Skautlus on sobinud läbi aegade ning sobib tänapäevalgi eri rahvusest, eri usku ja erinevatest ühiskonnaklassidest pärit inimestele, skautluses pole kunagi seatud piiranguid huvialalisele tegevusele – skautluses võib õppida ja praktiseerida peaaegu ükskõik milliseid tegevus- ja huvialasid (näiteks mereskaudid). Kõiges selles seisnebki skautluse universaalsus. Skautlus on eluviis, kus noor alates vanusest 6-10 on hundu, 11- 14 skaut, 15- 17 vanemskaut ja 18-26 rändur. Skaudiliikumisest sai enimtuntud ja -tunnustatud noorteliikumine maailmas ning väga paljud inimesed on sellest osa saanud. Seda enamasti nooremas eas, kuid on ka neid, kes on aktiivselt asja juurde jäänud kogu eluks.
Skaudiaasta jaguneb kaheks: ca 50 nädalat sisetegevust ja 2 nädalat laagris viibimist, kus praktiseeritakse aasta jooksul õpitut. Skautluse algusaegadest on pärit traditsioon, et iga nelja aasta järel toimub ülemaailmne skautide laager – jamboree. Neid püütakse korraldada iga kord võimalikult erinevates maailma paikades. Samal ajal, kui vabas maailmas arenes skautlus jõudsalt, siis diktatuuririikides režiimile sobimatu skautlus hoopis keelustati – näiteks Venemaal peale kommunistlikku revolutsiooni ja Saksamaal peale natsionaalsotsialistide võimuletulekut. Skaudiliikumine asendati nendes riikides mõneti skautlust kopeerivate noorteorganisatsioonidega – pioneeriorganisatsioon nõukogude Venemaal ja Hitlerjugend Saksamaal, kuid kasvatustöö nendes organisatsioonides oli suunatud kujundamaks noortest mitte isiksusi, kes on sallivad teiste suhtes, vaid kuulekaid mutrikesi diktatuuririigi käsutäitjateks.
Sama saatus tabas ka Eestimaad 1940. aastal ning paljusid Ida-Euroopa riike järjest alates 1939. aastast, mil okupatsioonivõimud skautlikud organisatsioonid keelu alla panid. Skaudiliikumisega jätkati eksiilis, kodumaal saadi tegutseda vaid salaja. Peale diktatuuride lagunemist on skautlikud organisatsioonid neis maades uuesti au sisse tõusnud ning koguvad üha enam populaarsust ja liikmeskonda.
Skautide märk on liilia õis, mille mõlema äärmise lehe sees on täht. See tähendab, et skaudi südametunnistus peab sama puhas olema, kui liilia õis. Selle märgiga tähendatakse kaartidel ja merekompassidel põhja.
Skaudi tervitus– skaudid, kui ühe vendluse liikmed ja ühe ideaali poole püüdjad, tervitavad üksteist skaudi saluudiga. Saluut seisab parema käe kolme keskmise sõrme tõstmises kaabu ääre kõrgusele, kui mütsita. Pöial ja väike sõrm on seejuures surut peopessa. Saluut tehakse kõigile skautidele ja skautmasteritele; muidugi nooremad tervitavad enne. Peale seda tehakse saluut rahvuslipule ja isamaa hümnile. Käe andmise juures antakse, vasem käsi. Harilik tervitussõna on “Ole valmis”, millele vastatakse: “Alati valmis”. Kolme sõrme ülestõstmine tähendab skaudi kolmekordset tõotust: isamaa, head teod ja skaudi käskudest kinnipidamine.
Hundude tervitus- Kaks sõrme: kaks tähelepanelikku kõrva. Kaks sõrme pöidla all: tugevam kaitseb nõrgemat. Hundu tervitab parema käega, viies kaks sõrme südame juurde ja seejärel parema kõrva kõrgusele. Kahesõrme tervitust kasutatakse lipu tervitamisel ja au andmisel. Hundu kätleb vasaku käega, sest tervitus tuleb südamest.
Mõningaid fakte ja kirjeldusi sümboolikast ja õpetustest:
– Kuula: Eesti Skautide hümn:
– Lipud: riigilipp- Eesti Vabariigi lipu värvid on sinimustvalge. See tähendab: Sinise taeva all musta mulla peal kõnnib süüta eestlane. On veel rühmalipp ja salgalipp.
– Hundu ja skaut õpib armastama ja austama kodumaad, õpib iseseisvust, tegema 1 heateo päevas, vajalikke oskusi nagu sõlmede tegemine, lõkke süütamine, metsloomade 
jälgede ja väljaheidete tundmine/tuvastamine, leppemärgid, esmaabi, orienteerumist, viisakust, keha füüsiliselt arendamist jne.
