Sõna “hipodroom “on tulnud kreeka keelest ja „hippos“ tähendab hobust. Paljudele meist on see lihtsalt nimeks Paldiski maantee äärses bussi- või trollipeatuses, potentsiaalne uusarendus vms. Kitsamale ringkonnale põnevust pakkuv ratsaspordiala ja kindlasti on ka neid, kes seda meelelahutust nädalavahetustel ise vaatamas käinud. Minuni jõudis teema killukeste haaval. Lapsepõlves kostus vestlustest nimi Erich- see hipodroomi võidusõitja. Iga päev möödun Paldiski maanteel asuvast kunagisest hiilgusest ja otsustasin uurida, mis veel uurida annab, et mitte lasta elatud elul täielikult tuhmuda.
Milline mees oli traavisõidu meistersõitja Erich Johannes Aadla (Armberg)? Mees, keda pildialbumitest otsi tikutulega, sest ei olnud Ta mitte väga oodatud külaline perekondlikel koosviibimistel.
Minu vanaonu Erich Johannes Aadla oli kolmelapselisest perest vanim. Õde Reginast sai osav õmbleja ja noorim vend Elmar, minu vanaisa, oli kooliõpilane, kes läks Soome sõjaväkke ja tagasi tulles jätkas Volta tehases mootorite mähkijana. Kogu peret tabas ootamatult isa ja perepea Johannese vabasurma minek 1946. aastal ja ema Linda jäi üksi- toeks järeltulijad ja sugulased.
Erichil oli kirg hobuste vastu olnud juba lapseeas ja alguses käis sünnikodust, Timuti tänaval, tööle hipodroomile tallipoisiks. Oskuste arenedes ja teiste kõrvalt õppides oli Ta 1932. aastaks ennast tõestanud. Sõjaajal peitis pikalt hipodroomi tallide lakas heintes punavõimu eest. Peitusemängus jäi tugevama võim peale ja tuli punase viisnurga all sõtta minna.
Täpsemast käekäigust ja pildikestest lapsepõlves on info puudulik ja teadjad ammu igavikuteele lahkunud. Nagu alguses mainisin, ei olnud Ta just sageli oodatud isik perekondlikel üritustel, seda võis põhjustada ka Tema napsulembelisus ja sellest tekkinud probleemid.
Päewaleht, nr. 256, 21. september 1937
„Ränk peksmine hipodroomil. Metalli tän. nr. 11—12 elutsev Rudolf Oblikas avaldas politseile, et pühapäeva õhtul kella 11 paiku on teda restoran „Hipodroom” ruumes rängalt peksnud Erich Aadla ja keegi Tomsoni nimeline isik. Kallaletungijad löönud temale haava pähe ja ühe hamba lahti. Samuti tekkinud temale verevalang silma. Avaldaja palub isikuid selgitada ja neid võtta vastutusele kergete kehavigastuste tekitamises.“
Erich oli üks neist töölistest, kes elas hipodroomile rajatud puitmaja pisikeses kööktuba-laadses korteris. Praeguseks on maja lammutatud.
Sisustus oli korteris poissmehelik ja suitsuvinene. Just Tema korterisse koguneti võistluste järgselt istuma ja peeti aastavahetuspidusid jne.
Mitmete isikute mälestustes on Ta maja esisel trepil täiskandadel kükitamas. Selliselt võis Ta tunde istuda ja suitsu kimuda. Taoline istumisviis oli lausa Tema eritunnuseks.
Suitsu- ja napsulembust ei vähendanud ka tiisikus, mis lõpuks Erichi poolest kopsust ilma jättis ja tihti Teda nii Hiiu kui Karujärve äärsesse tuberkuloosikliinikusse saatis. Haiguse tõttu pidevalt kõhn, kuid pikk mees, leidis ka eelist olevat oma kergemal kaalul. Kord võistlustel tuli kaarikul ratas alt ära. Katkestamise asemel sättis E. Aadla enese terve ratta poolsele küljele. Hoides selliselt tasakaalu, juhtis Ta hobuse edukalt üle finišijoone. Üks vähe traagilisem õnnelik õnnetus leidis aset samuti traavisõidu ajal, kus Ta kukkus kaariku ja hobuse vahele rebestades kätt, lisaks sai mõne katkise roide. Vigastus andis Tal tunda terve kogu ülejäänud elu. Lapsi vanaonul ei olnud ja eluteel seltsiliseks oli naine Liisi või Liisu, kes jõi ennast täitsa põhja ja sellesse pisikusse ka suri. Enamus suhtlusest oli perest ema Lindaga, kes poega tihti külastas ja hoolitses Tema heaolu eest nii palju kui seda teha lasti. Õemees Arno Rebase teinekord eksis meelsasti hipodroomile Erichi seltsi, kuid suuremat kahju, kui kulmu kortsutav naine, see endaga kaasa ei toonud. Venna ja õe pered lastega teinekord käisid vaatamas sõite hipodroomil. Võib aga öelda, et tegu ei olnud väga perekondliku ajaviitmisega ja lastega inimesi tihti ei kohanud tribüünidel. Liikvel käib aga lugu mammist, kes koos lapselapsega tulnud esimest korda traavisõiduvõistlusele ja noorisand pannud panuse kõige viletsamale hobusele. Naeru saatel istuti sõitu jälgima ja üllatuslikult võitis just see viletsaim hobune. Siis oli auhinnaraha summa tulnud piisavalt suur, et prooviti igati väljamakset vältida ja piletit üle osta.
