Mees redeli ja latiga

25 aastat pealinna tänavalaternate süütajana – kolm tööringi õhtu ja öö jooksul – „Puhkus“ Toompea katedraali trepil.- „Sadagu pussnuge või paukugu pakane, ikka pole muud kui võta oma redel ja „pootshaak“ ning kõnni….“
Õhtuhämaruse saabumisel märkab vaevalt keegi tänavail liiklevais pealinlasist meest, kes redel õlal ja pikk konksuga latt käes tõttab kiirel sammul ühest tänavast teise.

Tarvis on tõtata. Töö ootab. Mees redeli ja konksuga peatub kord ühe, kord teise tänavalaterna juures, ajab redeli püsti, ruttu-ruttu puhastab tuhmunud ja tolmunud laternaklaasid ja süütab valguse. Uuesti haarab mees oma „instrumendid“ ja alustab teed järgmise valgusposti juurde. See töömees on linna tänavalaternate süütaja.
Neid ametimehi nn koogumehi on linnateenistuses 33, peale nende veel järelvalvet pidav kontrollametnik.
Vanimaks tulesüütajaks, kes sellel ametikohal neil päevil saab teeninud juba 25 aastat, on Kaarel Räni, 64- aastane lõbus vanamees. Tema on Toompea ja selle lähema ümbruse valgustaja. Tema süütab valguse ka Pika ja Lühikese jala, Rataskaevu ja Dunkri tänavate pimedais kõverikes. 50 valgusepunkti tuleb Tal süüdata igal õhtul ja kustutada hommikul.

„Ega see töö pole kerge nagu sageli arvatakse“ jutustab vana Räni. „Tihti mõeldakse, et see töö on vanamehele nagu ajaviiteasi – muud kui longi aga ühe posti juurest teise juurde ja tee latiga väike kõks ja valgust mereni. Pead väljas olema täpselt, hoolimata ilmastikust. Tulgu taevast tõrva või pussnuge, paukugu pakane aiaplangus, kooguvana peab olema ikka väljas.
Töö algab pimeduse tulekul. Siis teen esimese ringi. Süütan tuled. Kell ½ 3 öösel pean tegema teise ringi. Osa tulesid tuleb kustutada. Põlema jäävad ainult tuled tänavanurkadel. Hommikul vara, kui ilm hakkab valgenema, tuleb kolmas ring- tulede kustutamine.
Septembrikuu soojadel öödel ei läinudki ringkäigu vahel koju, konutasin tukkuda Toompea katedraali trepil.“
„Kuidas on puhkusega, millal saate ka korralikumalt hinge tagasi tõmmata?“
„Võidakse arvata, et mul päeva ajal magamiseks aega küllalt, aga ka see pole nii. Palk on väike, 43 kr kuus- sellepärast peab päeval otsima lisatöid. Kesksuvel, 20. maist kuni 25. juulini, pole tänavavalgustust, siis on minu „puhkuseaeg“. Aga nagu öeldud, ega siiski saa vanu konte visata hunnikusse ja mõnuleda päikesepaistel, nokin siis teha väiksel viisil puutööd. Palka selle aja eest linnalt ju ei saa kui tööd pole. Olen siiski kasvatanud 3 last ja annud neile koolihariduse. 9 aastat koolipõlve igal seljataga ja praegu headel teenistuskohtadel. .“
„Öisetel ringkäikudel olete muidugi palju huvitavat näinud pealinna ööelust tänavail?“
„Mis sellest rääkida. Oleks suur kirjamees, võiks teha romaane. Sõja-aastail 1916. ja 1917. oli asi vahest päris hull. Õhukallaletungi kartuses põlesid tänavail ainult üksikud laternad, needki olid värvitud siniseks. Kuigi patrull linna vahel oli karm igasuguste ööhulkuritega, tehti niisugust „sinise laterna tantsu“, et ajas ihukarvad püsti. Inimestes oli sõjaverd niipalju, et seda ei taltsutanud ei käsud ega karistused. Nüüd on olukord rahulikum. Dunkrist on vahest siiski päris raske pääseda läbi. Öölinnukesed kipuvad kimbutama. Aina kahe käega pakutakse kooguvanale „soojust ja õnne“. Tihti tülitavad ka joobnud kraadepoisid. Kui Sa siis ei oska olla vagane, võib saada vastu lagipead. Nüüd kordniku läikiv mütsiveer ja ähvardavalt kõikuv kumminui teevad taltsaks kangemagi mürgeldaja.“
„Kas vanuseväsimus ei kipu tegema liiga?“
„Jah, ega see 64 aastat pole kanda kerge. Aga töö on kasvanud nii verre, et ei taha mõeldagi veel pensionile minekule. 1. oktoobril saab teenistusaja veerandsada täis, võib olla, et siis peab andma paratamatult ruumi nooremaile.“