– Eesti Skautide Ühingu (ESÜ) noorteprogramm pöörab tähelepanu kõigile viiele inimese arengu valdkonnale – vaimne, emotsionaalne, sotsiaalne, kõlbeline ja ihuline areng. Igas arenguvaldkonnas on vastavalt ESÜ eesmärkidele piiritletud kitsamad arengusihid, ning iga arengusihi osas kirjeldatud mõned väljundid.
Arenguvaldkondade esitähtedest moodustub sõna VESKI ehk: V- vaimne (intellektuaalne areng); E – emotsionaalne areng; S – sotsiaalne areng; K- kõlbeline areng; I – ihuline(füüsiline areng).
SKAUTLUSE AJALOOST
OLE VALMIS!- Selliselt kõlab skautide deviis, mille sujuvalt pioneerid üle võtsid endale kui “Всегда готов!”
Skautlus sündis Inglismaal ja liikumise isaks on inglise lord Robert Baden- Powell (1857- 1941), 
kes oli kindral ja sõjaväelane teenistuses Indias ja Aafrikas aastatel 1876 – 1910. Bi-Bi ( Baden- Powelli hüüdnimi) poolt on sõnastatud ka selline ütlemine: “Kord skaut – alati skaut!” Toetudes oma kogemustele ja varasematele väljaannetele, sai sündida 1908. aastal teatmik “Skautimine poistele“- Scouting for boys. Peale pensionile jäämist 1910. aastal, pani Baden- Powell aluse The Boy Scouts Association ( Skautide Ühingule). Poisid täitsid oma ülesandeid suurepäraselt ja nii sai kasvada nendel tööhimu, kohusetunne, isamaa armastus ja kõlbeline tasapind. Peale esimese skaudirühma loomist tuli liikumisele palju toetajaid ja skautide arv jõudis tuhandetesse, kust edasi levis üle maailma miljonite liikmeteni. Baden- Powell uskus siiralt ega väsinud kordamast, et skautlus on kõikjal maailmas tekkinud läbi juhuse, kokkusattumiste ja enamasti noorte enda algatusel.
Eesti kuulus skautluse alg-aastail Tsaari Venemaa koosseisu, kuid ka Venemaal oli skautlus varakult pinda võtnud. Venemaal üritati, et vaba skaudiliikumine rajaneks ja edeneks tasakaaluks noorte sõjalise iseloomuga “ Potješnõje” üksustele.
Baden- Powell isiklikult külastas tsaar Nikolai II -st 1910. aastal. Tsaar võttis külalise vastu oma väikeses töökabinetis ja suhtlus kulges vabalt inglise keeles, mida tsaar kõneles perfektselt. Oma muljetest kohtumisest kirjeldas Inglismaa lord järgmiselt (“Outlook” lk 76/77): “ Tsaarist jäänud hea mulje kui mehest, kes mõistab skautluse põhimõtteid ja meetodeid ja kellel on mõttes tuntud “Potješnõje” poiste armeed kultuursemaks ja vabamaks muuta. Selle senise kasvatusviisiga polnud Ta rahul, sest see olevat niisama range kui sõjaväekadettide kasvatus. Mingit individuaalsust poistele ei lubata, ei mänge ega harjutusi, mis arendaks nende iseloomu. Tsaar leidis, et see pole õige tee rahva viimiseks ajanõuetele- vabaduse mõtteile ja tegevustele samale tasemele. Tsaar nägi pääseteed skautluses Baden- Powelli raamatu põhjal, kutsudes koole üles selles poiste kasvatuseks.”
Venemaal enamasti just koolides skautlus hoogustus ja ühtlasi oli pidurdavaks jõuks koolmeistrid ehk “tsinovnikud”, kes kõike kontrollida üritasid. Nii rikuti “klassikaline “ skautlus ja maad võttis väline drill ja pimesi kuuletumine. Nii surutigi vaba enesealgatus- ja isetegevuse idee maha.