Paralleelselt hipodroomi tegemistele oli Erich tööl Paldiski maantee tuletõrjedepoos ja sellest sai ka hüüdnime „tukiloputaja“. Üks taoline väljasõit oli tehtud Paldiski maantee äärde, praeguste väravate lähedal asuvasse puitmajja, mis leekides ja millega koos hävis suur osa nö hipodroomi arhiivist. Traagikat andis juurde asjaolu, et üks majas elanud kodanik suundus sama päeva hommikul arstile kurtes valu rinnus. Arst suuremat muret ei tuvastanud ja saatis mehe kodu tagasi. Nähes aga leekides maja, haaranud rinnust ja sinna samma Ta surigi südameinfarktiga.
Teise hüüdnime pani Erichile Tema õepoeg Toomas Rebase, kes nimetas Teda „hobusesitutajaks“. Koduste juttude põhjal oli kujunenud lapsel arusaam onust, kui hobusesitutajast. Esimest korda Erichit nii nimetades solvus too hingepõhjani. Anname lapsele andeks…
Hipodroomi elu oli parajalt pöörane ja joomine oli üheks osaks. Kui raha sai otsa, ütles Erich oma kaaslasele, kellele minna rajale panustama ja varsti oli jälle raha, et edasi pidutseda. Vaatamata tormilisele võidusõitja elule oli Ta autoriteediks paljudele noortele sõitjatele, kes tundsid Tema ees aupaklikkust. Inge Värav oli üks neist, kellele 70ndatel Erich peale võitu õnnitluseks kätt suruma läks ja neiul seejärel oli tunne, et kunagi ei pese enam oma kätt. Teine toonane noorsõitja Einar Nõmmiste mäletas Erichit, kui väga head loomade tundjat ja kellel oli oskusi ka kõige lootusetuma looma oma pilli järgi tantsima panna. Nii pääses üks hobustest vorstivabrikusse minekust. Teadmisi oli E. Aadlal olnud ka hobuste ravitsemise alal. Kõigi läbivaks meenutuseks Erich Aadlast oli, et tegu oli väga heasüdamliku, seltsiva ja osava meistersõitjaga. Talli brigadiri ja hobuste treenijana tabas Ta üsna heasti ära hetke, millal oli hobune valmis sõitmiseks ja nii on ka neid võite kogunenud.
Parimad sõitjad 1945-1972 ( esimesed 10)
Veetes terve oma elu Hipodroomil töötades, võisteldes, treenides, innustades noorsõitjaid ja lõpuks ka seal nõrga tervise tõttu 66- aastasena 1983. detsembri kuul surres, saadeti Ta pidulike auavaldustega viimsele teekonnale Rahumäe kalmistule, oma varalahkunud isa kõrvale. Tema traavisõidukarikad jagati laiali ja õnnestus pildile saada kolm neist:
Mis oli aga selle kõige algus ja mis sütitas inimesi üle maailma selle alaga tegelema ja ka Eestisse oma hipodroomi ehitama?
Ajaloost on teada, et ühed esimesed hipodroomid olid rajatud Antiik-Kreekas ja hiljem Bütsantsis. Kuulsad olid Olümpia ja Konstantinoopoli hipodroomid. Kaarikuvõidusõit ja ratsavõistlused olid juba esimeste olümpiamängude kavas 776. aastal e.m.a.
Roomlased nimetasid hipodroomiks ratsutamise jaoks rajatud teedega aeda, kaarikuvõidusõitude jaoks oli neil tsirkus. Tänapäeval on hipodroom koht, kus korraldatakse traavi-ja ratsavõistlusi ning treenitakse spordihobuseid. Enamasti toimub see 3000 m pikkusel ringrajal, mis on ellipsikujuline, lisaks takistussõiduväljak, vaatajate tribüün ja totalisaator.
Traavisport, mida praegusel ajal tunneme arenes 18. sajandil USA-s, mil sõbralikult hoobeldi teineteise ees kelle hobune kiireim on. Võistlused peeti tänavatel ( seepärast on paljudes USA linnades Race Streete nimelised tänavad). Esimesed spetsiaalsed hipodroomid ehitati 19. sajandi alguses. 20. sajandi alguses huvi traavihobuste vastu vähenes, kuna autod tasapisi asendasid hobuseid ja rahvas linnastus. Öiste jooksude ja totalisaatorite sisseviimine New Yorgis Long islandil asuval Roosevelti hipodroomil tekitas traavispordis buumi, mille tipp jõudis kätte 1970. aastail ja lõplikult suleti Roosevelti hipodroom 1986. aastal.
