.
Rocca al mare ”Lillevälja” kodust ja puukoolist saab natuke romantilisema kirjelduse lugedes just Hans Lepa pojatütre Tiina katkendeid loost „Lapsepõlve loodus“. Mõtted, mis tulid, kui ta Eestis külastas vabaõhumuuseumit ja mäletas oma viimast lapsepõlvesuve Eestis, kui ta oli nelja-aastane:
„Siin lähedal oli kunagi minu linna lapsepõlve paradiis. Jalutan läbi metsa vanaisa juurde. See on kui muinasjutumets. Tumedad kuused ja männid sirutavad endid taevasse. Sirged tüved. Päikesekiired ja varjud mängivad nende vahel. Hele samblane maa… /…/Tiik hiilgab päikese käes. Haruldased vanaisa istutatud puud virvendavad vesirooside vahel. Kevad on ja konnapojad kiirustavad siia ja sinna. Püüan neid vana roostetanud panniga…Maja ees on suur lilleaed. Nii palju sorte, nii palju värve… Kaon nende vahele, sinna, kus liblikad puhkavad. Võõrad tulevad musta roosi imetlema. /…/ Teisel pool väravat on rohumaa, rand, meri ja vastaskaldal Tallinna siluett. Jookseme emaga randa. Vesi on puhas, läbipaistev, jahe. Sulistame vees ja korjame läikivaid värvilisi kivikesi. Mõnikord ujume. Pärast mulle meeldib ronida kõige suuremale hiigel-rannakivile, mille kuju on nii kui tool. See on minu troon. Ema istub minuga ja räägib muinasjutte. See maa kuulub meile ja kunagi ehitab isa siia paigale meile kodu… kui rahu jälle tuleb.”
Tiigiveski puukoolis asju ajades ja linnas olemiseks oli perekonnal üüritud korter Puhke tn 5, maja I korrus. Tolleaegsesse majaraamatusse aga polnud kumbagi Lepa nime sissekannet tehtud – ilmselt olid nad kellegi allüürilised.
Eelnevat kuldset linnaaedniku ametiaega varjutasid aegajalt tööliste kaebused ja muud süüdistused adniku töö osas. Kiputi arvama, et Hans Lepp ajab oma ja linna puukoolide rahataskud sassi. Toon siinkohal välja kaks juhtumit:
”Linnaaednik ja naistööline– Waba Maa nr 280, 27. november 1932
Laimava kirja eest kolmeks nädalaks aresti.
Linnaaednik Hans Lepp on kaebanud kohtusse naistöölise Pauline Gutmanni, kes laimanud Teda linnavalitsusele saadetud kirjas. Linnaaednikul oli tänavu 25 a juubel, sel puhul linnavalitsus määras Talle kuupalga autasuks. Enne Talle määramist tuli aga volikogule Pauline Gutmannilt kiri, milles naistööline andis linnaisadele tarka nõu, et on küll mõttetu anda linnaaednik Lepale autasu, kuna härra aednik on juba linnalt saanud niigi üle liia. Aednik olevat muretsenud omale linnarahadega suured lilleaiad, triiphooned ja majad. Iluplatsidelt niidetud heinakuhjad söötvat ta oma kolme lehma nahka. Parun pidi oma töölistele ise maksma aga härra Lepp on peenem saks, kui parun- Tema laseb linnal maksta Tema töölistele. Linnapalgaga Ta pidavat omale kojameest ja linnanaised kandvat talle juurvilja keldrisse.
Rahukohtunik katsus sobitada lepitust, kuid Hans Lepa volinik advokaat Kuuskmaa teatas, et Tema enne kohtuotsust ei saa olla juttu leppimisest, enne vaja Gutmann ära karistada, aedniku au jalule seada, siis on aega leppida.
Kaebaja poolt oli toodud kaks tunnistajat: härrad Tõnson ja Ullmann, kes pidid seletama, millistel tingimustel Hans Lepp omal ajal linnaaednikuks võetud, et teenistuslepingu järgi Ta saab iluplatsidelt niidetu rohu endale jne.Kohtus aga loobuti nende tunnistajate ülekuulamisest, kuna leiti, et nende seletusel pole siin tähtsust.
Kaebealune Gutmann seletas, et linnaaednik Lepp on tõesti nagu parun, käib käed taskus ringi, tööd ei tee. Aedniku volinik vastas, et luuaga pühkimine pole üksi töö, on veel teistsuguseid töid. Gutmann aga on olnud linnatöödel korratu, Ta on vallandatud sealt. Kättemaksuks aga tahab mustata aednikku. Kohtuotsus tunnistas Pauline Gutmanni süüdi ja mõistis Ta kolmeks nädalaks aresti.”
”Öösel võib luid puruks kukkuda- Waba maa nr 104, 5.mai 1933
Rasmus Kangropool protsessis linnaaednikuga.