Teistkordsel külaskäigul korraldati Baden – Powell`le ja tsaarile kokku käsutatud skautidest vaatemänguline suurkogunemine, kus sooritati harjutusi ja massvõimlemist, mida juhatasid kuldnööpide ja pagunitega sabakuues koolmeistrid. Kõik toimus käskivas vormis. Nii tsaar kui lord olid sügavalt nördinud nähtust. Venemaal viibides kohtus B. P. Venemaa peaskaudi kolonel O. I. Pantjuhofiga. Viimane kirjeldab oma mälestustes kohtumist järgnevalt:
“ Kuulsin sellest ajalehe kaudu ja külastasin Teda otsekohe Morskaja tänaval Hotell de Frances. Meil algas sõbralik vestlus skautlusest küdeva kamina ees. Sain kutse külastada skaute Inglismaal. Meie jutuajamise kestel Ta näitas oma väikest albumit. Ta oli joonistanud kõik tüüpilist reisil nähtust, nagu kutsarid, kaupmehed, naised turul jne. Tahtsin Teda kutsuda meie üksuste juurde, kuid Ta ütles, et Ta peab Tsarskoje Selos olema ja ma ei taibanudki, et temal oli audients tsaari juures. Siiski läksime rühmaga raudteejaama õhtul Moskvasse siirduva rongi juurde. Andsime talle mälestusalbumi, Ta tervitas jumalaga jätkuks skaudi viisil ja surus kõigi poiste vasakut kätt. Meie vastasime Temale samuti. Novoje Vremja korrespodent oli läheduses ja hommikul lugesime kirjandusest B.-P. ärasaatmisest.”
Eesti skautluse alguseks võib lugeda 1912. aastat, mil Ervin Tamman koos kaaslastega rajas I rühma Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi juures. Venemaal oli välja antud Scouting for Boys ainetel raamat Junõi rasvjetšik, mis jõudis Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi kasvandikeni. Loetud teemade üle arutleti isekeskis ja lühikese aja jooksul alustati hundisalga organiseerimisega. Kuigi skautluse algeid oli ka olemas aastal 1911. a Tallinnas ja Pärnus, on arvatud, et hoopis Tartust sai alguse esimene rühm, kus sportlased Stockholmi olümpiamängude päevilt ja “Taara” seltsi juurest koos käima hakkasid. Usutavat tõendust sellele ei ole ja nii arvestame alguseks Pärnu I rühma.
Järgmine skaudisalk moodustati 1916. aasta suvel Tartus ja üleni eesti poistest. Nemad olid ka esimesed, kes pidasid Jaama mõisa väljadel kivihunnikute vahelises võsas laagrit. Tartu omadest võiks nimetada agarama korraldaja ja laagri organiseerija: Artur Mihkelsoni/ Mihkelsoo (1902-1988 Toronto, Canada) oli vabatahtlik Vabadussõjas ja kunstnik. Tartu Aleksandri gümnaasiumi ( Treffneri) skaudiüksuse rajajaks oligi juba suvel tegutsema hakanud eesti poiste tuumik. Üks algatajaist oli hilisem prokurör Looman, siis Heino Onni, Albert Tattar, Hugo Salasoo j. t. Tartu skaudirühma juhiks sai Heino Onni. Edasi hakati looma skaudirühmasid teistegi koolide juures, kus omakorda hiljem rühmad koondati kokku malevaks.. I maailmasõda tõi palju muutusi ja nii evakueeriti näiteks Aleksandri gümnaasium Voroneži linna. Muutus tõi pöörde ja Eesti poisid jätkasid tegevust omaette salkades. Saksa okupatsiooni aastal 1918 siirdusid Läti skaudijuhid tagasi kodumaale. Eesti skautidest, kes rahvuslike üksustena kokku hoidsid, siirdus rohkesti vabatahtlikena Eesti Vabadussõtta. Skautidel olid peamiselt luure- ja maakuulamise ülesanded, milleks metsamängud ja sõjaline õppus koolides oli häid kogemusi andnud.
Herbert Michelsoni ( 1904 – 1986) meenutab mäelstuskilde skautlusest Tartus aastatel 1916- 1918 järgnevalt: “ See oli vist 1916. aasta sügisel, kui kooli minnes seisatusin kord Vallikraavi tänaval kivitreppide juures. Hommikusel tunnil voolas treppidest üles- alla kooli ruttavaid keskkoolimundris õpilasi nagu veevoolus. Paljudel, vist küll pooltel õpilastel, olid käes tugevad peaaegu 2 m pikkused liivapaberiga siledaks nühitud malakad . Mahult ja pikkuselt olid need küll palju tugevamad hiljem nähtud skaudikeppidest Baden- Powelli mustri järele. Kõneldi, et kodudes olla palju pahandust olnud, sest emade pesupuud olid õuest kadunud. Paljudel noortel olid koolimundri tunnuste kõrval ka uusi tunnuseid nagu õlalindid, liiliamärk rinnal ja paljudel ka tuletõrjuja viisil kokku põimitud ohjanöörikimp põigiti üle õla ja rinna. Küllap mõnigi hobuseomanikust poisi isa võis ka kiruda kadunud ohjanööride pärast. Aga hetke vaim ja elevus oli selle paratamatuseks. Juba enne Vene revolutsioone 1916. aastal muutus skautlus selleaegse mõiste järel eriti hoogsaks Kesk- ja Lõuna- Eesti linnades Tartus, Pärnus, Viljandis ja ka Valgas. Liikumine levis ka algkoolide õpilaste seas, kus enamasti ei nõutud vormiriietust, seega oli ka skautide välimus tagasihoidlikum. Nähtavale ilmusid üksikud vanemad skaudid, kandes khaki värvi pluusi, kalifeesid ja riidest samavärvilist laia äärega kaabut, sarnanedes Ameerika skaudimundrile.