Traavisport Euroopas on väga populaarne Itaalias, Skandinaavias ja Prantsusmaal. Vincennes´i hipodroomil Pariisi lähedal toimub Prix d´ Amerique- Euroopa traavispordi aasta kõige prestiižikam sündmus. Teised tähtsad võistlused on Elitloppet Solvalla hipodroomil Stockholmi lähedal ning Gran Premio Lotteria di Agnano Itaalias Napolis.
Traavivõistlus on hipodroomil korraldatav hobuste võidusõit, kus hobune veab kerget üheistmelist kaarikut ja selles sõitjat.
Traavisõitjaid kutsutakse džokideks, kes juhivad hobust kaarikult. 19. sajandi algusaastail peeti peaaegu kõik traavivõistlused sadula all, mis tähendas, et hobusega võisteldi ratsa, mitte rakendis. Kaarikud aga muutusid populaarsemaks, kui teed paranesid ja ratsanikuga traavlid jäid möödanikku. Selle ajastu kaarikul olid kõrged rattad, mistõttu kutsar istus hobusest kõrgemal. Varane versioon kaalus ca 45 kg. 1892. aastal kaarik muutus märgatavalt kergemaks õhkrehvide kasutusele tulekuga. Selline oli praeguse mudeli eelkäija. Iga järgnev uuendus materjalides ja tehnoloogiates on kahandanud kaariku kaalu umbes 18 kilogrammini.
Hobused jaotatakse kasutusviisi järgi ratsa-, sõidu-, ja veohobusteks ning traavliteks. Viimane on spetsiaalselt traavliks aretatud hobune.
Esimene ratsahobune kujunes 5.-7. sajandil Araabia poolsaarel. 18. sajandini peeti araabia hobust kiireimaks, hinnatuimaks ja kasutati teiste hobuste aretamiseks. Täisvereline ratsahobune aretati 17. -18. sajandil Inglismaal ristates kohalikke märasid idamaiste täkkudega.
Traavlid (orlovi, ameerika ja prantsuse) aretati 18. -20. sajandil.
Eesti esimese hipodroomi rajamise lugu on tihedalt seotud Tsaari-Venemaal toimunuga. 18. sajandi lõpul pani Venemaal traavlikasvatusele aluse tuntud hobusekasvataja krahv A.Orlov ning 19. sajandi alguses alustasid tööd Moskva, Peterburi ja Harkovi hipodroomid. Lätlased avasid Riia hipodroomi 19. sajandi lõpus. Eesti jäi nendest üritustest esialgu eemale, kuigi üksikud rikkamad eestlased ja mõisnikud kasvatasid traavleid.
Enne I maailmasõda oli Peterburi hipodroomi juhatusel kavatsus asutada hipodroom ka Tallinna. Sõda aga takistas sellel juhtumast. 1917. aastal õnnestus Tallinna kaupmehel Jaan Venteril saada Hobusekasvatuse Peavalitsuselt litsents ja abirahad hobusekasvanduse loomiseks. Ta ostis seitse puhtatõulist Orlovi mära ja täku Jasnõi.
Hobused paigutas Ta Harku järve kaldale ostetud Järve tallu. Revolutsioonikeerises aga lendasid tuulde kõik abirahad ja Venteril tuli kogu oma ettevõtlikkus appi võtta, et hobuseid säilitada.
Uus mõte rajada hipodroomi kerkis ülesse Eesti Wabariigi algusaastail. 1922 alustati raha kogumisega. Järgmisel aastal rajati osaühing Tallinna Hipodroom, osanikeks kümmekond Eesti tuntumat rahameest: A. Uibopuu, K. Jürgens, J. Venter, E. Veinberg, J. Habicht, V. Beljagin, B. Lindeman ja E. Rosenvald.
Rahvaleht 30. detsembril 1938
„…Enamus nendest olid ka hobuste omanikud, kelle hobused võistlesid esimestel aastatel hipodroomil. Teistest tolle ajal hobuseomanikest oleks veel nimetada Tallinna tööstur Th. Sepp, Petseri kaupmees D. Varik, pagar Grünberg, aiaäripidaja J. Powerus- kõik rahakad mehed…“
Kui põhikapital 10 miljonit senti, oli kokku saadud, hakati sobivat asukohta otsima.
Waba Maa 23. juunil 1923
„…Tallinna Hobusekasvatuse Selts palus siseministeeriumilt Kadrioru tapamaja taga vastu Lasnamäge seisvat maa-ala hüpodroomi ( hobustega võiduajamiste tee) ehitamiseks. Tee pikkus oleks mõeldud 11 kilomeeter. Keskkohale kavatseb selts ehitada spordi-platsid. Linnavalitsus avaldas nõusolekut küsitud maa-ala 10 aastaks nimetatud seltsile kasutada anda. Linna planeerimisnõuetel võib aga lepingut varem üles öelda.“
Ehitustööde alguses ilmus ootamatult välja Spordi Keskliit, kellel oli leping platsi omamise kohta. Selle alusel nõudis liit poolt krundist omale. Sellisel juhul aga oleks plats hipodroomi jaoks liialt väikeseks jäänud ja nii oli Tallinna Hobusekasvanduse selts sunnitud uut asukohta otsima.