Esimese jaoskonna rahukohtuniku juures tuli neljapäeval arutusele teatriarvustaja Rasmus Kangropoolt kaebus linnaaednik Hans Lepa vastu. Ühel veebruari südaööl Töölisteatrist tulles Kangropool kukkus Vaksali puiesteel maja nr 2 kohal maha ja murdis käeluu. Puiestee oli libe, läikis nagu klaas. Teatriarvustaja viibis hulk aega haiglas ning ta pole töökõlbulik veel praegugi. Puiesteede korrashoiu eest on vastutav linnaaednik Lepp. Kangropool kaebas linnaaedniku kohtusse, nõudes Temalt ühtlasi 730 krooni ravimiskuludena ja kaotsiläinud töötasuna.
Kohtus tunnistajad seletasid, et päeval kuni õhtuni on sadanud vihma, hilisõhtul on külmetanud. Lepa kaitsja advokaat Rosenberg tõi ette, et liiva riputamine tehaks õhtul, peale kella kuue ei ole kohustav. Ilm külmetas koguni öösel. Siin ei ole hooletust Lepa poolt. On tegu õnnetu juhtumiga. Rahukohtunik mõistis H. Lepa õigeks. Sellega langes ära loomulikult ka Kangropooli tsiviilnõue.”
Võime ainult oletada, et ilmselt ”ekslikult” mõned istikud siit ja teised sealt, sõitude kütused siia kuludesse jne võisid juhtuda. Sellele vaatamata on Tema elutöö märkimisväärne ja mäletamist vääriv.
Kui Eesti Wabariigi hiigelajad said läbi ja 33 aastat teenistuses viibinud Hans Lepp saadetakse esimest korda kuuks ajaks ”puhkusele”. 1940. aastal pandi A.Niine linnaaednikuks ja H. Lepp jäi abiks. Hans Lepp taandus oma Lillevälja talusse, kus Tal oli suur puukool.
Üks toonane linnaametnik oli tabavalt öelnud:
” Hans Lepp on olnud kõigi pealinna elanike arstiks: Tema on hoolitsenud kahtlemata suurema hulga inimeste kopsude eest, kui ükski kopsuarst võib omada patsiente!”
Vanaduspäevad möödusid ”Lillevälja” talus, kus Ta suri 1951. aasta novembrikuus.
Endine Hans Lepa kolleeg sõjaaastatest, N. Tammoja on hiljem meenutanud: ”1952. aastal käisime A. Niinega ”Lilleväljal” proua Lepa jutul, kuna tal oli üks inglise muruniiduk müüa, siis pr Lepp rääkis, et ”Hans Leppa tuldi kulakuks tegema päeval, mil Ta lebas surnult laudsil.”
Ei läinud palju aega mööda, kui proua Ida Lepp saadeti sundasumisele Peterburgi, kust ta peale 3-4 aastat naases tagasi, leides eest mitte midagi: kõik majad Graniidi tn 11, Lillevälja talu ja maad olid natsionaliseeritud ja muu mahajäänud isiklikud esemed alates ehetest, kuni klaverini oli oma enda sugulaste poolt laiali tassitud, mida Tema naastest Talle keelduti tagastamast. Pelgupaiga leidis Ta tuttava toanurgas ja viimased eluaastad sai veeta sõbranna kaudu Paldiski mnt hooldushaiglas. Ida Lepp suri 1974. aasta jaanuarikuus.
Hans Lepp on maetud oma esimese naise ja tütre kõrvale ja Ida Lepp oma esimese abikaasa Karl Arrase ja poeg Elmar Arrase rahulasse Rahumäe kalmistul.
Hans Lepa puukool on hävinud. Hans Lepa aiast on säilinud osa puid ja mõned põõsad.
Jalutades Schnelli tiigi ümbruses või vaadates sünnikodus kasvavaid, kunagi Hans Lepa poolt kingitud viljapuuaeda, siis rändavad mõtted tahtmatult mehele, kes kunagi kinkis Tallinnale kopsud ja vääriks praegu ausammast.
Kellel soovi tutvuda rohkem Hans Lepa maastikuarhitektuurilise tööga, siis Silver Riisalo on koostanud väga põhjaliku analüüsi: https://digi.lib.ttu.ee/i/?1496
Galerii minevikust tänapäeva:
Allikad:
Ajakiri “Aed “ nr 3, 1938. a Hans Lepp 50 a . aianduse alal tegutsenud
Ajakiri ”Loodushoid ja Turism ” nr 3, 1940 lk 151 Väljavõtte teinud N. Tammoja 20. Detsembril 1977 a.
https://www.eesti.ca/tiina-lepp-addinall-in-memoriam/article9818
ESMASPÄEV nr 32, 12. August 1939, “Looduse käitis” pealinna külje all
Esmaspäew nr 21, 22. mai 1937 a Mees niidab- riskib eluga !
Waba maa nr 104, 5.mai 1933 Öösel võib luid puruks kukkuda.
Waba Maa nr 53, 4. märts 1938 – Tema teeb linnale iluravi
Geni.com
Eriline tänu:
Ingrit Loomann
Iivi Meier
Mehis Helme
Tiina Jaska
Silver Riisalo
Arhitektuurimuuseum
Ajas Astudes 