Poiste huvi skautluse kui uudse liikumise vastu oli suur, kuigi põhimõtteist, skaudivaimust ja meetodeist, ka mitte töökavadest, ei teatud sel ajal palju. Tegutseti huupi. Esinesid siiski ranged distsipliini nõuded. Üks karistusviise oli näiteks vandesõnade kasutamise või suitsutõmbamise eest topsitäie külma vee valamine poisile ülestõstetud käe varrukast sisse kogu rivi ees. See võis toimuda ka talvel. Karistada sai ka skaudipoiss, kes oma pealikut tänaval kohates ei tervitanud tõstes kätt mütsi servale.
Tartus Ülejõe linnaosas peale koolitunde mängisid “Boiskaudid” luuremänge. Nad peitsid endeid korterite uste varju, mitmel viisil endid varjates ja teisi jälitades. Piiluti läbi aiapilu, liiguti roomates, skaudikeppi ees hoides , et ettetulevaid segavaid takistusi kõrvaldada. Milliseid ülesandeid need keskkooli poisid ka täitsid, sellest täit ülevaadet ei saadudki. Samas elanikkond suhtus neisse heatahtlikult ja usalduslikult. Mundris poisid, kes oma luuremängu hoos ületasid piiriaedu ja vahel isegi majakatuseid, siis harutati ka nöörpõimikud lahti, et katuselt alla laskuda. Kõik see hakkas üha enam sarnanema Baden- Powelli põhiraamatu veergudel kirjeldatuga.”
Tallinna skautluse rajajaks oli tuntud võimlemisõpetaja ja hilisem Vabadussõja sangar Anton Õunapuu (1887- 1919).
Tallinna Õpetajate Seltsi kirjapandud mälestusteraamat räägib järgmist: “Sündis Ta Vändras, Liivoja talu peremehe pojana. Nooruse ja esimesed kooliaastad möödusid turvaliselt vanemate hoole all. 14- aastasena Anton kaotas oma isa ja edasiharimine oli vaesuse tõttu raskendatud. Heade vaimuannetega poiss tõmbas õpetajate tähelepanu ja leidis tänu neile toetust edasiõppimiseks. Kooli lõppedes sai Temast Toris vallakirjutaja abi. Edasi liikus ametiredelil Tallinna Krediitühisusesse teenima ja hakkas enese haridust õhtukursustel täiendama. Vahepeal toimus läbimurre ka spordis, kus ligi 25 verstalises ( ca 26 km) Tallinnas toimunud võidujooksus võitis Õunapuu I auhinna. See võit tõstis iseäranis Tema huvi spordi vastu. Kalevi seltsi toetusel astus Õunapuu Helsingi Ülikooli võilemise instituuti vabakuulajana, sest keskharidus oli puudulik. Õppimine läks Soomes sujuvalt ja kokku pea 5 aastat oli Ta võõrsil. Võimlemise instituudi lõpetades hinnati Tema teadmisi kõigis ainetes kui “kõige parem” ehk ladina keeles magna cum laude approbator. Õpihimulisena omandas Ta ka “ujumise magistri” aunime, oli osav masseerija ja tundis soonetasumise kunsti. 1913. aastal kodumaale naastes andis Ta edasi noorsoole tervisliku kehakultuuri kasvatuslike teadmisi, siis ometi jäi peapüüdeks- aidata Eesti iseseisvusele viia.
Õunapuu töötas palju ja viljarikkalt ka oskussõnade soetamisel. Mis oli Eestile hea ja kohane, laenas Ta soomlastelt. Koostööd sai tehtud ka Dr. Kettusega ühes. Meeldisid Õunapuule ka vennasrahva laulu- ja ringmängud. Õunapuu artikleid ilmus mitmes pealinna lehes, Tema suuremaks teoseks sai “Scouti käsiraamat”- mis juhendas noori oma vaateid kindlalt maksma panema. Üsnagi hämmastav oli juhus, mil Anton Õunapuu sai Tallinna Reaalkooli õpetajaks. Olid segased ajad, kuid Õunapuu leidis oma tööle sisu, mis õpilasi kaasa kiskus. Toimetati tasa ja targu. 