Waba maa 7. juulil 1923
„ Teatavasti kavatseti hüpodroomi (hobuste võidusõidu platsi) Kadrioru lähedale maa-alale ehitada, kuid nüüd on selgunud, et mõnesugustel ettetulnud põhjustel hipodroomi sinna ehitada ei saa, ning seetõttu on nüüd Baltiski maanteel Seewaldi haigemaja ja Baltika telliskivi vabriku vaheline maa-ala valitud, kus töölised kahe vahetusega platsi planeerimise juures töötavad. Uus plats on õige suur, kuid mägine ja nõuab suurt tööd. Kuuldavasti ehitatakse sinna 15 sülla laiune ringtee, mis umbes ligi 2 versta pikk. Peale planeerimise tööde paigutatakse sinna ka maa-alused veetorud, mille kaudu plats kuiv hoitakse. Ettevõte, mis Vene rahameeste käes, peab 15. augustiks lõpule viidama.“
Ka edaspidi andis ajakirjandus rahvale infot ehitustöödest:
Waba Maa, 8. august 1923
„ Lisaks mitmesugustele spordiväljadele, saab pealinn sügiseks suurepäralise hüpodroomi, kus juba tänavu sügisel hobustega võiduajamisi toime panna kavatsetakse. Mitte üksi võistluste jaoks ei kasutata ehitatavat välja, vaid üleüldse noorte hobuste väljaõpetamiseks traavi- ja ratsasõitudeks…Hüpodroomi plaani valmistas arhitekt J. Seiffert Saksamaalt, kes sealsetes suuremates linnades üle 10 hüpodroomi ehitanud. Valmis ehitab H. Sinisoff, kes tänavuse laulupeo kõlakoja ehitas. Lepingu järele peavad esialgsed ehitused, nagu suur paviljong ja I tribüüne, 1. septembriks valmis olema. Teiste hoonete ehitus jääb osalt tulevaks aastaks.“
Kõik eelnevalt trükivalgust nähtu annab aimu, et hipodroomil algas kibekiire ehitustöö, et sügisel hooajaga algust teha. Töö käis kahes vahetuses ja maksti töölistele tolle aja kohta fantastilist 10 kroonilist päevapalka. 3000 krooni eest osteti suur elektristopper, Saksamaalt telliti metallist teadetetahvlid. Konstruktsioonid paviljonile, milles hiljem asus kontor, restoran ja totslisaatorikassad, oli valmistanud Tallinna ehitusmeister tsaar Nikolai II tellimusel. Revolutsiooni ajal need jäid Tallinna ja asetati esialgu Harju mäele Kiek- in- die- Köki kõrvale. Peale selle ehitati veel valitsejamaja, kus hiljem asus hipodroomi kontor, suur sissepääsuvärav 10 piletikassaga, kahekordne kohtuniketorn, sõitjate elumaja, puittallid 32- hobusele ja 2 võistlusrada- 1000 m pikkune galopi- ja 1100 m pikkune traavivõistluste rada. Lõpptulemusena kujunes hipodroomi maksumuseks 28 miljonit senti. Seega kaugelt esialgselt planeeritust, mis oli laenatud Krediidi- ja Pikalaenupangalt.
Enne suurt avamist andis ajakirjandus oma lugejatele aimu, missugune pahe kaasneb hipodroomiga. Selleks oli totalisaator.
Päewaleht 18. september 1923
„Tallinna totalisaatori luba tuleks revideerida. Ilmunud teate järele on siseminister lubanud Tallinna hipodroomi seltsile hobuste jooksuvõistluste ajal totalisaatori avada. Mõlemad on meil uudisnähud. Lääne- Euroopas on arenenud ratsasõidusport, hobuste jooksuvõistlused, elukutseliste hobutallide pidajate kiht ja jokeid. Üksikutest kihlvedudest võistlevate hobuste peale on sündinud avalik ettevõte- totalisaator, millel ei puudu hasartmängu iseloom; teatud aristokraatliku kihi eralõbu on seal aja jooksul võitnud laiemad osavõtjate ja huvitatute ringid. Avalikult korraldatavate kihlvedude tõttu tungis võhik rahvamass võistlustele, et rahalisest õnnemängust osa võtta. Mõnelpool on totalisaator keelatud olnud niisama kui pea igalpool ruleti- ja teiste hasartmängude klubid, – nende sotsiaalsest kahjuliku mõju tõttu; peale rahaliste kaotuste, ka viimaste pennide ja mänguvõlgade tegemise, imbub inimestesse õnnemängudest osavõtmisel püsiva töö põhimõtte asemel kerge õnneküttimine… Näituseks keelas Saksa valitsus 1871. aastal avaliku totalisaatori… Publikumi arv vähenes võistluste, ning korraldatavate seltside sissetulek pääselehtedest ja totalisaatorist jäi väikeseks. Ei saadud suuri auhindu jagada ja tõusis hirm, et hobusekasvatus läheb tagurpidi…1888. a lubas Preisi valitsus jälle totalisaatorid sisse seada, kontsessiooni alusel. Riik leppis pahega ja leidis selles uue sissetulekuallikagi: igast kihlveost võetakse teatud protsent riigimaksu ( on kõikunud 5-20% vahel, praegu 16 2/3%)… Loteriid ja totalisaator- need kaks avalikku õnnemängu on teatava eluõiguse saanud, kuid ikka on nad seadusega piiravatesse raamidesse pandud-pahede vähendamiseks ning arvestades riigi fiskaalseid huvisid…“
Kohe- kohe avatava hipodroomi põhitegijad olid hobused ja sõitjad. Hobuste tuumiku moodustasid J. Venteri orlovi traavlid eesotsas Jasnõi ja tema järglastega.Kümmekond hobust oli vähe, seepärast otsiti kogu maalt jooksudeks sobivaid isendeid. Esimese maailmasõja ajal oli traavleid siia jäänud, olugi et paljude põlvnemist selgitada ei suudetudki. Näiteks oli esimese võistluspäeva kiireim traavel Nelli- ilmsete orlovi tõu tunnustega mära- saadud kätte voorimehelt, kes vedas temaga paekive Riigikogu ehitusele. Osa hobuseid võttis kaasa Peterburist kodumaale naasnud ärimees K. Luts; osa hobuseid ostis välismaalt vabrikant K. Jürgens, kes hiljem asutas Haibas väikese hobusekasvanduse. Kokku oli esimesel võistluspäeval rajal 27 hobust.
Sõitjate koosseis oli samuti kirju, ainuke tõeline asjatundja oli Peeter Sammul. Sammul alustas oma ametit 1907. aastal Riias ja sai oma mesterlikkuse tõttu hüüdnimeks „Riia Keyton“ tolleaegse Venemaa kõige kuulsaima sõitja William Keytoni järgi. 1912. aastal kutsuti Ta Peterburgi, kus Ta tõusis juba esimesel hooajal Venemaa kümne parima sõitja hulka. Tallinnas paistis Ta silma hipodroomi organiseerimisel ja oli kaassõitjatest meisterlikkusega peajagu üle.
Teine tuntud eestlasest sõidumees oli Jaan Sork, kes võistles enne Eestisse naasmist Lõuna-Venemaal. Loomulikult kerkis esile ka mitmeid nö meistreid, kes tegelikult olid vaid tallipoisid ja voorimehed, kellede karjäärid jäid aga lühikeseks. Hipodroomile oli tööle palgatud lisaks mõningasi välismaalasi. Põhikaader koosnes siiski kohalikest, kes hipodroomi algaastatest peale töötasid seal algul tallimeestena ja hiljem sõitjatena; J. Sork, J. Lehtmaa, J. Kress, J. Pettai, J. Pungert, E. Aadla, F. Katlabajev jne.
24. novembril 1923. aastal ilmus ajalehes Waba Maa teade: „Hipodroom pealinnas, võiduajamise ja totalisaatori avamine homme“
“…homme avatakse hipodroomil hobuste võiduajamised. Võiduajamisteks osavõtuks on senini üles antud kokku 38 hobust. Osavõtjatest suurima arvu hobustega on hr. Venter Tallinnast 6 hobusega, hr. Vaarik Petserist 5 hobusega ja hr. Lindemann 4 hobusega… Hipodroomi juures on ka totalisaator ehk vastava sissemaksega kihlveo korraldus. Totalisaatori valvekomitees on esimeheks siseministeeriumi esindaja, liikmeteks põllumajanduse peavalitsuse, riigikontrolli ja seltsi enese esindajad. Kihlveo sissetulekust läheb 9 prots. seltsile kulude katmiseks ja auhindadeks, 1 ½ prots. põllutööministeeriumile sugutäkkude ostmiseks, 1 prots. Tallinna linnale heategevaks otstarbeks, eriti lastekaitse alal…Enne jõule kavatsetakse siinsete võiduajamisi neljal järgneval pühapäeval korraldada homsest alates. Huvi siinsete võiduajamiste vastu on ka välismail; nõnda on järelküsimisi tulnud Soomest, Lätist ja Poolast. Ettevõtja selts aga ei lase, nagu kuulda, vähemalt esialgu, välismaade omanikkude hobuseid mitte osavõtule, et mitte tagasi hirmutada oma maa võistlejaid….“
25. novembril 1923. aastal kogunes vastvalminud hipodroomi esimestele võistlustele paar tuhat pealtvaatajat.