Suurim isamaaline teenus, mille Õunapuu Kalevlaste malevas korda saatis, olles malevas Tõnsoni parem käsi. Tehnilise roodu pealikuna tõstis seal meie sõdurite ettevalmistuse mitme võrra suuremaks, kui vaenlasel. Ta oli kõnedes sütitav ja kaasakiskuv.
Ühe niisuguse vägiteo juures sai Ta jaanuaris 1919. a Järvekülas korraga kaks rinnahaava: käest läbilasknud kuulihaava ja kaelast riivamisi haava. Et kaaslastele mitte märku anda oma haavadest, läks Ta lähemasse talusse, kus 3 noort Eesti talutütart laua taga õmblustööd tegid. Anton palus oma raskelt verd jooksvat käehaava siduda, kuid talu oli enamline ja neiud keeldusid Teda aitamast ja Õunapuu nõrkes ära. Kui sanitar Ta lõpuks suure verelombi seest leidis, oli Tal mõlemad suure väärtusega revolvrid ära varastatud. Sidumisele minnes laulis isamaa laulu ja vaikis arsti nõudmisel: kuul oli rinnust läbi läinud. Oma abikaasa, kellega Ta alles poole aasta eest abielusse heitis , võttis Ta vastu lausega: “Terveks saan, lähen jälle.” Oma sõna Ta pidas. Tugev keha paranes mõne nädala jooksul. Võru poolt, kus Kalevi maleva võitles, hakkas tulema rahutuid teateid. Õunapuu sõitis julgustama. Oli tarvis Setumaad vabastada. Ööl vastu 2. Aprilli sunniti vaenlane Petseri eelsest külast lahkuma. Pealik Õunapuu sõitis kaaslastega ette luurele. Järgnesid paugud ja mitu seltsilist langes ja Ta enese all langes hobune. Kui osav kütt, kelle riivavast kuulist vaevu eluga pääsed, hakkas Ta vaenlast otsima, kes arglikult paeauku enese oli peitnud. Uus pauk ja kuul tungis selja tagant rinda , läbides aordi. Surm oli silmapilkne. Kella 1 paiku lõunal, 2. aprillil lõppes Anton Õunapuu lühike elu sel ajal, kui isamaa tast kõige enam lootis. Noorsugu, seltskond, nagu välgust tabatuna, tõusis surmasõnumi kuuldes ärkvele. Leinarongi vastuvõtmine ja ärasaatmine Tallinnast kadunu sünnipaika, avas paljude silmad ja siis mõisteti KELLE me kaotasime. 
8. aprilli varahommikul jõudis kadunukese põrm Lauri jaama, kust Ta hobusega läbi Vändra alevi Liivoja talusse viidi. Alevi Spordi- ja Tuletõrjujate seltsid valmistasid suurepärase vastuvõtmise. Enamlaste hirmusurve ajal oli üsna keeruline korraldada esimest suuremat Eesti sõduri matust ja seda silmapaistvam see oli. Liivoja kodutalust viidi puusärk Vändra kirikusse ja sealt surnuaiale. Haua ümber seisis hulk rahvast. Tallinnast: Rahvaülikooli esindaja, Õpetajate Seltsi esindaja, Boy- Scoutide esindaja, Reaalkooli, Poeglaste Kaubanduskooli, Kommertskooli, Kunstkäsitöökooli esindajad, Reaalkooli lastevanemate asemik ja direktor; Vändrast; Spordi seltsi tegelased, Tuletõrjujate selts, Kurttummade kool, haritlased ja rohkesti rahvast. Hauda sängitamine sündis 9. Aprillil kell 4 pärastlõunal. Ilus oli ilm, mis isamaaliste hauakõnede muljet süvendas.”