Päewaleht 26. novembril 1923
„Halva tuisuse ilma peale vaatamata võis eile keskpäeval elavat liikumist Baltiski maanteel märgata. Sagedasti vuravad autod, voorimehed ja täiskiilutud omnibussid vedasid vahetpidamata rahvast linnast välja, kuna neile lisaks veel jalakäijate tihe ahelik kõnniteed mööda liikus. Kõik ruttasid uuele avatavale hipodroomile… Peagi täitusid nägusad rõdud pealtvaatajatest, kelle jälgimislusti tige lumesadu ei suutnud heidutada. Tuntava viibimise järele jõuab muusikahelide vastuvõttel riigivanem pärale ja peab lühikese avakõne. Toonitab, et hobune meie talumehele alati kõige armsamaks ja tarvilikumaks loomaks olnud, kelle eest suuremat hoolt on peetud. On loomulik vajadus puhastverd tõugu Eestis kasvatada ja võistluste korraldamisega hobuse tublidust tõsta. Loodab, et arvataval ettevõttel edu ei puudu. Selle peale lõikab riigivanem kääridega läbi finishis üle jooksutee tõmmatud lindid ja pealtvaatajad paljastavad riigihümnide heli saatel pead…Algavad võistlused, traavisõidud. Ühtlasi tekib elevus totalisaatori kassade ümber. Igaüks katsus oma õnne 500-lise mängupanemisega… Võistluste korraldus oli veidi aeglane, nii et lõpusõidud juba täies pimeduses sündisid…“
Esimesel võistluspäeval toimus kokku kuus jooksu, igas jooksus 4-7 hobust. Esimese jooksu võitja oli Peeter Sammul 10-aastasel Orlovi tõugu märal Salme läbides 1600 m ajaga 2.50. Päeva kiireim oli eespool mainitud Nelli ( sõitja V. Anni) ajaga 2.34,0. Nellile pidi alla vanduma isegi Jasnõi, kellega sõitis omanik J. Venter ise. Kuuest jooksust viis võitis Peeter Sammul.
Avamispäeval ulatus totalisaatori käive ligi miljoni margani, totalisaatori pilet maksis 500 marka, sissepääsupilet 150 marka seisu- ja 250 marka isteplatsi eest.
Avamisele järgnevate aastate jooksul andis tunda, et oodatud kasum jääb tulemata. Tallinna suurune linn ei jõua pidada üleval sellist suurettevõtet nagu hipodroom. Majandusliku olukorra parandamiseks viidi kõigepealt sisse ümberkorraldusi, mis pidi rahvast rohkem kohale tooma.
Kirjutas Rahwaleht 30. detsembril 1938
„…Varsti peale hipodroomi tegevuse alustamist selgus, et uus asutus ei taha majanduslikult jalgu alla võtta. Sissetulekud olid väiksemad kui loodetud. Ja kuna asutajad kui ärimehed olid loomulikult rohkem silmas pidanud majanduslikku kasu kui hobusesporti, siis hakati tulude suurendamiseks abinõusid otsima. Jõuti otsusele, et „eliit“ üksinda ei jõua hipodroomi vee peal hoida, vaid tuleb ka väike mees ligi lasta. Selleks nõutati riigivõimult luba alandada totalisaatori pileti hinda 2 kroonile (200 marka). Ühtlasi muudeti ka mängusüsteemi totalisaatoril, võttes tarvitusele nn itaalia süsteem. Selle järgi võib pilet võita ainult siis, kui hobune, kellele mängitakse, tuleb mängija poolt ettenähtud kohale, kuna endise süsteemi järgi pilet võitis ka siis, kui hobune tuli näiteks I koha asemel teisele. Uus süsteem nõuab täpsemat mängimist. Kuna totalisaator muutus odavamaks, tuli hipodroomile ka teine publik: ametnikud, käsitöölised ja lihttöölised, sõnaga- kehvem rahvas-“
Lisaks võeti veel laenu, et osaliseltki tasuda pankade võlga, mille eest tuli suuri protsente maksta. Kärbiti teenijate palku ja hobuste auhindu. Mõneks ajaks kergendaski see olukorda, kuid peagi töötas hipodroom taas kahjudega mitmeid aastaid. Näiteks oli eeskavadel välja kuulutatud, et esimese grupi hobustele makstakse 300 krooni auhindadeks, kuid heal juhul said hobuste peremehed 30 krooni kätte. Esmalt tüdinesid peremehed – hobused võitsid, kuid raha ei makstud. Paljud omanikud müüsid oma hobused poolmuidu voorimeestele. Liikusid kuulujutud ka mitme hipodroomi juhatuses olnud isikute mahhinatsioonidest hipodroomi rahaga. 1930. aastal saadi võistlusi korraldada ainult neljal korral.
1930. aasta kevadel kuulutati osaühing Tallinna Hipodroom maksujõuetuks ja korraldati oksjon hipodroomi varadele. Hipodroomi omandas 65 000 krooni eest pankrotistunud osanik J. Venter. Tal aga polnud totalisaatori pidamise luba ja pöördus palvega võistlusi korraldada Hobuseasjanduse arendajate ja armastajate ühingu poole. Omavahel sõlmiti leping, mille tingimuseks oli, et peale võistluste seotud kulude tasumist jääb ülejäänud raha J. Venterile. Selliselt toimetas hipodroom järgnevad 5 aastat Venteri omanduses. 1936. aastal müüs Venter selle kinnisvara sihtasutusele Hipodroom 160 000 krooni eest. Sihtasutuse valduses töötas hipodroom kuni 1940. aastani, mil see riigistati ja nimetati ümber Tallinna Riiklikuks hipodroomiks. Viimased rahuaegsed ehk esimesed sõjaaegsed traavivõistlused peeti Tallinna hipodroomil 22. juunil 1941. aastal.
Vahemikul 1924 -1941 korraldati hipodroomil rahva meelitamiseks peale traavivõistluste ka teistsuguseid üritusi: voorimeeste sõit, põtradega ja jaanalindudega võidusõite.
Waba Maa 26. veebruaril 1929
„Põtradega võidusõit- see oli seni Eestis uudiseks. Läinud pühapäeval nägime aga sellegi ime… Ilm on külm- umbes 20 kraadi alla nulli- ja idast puhus jäine tuul. Siiski oli hipodroomil rahvast ligi paar tuhat…Reklaamis oli teatatud, et põtradega sõidetakse võidu hobustega. Võidab hobune, siis maksavad soomlased selle omanikule 5000 senti oma kaotuse eest. Kuid hobuseid ei ilmu… Suuskadel seistes sõitsid neli meest põtradest veetuna hipodroomi kilomeetrise ringi. Siis järgnesid põtrade võidusõidud…Ajad olid keskmised: 1 km 1,50….2 km 4,30…..Siis kiiremad kui hobusega….“
Esmaspäev 19. juunil 1933
„…Hipodroom tõotab eeloleval sügisel oma külastajatele omapärase üllatuse. Nimelt on siis Tallinna oodata jaanalinde! Pikatoimelised linnud jooksevad samuti kaarikutega ja annavad hobustele meetreid ette. Mõni aeg tagasi käis jaanalindude omanik Tallinnas ja soovis sõlmida lepingut, mis aga tol korral ei sündinud. Arvatakse, et tasu suhtes siiski kokkuleppele jõutakse ning suvelõpul või varasügisel saab näha jaanalindude jõukatsumist meie kiiremate traavlitega.”
Samasse aastasse jääb ka mäss, mis hipodroomil aset leidis.
Waba Maa, nr. 119, 23 mai 1933
„Rahvas süüdistas sõitjaid ja kohtunikke „sohi mängus“ 15 jala- ja 2 ratsapolitseinikku korda löömas. Neli meest said kumminuia ja kaks toodi ööseks arestimajja.
Umbes viiskümmend inimest tõstsid pühapäeva õhtul mässu Tallinna hipodroomil, süüdistades hobuste juhte ja kohtunikke kokkumängus. Politsei võeti vastu sõimu ja kividega. Alles siis, kui linnast kohale saadeti umbes 15 jala- ja kaks ratsapolitseinikku, seati kord jalule. Skandaal lõppes seitsmel kodanikul protokolliga, kaks isikut paigutati arestimajja, kuna neli meest said politseil kumminuiaga lüüa. Umbes kella ½ 6 ajal, kui oli käimas 7 jooks, ootas rahvas võitjaks Henteri hobust „Kullerit“ juhi Pungartiga. Sellele hobusele oli võetud hulk pileteid. Jooksu lõppemisel aga kujunes tagajärg teiseks; hobune „Kuller“ hakkas galopeerima ja kohtunikud tunnistasid Ta väljalangenuks määrustevastaselt jooksmise pärast. Võitjaks tunnistati hobune „Liider“ sõitja Tammuliga.