Jüri Annusson meenutab Anton Õunapuud: “ 1913. a suvel nägin Õunapuud esimest korda. Ta esines kui tagasihoidlik ja äärmiselt viisakas noormees. Esimesel silmapilgul tundus, nagu oleks see viisakus isegi üleliigne. Hiljem nägin, et see Õunapuu kasvatuse ja distsipliini tähtsam osa oli. Ta oli ühteviisi viisakas võõraste ja tuttavate, vanade ja noorte vastu. Temaga üheskoos töötades nägin, kuidas Ta õpilaste peale isiklikult just sellega mõjus, et Ta nende vastu viisakas oli, neis igaühes alati isikut nähes. Õunapuu oli Soomest tagasi jõudnud ja tuli Tallinnasse vaatama, kas oleks kuskil võimlemise õpetaja kohta saada. Tol ajal valitses kehalises kasvatuses sõjakas toon. Võimlemise asemel korraldas Vene valitsus sõjaväelise korra õpetamist. Asja juhtideks olid ohvitserid, kes õpilastega harilikult samuti ümber käisid, kui nad seda olid harjunud kasarmutes soldatitega tegema. Kooli sattus sisse valjus, karmus ja kasarmu õhk. Selle kohta võttis Õunapuu jutus seisukohta. Ta seletas, et tahab võimlemise õpetamist seada aluseks noore inimese arenemisele; ühtlasi tahtis Ta vähendada moodsaks saanud sõjalise kasvatuse mõju.
Sügisel asus Õunapuu Tallinnasse linna Kaubanduskooli võimlemise õpetajaks. Muidugi tuli ka Temal mitmeti käia kindlasti ettekirjutatud teedel, kuid vahe Õunapuu meetodi ja hariliku turnimise vahel tuli varsti avalikuks. Samal aastal oli Estonias Kaubanduskooli õpilaste pidu, mille tähtsamaks osaks võimlemise harjutused Õunapuu juhatusel olid. Ehk siin küll ainult väikest osa suurtest kavatsustest pakkuda võidi, avaldas see osavõtjate peale siiski ühist mõju. Mindi koju tundmisega, et võimlemine ei ole tore jõu, vaid tervise, osavuse ja ilu kultiveerimine.
Pärast tuli Õunapuud aastate jooksul mitmel puhul näha. Nägin Teda scoutide organiseerimisel. Seesama viisakus, asjalikkus, tõsidus, ilma mingisuguse surveta Tema enese poolt. Noored rakendati väikesi ülesandeid täitma, nad tegid seda nähtavalt, tundes et see on ettevalmistuseks suurele elu võitlusele.
Kaks- kolm aastat pärast seda nägin samu õpilasi lahinguväljale minemas ja sealt tagasi tulemas. Üleüldine mulje oli kõigil ühine. Meie noored mõistsid ilma kaebamata raskusi kanda, julgesid julged olla ja surmale silma vaadata. Paljude nende kasvatamises oli Õunapuu oma osa töötanud. / Õunapuu käis alati otsitult, korralikult riides. See ei olnud Temas edevus, vaid üks osa inimese kultuurist, mille edustaja Ta oli. Samuti oli Ta alati heas tujus, ning mõistis seda ka teistele edasi anda. Meie seltskond on ju, nagu teada, sisuliselt sagedasti õige tühi. Pidudel ei mõisteta rõõmus olla, kuid ühtlasi ei tehta selle juures ka midagi tõsisemat. Seal oli Õunapuu otsitav isik. Varsti pandi terve seltskond tegevusesse; koosviibimine muutus lõbusaks olemiseks , millest jääb kauaks ajaks kõige parem mälestus. Rõõmus optimism käis Õunapuuga alati kaasas. Isegi kõige kriitilisematel silmapilkudel. Tahtmata küsisid, kas see mitte liialdatud ei ole . Kuid Tema viimane samm, kus Ta veel poolhaigena lahinguväljale oma kaassõduritele abiks tõttas, näitab, et siin haruldase elurõõmsa julgusega tegemist oli. Õunapuu oli läbi ja läbi kunstnik; Ta mõistis elust leida, mis ilus ja loov. Kahju, et meil selle iseloomu lõpulikku arenemist näha ei saanud./ Vististi ei tea seda igaüks, kuidas väikesed lapsed Õunapuud armastasid. Kannatamatult oodati Tema tulekut. Kellegil ei olnud seda osavust lapsi mängides kõrgele õhku hüpatada ja siis kinni püüda , nagu Tema seda tegi. Pealtvaatajad vanad inimesed hädaldasid, et Ta lapsed maha pillab. Need aga aina hõiskasid ja naersid, teades, et nad Õunapuu julgetes kätes olid. Need väikesed olid ka nende hulgas, kes Teda viimasele puhkusele sates palavaid pisaraid valasid. Nad ei unustanud Teda kunagi ja Ta jäi neile vist ka edaspidi kättesaamata ideaaliks. Vaevalt leidub veel teist, kes neid nii kõrgele hüpataks, nagu Õunapuu…”
Eelnevalt saime teada, et. Tallinna esimesed üksused tekkisid 1917. aastal. Õunapuu algatusel loodi esimene rühm 15 (2). veebruaril Tallinna Kaubanduskommertskooli juures ja järgnev 17. septembril Reaalkooli juures. Poisid kandsid Vene koolipoisi vormil väikeseid siidlinte õlal ja linti: “ Ole valmis” Harrastati paadisõite, luuremänge ja peale õppetööd käidi paar korda nädalas väljas jalutuskäikudel.
26.mail 1940 avati tema sõjas langemise kohas üle kahe meetri kõrgune graniitsammas, mille püstitas Skautide Malev. Sama aasta lõpul sammas purustati seoses kommunistide võimule tulekuga.
Skautluse kuldaeg teostus aastatel 1920- 1921. See oli rahvuslik suurliikumine, mis algas vaimustusega. Alguses noored astusid koolipingist Vabadussõtta. Skautlus oli teretulnud ajakohane vorm ja suur võimalus. Ajutine valitsus sümpatiseeris skautlust. Üksusi kerkis juurde erinevates linnades ja lumepallina veeredes paisus liikumine tohutu suureks. Aastatel 1920- 1921 oli skautlus eelkõige noormeeste pärusmaa ja vähe oli kaasatud vanemaid ja õpetajaid.
Skautidele avanes võimalus end ka rahva silmis tõsiseltvõetamaks muuta, kui osales kümmekond skauti, peamiselt Tallinnast, 1920. aastal Inglismaal Eesti esindusena I maailma skautide Jamboreel Londonis Olympia suurhoones, mille sisemus oli muutunud peaaegu väliseks suurlaagriks.
Isegi hoone pinnale kasvatati rohukate. Nii viidi taaskord Eesti lipp skautide esindusüksuse lehvitades maailma areenile. Tähelepanuväärne on, et ei Läti, Leedu, Poola ja isegi mitte Soome polnud esindatud. Eesti enda korraldatud esimene Eesti Skautide kongress leidis aset 20 – 21. märtsil 1921 ja seepärast peetakse ka 20. märtsi Eesti Skautide maleva aastapäevaks. Kogunes üle saja osavõtja, sekka ka avalikuelu- ja skauditegelasi: direktor K. Treffner, J. Hünerson, kapt. L. Tõnson jpt. Antud sündmuse raames sündis ka skautide häälekandja “ Eesti Skaut”. Talvel, 1. detsembri paiku, koguneti siseruumi skautliku emadepäeva pühitsemisele. See kujunes traditsiooniks, olles Eesti emale vaimseks monumendiks ema sangarlikkuse tähistamiseks tormistelt Vabadussõja aegadelt. Samal aastal külastas 1500 skauti ka Soomet.
Tolleagne Soome ajaleht Huvudstadsbladet kirjutas: “Malev on samuti, nagu kõik teisedki skaudiühingud, töö isamaa eest esimesele kohale asetanud, kuid samal ajal ka kõik poliitika ja marurahvuslikkuse, šovinismi kõrvaldanud. Sallimatus, rahvuslik vihkamine, klassivahed, mõne religiooni alahindamine ei leia malevas kodupaika…” Mis ilus mõte, kas pole?
Edasistel kümnenditel arenes skautlus hoogsalt. Korraldati suurlaagreid nagu Paralepa suurlaager 1936. aasta suvel. VAATA VIDEOT Jõuti ka osaleda ülemaailmsel skautide jamboreel. Tolleagsest žurnalistikast mõned kajastused:
UUS EESTI, 9. Märts, teispäev 1937 nr 68 (522)- 3. aastakäik: artikkel: “ Skaudid Hollandisse jamboreele”.