„Kullerile“ mänginud isikutele näis, nagu oleks juht hobust meelega takistanud. Tõusis lärm publiku hulgas. Publik oli veendunud, et on tegemist “sohi mänguga“. Nagu laviin murdis rahvas sõidutee ääres olevad tõkked maha ja tungis platsile. Need, kes olid mänginud „Kullerile“, jooksid totalisaatori juure ja nõudsid raha tagasi. Kohtunikelt, kes tunnistasid „Liideri“ võitjaks, küsiti, et palju nad selle pettuse eest protsente teenisid. Kuna oli kuulda ähvardusi kohtunikkude aadressil, võtsid hipodroomil viibivad kaks politseinikku kohtunikud oma kaitse alla, võimaldades neil pageda putkadesse. See vihastas rahvast, mitmed haarasid maast kruusa kiviprahiga ja pildusid politseid. Samas oli kuulda ka jämedaid ütelusi politsei aadressil. Et suuremaid sekeldusi ära hoida ja korda jalule seada, teatati loost linna politsei 5. jaoskonda ja ratsareservi, kust paluti abi. Umbes minuti kümne pärast oli hipodroomil 15. jalapolitseinikku, kellega seltsisid varsti veel kaks ratsameest. Nüüd võttis politsei algatuse oma kätte ja arreteeris Friedrich Ussentoti, elukoht Paldiski maanteel nr 28 ja Paul Maldsoni, elukoht Telliskivi tänaval nr. 14. Need kaks olid viinastunud. Kui aga asuti neid arestimajja toimetama, segasid mitmed kodanikud end politsei tegevusele vahele. See tõi protokolli Karl Otsale, elukoht Õle tn nr 15, Vjatšeslav Ufanasjevile, elukoht Vene tn nr 30, Anna Refisfarile elukoht Laulupeo tän. Nr. 10, tatar Gibgadulla Megdefevile, elukoht Raua tn 18, endisele ärimehele Gustav Sandmannile, elukoht B. Kompassi tän. Nr 20 ja Kirill Korzenetsile. Viimane sattus politseinikega ütelusse lause pärast: „Viimases jooksus jooksevad politseinikud.“
Peale selle sai politseilt kumminuia Karl Ots ja veel kolm tundmatut isikut, kellel korda läks juhtumise kohalt põgeneda. Neile üksikuile, kes olid omale lunastanud piletid hobuseks „Liiderile“, maksis katalisaator 110 krooni, mis on suurimaid väljamakseid viimasel ajal. Sama harukordne oli ka „mäss“, ka see oli suuremaid, mis Tallinna hipodroomil olnud. Et selgusele jõuda, kuivõrd oli põhjendatud nurin „ sohi mängu“ kohta, võttis politsei loo lähemale selgitamisele, asudes selle kohta toimetama juurdlust“.
Peale II maailmasõja puhkemist hipodroom suleti ja riigistati. J. Venteril õnnestus põgeneda Rootsi, kust Ta Saksa okupatsiooni ajal tuli tagasi Eestisse, mil tagastati Talle hobusekasvandus. Sakslaste kontrolli all oleval hipodroomil oli viiest kohtunikust neli sakslased ja ainus eestlane veterinaar August Arras. Hobustega võrreldes oli sõitjate olukord parem. Peale J. Pungerti olid kõik põhilised sõitjad rivis. J. Venteri hobustel hakkas sõitma E. Villert teistest sõitjatest oli suurem hobute arv F. Katlabajevil, J. Sorgil, E. Aadlal ja E. Oameril. Sportlikus mõttes oli aastatel 1941-1944 madalseis. 1944. aastal läks J. Venter uuesti Rootsi müües seal maha oma viimased hobused. Peeter Sammul, kes oli Rootsis töötuks jäänud pöördus 1946. aastal Eestisse tagasi. Tallinna hipodroomi teine pikem tegutsemisperiood oli juba aastatel 1944-1991. NSVL ajal oli kõik suuresti Moskva mõjutustega, kuid samas jäi just sinna perioodi ka meistersõitja Erich Aadla tihe võistlusaeg kuni 1973. aastani.
Käesoleval ajal on hipodroom samuti tegutsev, kuigi viimasel ajal uudistes pigem seoses sinna rajatava kinnisvaraarendusega ja plaaniga rajada uus hipodroom Saku lähedale.
Tallinna hipodroomi vanimast hoonestusest on säilinud vaid üks – 1938. aastal valminud tallidest.
Sõja ajal hävis restoranihoone ning 1961. aasta tulekahjus tribüün koos kontorihoonega. Praegune hoonetekompleks: totalisaatoripaviljon koos kontoriruumide, kohtunikeruumi ja kohvikuga- kuulub tulekahju järgsesse perioodi. Tallinna hipodroomil on kuus talli umbes 200 traavi- ja ratsahobusega. Tallinna võistlusraja pikkuseks on 1043 m ja võistlusdistantsid 1600 m, 2100 m ja 2600 m.
Minu eriline tänu inimestele, kes jagasid oma meenutusi Erich Aadlast: Alar Aadla, Mati Rebase, Toomas Rebase, Ülo Aadla ja Hipodroomi inimesi: Inge Värav, Maire Pello ja Einar Nõmmiste.
Kui lugejate seas keegi omab fotosid hipodroomist või teadis Erich Aadlat, siis on oodatud minuga kontakteeruma.
Kasutatud kirjandus:
“Tallinna Hipodroom 1923-1998”: Koostaja: Sirje Pallo
„Tallinna Hipodroom“ teatmik, Eesti NSV Põllumajanduse ministeeriumi Teaduslik- Tehnilise Informatsiooni Valitsus, Tallinn, 1973
„Hobune- fakte hobustest ja ratsutamisest“ Julie Whitaker, Ian Whitelaw, Koolibri 2009
Digar
Fotod- isiklikust kogust ja eelmainitud raamatutest, Fotis.
Ajas Astudes 