Viies ülemaailmne sõpruslaager kümnete tuhandete osavõtjatega. Eestist sõidab 24- liikmeline esindus. Tänavu suvel Hollandis korraldatavale V Ülemaailmlikule skautide jamboreele sõidab Eestist, skautide maleva peastaabi otsusel U. Mitt, välissekretär U. Kautsma ja peastaabi sekretär B. Suigusaar. Kõik nad on skautmasterid . Skautide delegatsioon koostatakse võimalikult ülemaalise esindusena ja selle koosseisu püütakse võtta skaute kõigist malevaist. Tagasisõidul 
Hollandist tulevad Eesti skaudid üle Taani ja Rootsi. Kavatsusega peatuda Kopenhagenis ja Stockholmis. Hollandist teatatakse, et sinna oodatakse skautide ülemaailmlikule jamboreele, mis peetakse 31. juulist kuni 10. augustini, kõikidest maailmajagudest kümneid tuhandeid skaute. Laager korraldatakse kõige tüüpilisemas Hollandi maastikus ajaloolises Vogelenzangi (Linnulaul) maakohas Bloemendaali ( Lilleoru) maakonnas. Laagri keskuseks on vana ajalooline loss, mis on ehitatud 13. sajandil. Kuninganna Wilhelmina kõrge kaitse ja endise ministri Rambonnet juhtimise all, Hollandi skaudid, arvult 23 000, on praegu hoogsalt ette valmistamas jamboree määratut organisatsiooni. Boegelenzangi laagri piirkond võtab enda alla 130- hektarilise maa- ala, mis jaotatakse kaheksaks all- laagriks, kuhu paigutatakse jamboreest osavõtvate rahvuste esindused, seega kujuneb iga all- laager juba omaette suureks rahvusvaheliseks laagriks. Jamboree kestvusel organiseeritakse näitust, kus esitatakse Hollandi ja välisskautide töid. Haagis korraldatakse samal ajal ühtlast rahvusvahelist konverentsi, millest võtavad osa kõikide riikise esindajad, kes kuuluvad skautide rahvusvahelisse büroosse. Jamboreest on lubanud osa võtta ka skautluse isa lord Baden Powell. Esialgsete registreerimiste järele saabub jamboreele skaute kõikidest maailmajagudest. Kõige arvukamalt on esindatud Briti impeerium, kes saadab jamboreele 8000 skauti. Teisel kohal on Prantsusmaa, kes saadab 2500 skauti. Ühendriigid on lubanud saata Euroopasse 1000 skauti, kes võtavad enne sed veel osa Ühendriikide rahvusvahelikust suurlaagrist Washingtonis. Taani saadab jamboreele 500 ja Rootsi 300 skauti. Esimene ülemaailmnee skautide jamboree toimus lord Baden Powelli juhtimisel 1920. aastal Londonis. Järgmised korraldati 1924. aastal Kopenhaagenis, 1929. aastal Birkenheadis (Inglismaal) ja 1933. aastal Gödöllös (Ungaris).
Piltidega nädalaleht WABA MAA laupäevane väljaanne ESMASPÄEV, nr 32, Tallinn, 7. Augustil 1937. a. artikkel: “Eesti skaut võidab tähelepanu”.
Külastajate saba Eesti laagri värava taga Hollandi jaamboreel. Lord Baden Powell-le kingiti eestimustriline õllekann.
Ülemaailmses skautide suurlaagris (jamboreel), mis neil päevil avati Hollandis Bogelengesangi jaama lähedal Amsterdam- Rotterdam raudteeliinil, saab eesti skautide laager erilise tähelepanu osaliseks. “Koguu aeg alates laagri avamisest- teatab meie kirjasaatja- liigub eestlaste laagris niipalju inimesi, et ei jää ühtki vaba silmapilku . Eriti huvitab siinset rahvast meie lõunalaud. Alati seisavad “ sabad” meie aia taga. Kas nad imetlevad meie lauda või söömist, seda ma ei tea. Väga sageli külastavad eestlaste laagrit ka kogu maailmast siia kokku tulnud ajakirjanikud, kes küsivad teateid ja kirjandust Eesti kohta. Külastavad laagrit ka Hollandis elavad eestlased, et vestelda kodumaalastega. 3. Augustil oli Eesti skautidel au vastu võtta skautide isa lord Baden Powelli, kellele annetati kingitusena Eesti rahvusmustriga kadakane õllekann. 
Kannu vastu võttes Bi-Bi ( nagu skautide isa nimetatakse), lubas sellest alati juua tublide eesti poiste terviseks. Laagri päevakava on õieti kirev. Tõustakse kell 7. Pool 10 on lipu heiskamine. Lõuna ajal pool 2 kogunevad skautide esindusrühmad rahvuslipuga üldisele paraadplatsile, kus pärast saluteerimist üldjuhile algavad algavad pidustused, mille kavas esinevad kõik rahvused kordamööda. Iga rahvuse esinemisel tõuseb masti rahvuslipp ja mängitakse tema hümni. Õhtul on lõkketuled igas all-laagris ja 4 korda kogu laagri ajal üldine lõkketuli lähedal väljal. Üldisel lõkketulel möödunud esmaspäeval eesti skaudid esinesid rahvatantsudega. Leegi üldlõkketule süütamiseks hõõrus puust välja skaut-indiaanlane. Kõrgetest isikutest viibivad laagris Rootsi prints Gustav Adolf ja Jaapani keisri vend prints ChiChibu. Nad on alati oma skautide juures.
Ajaleht RAHVALEHT, 23. juulil 1940. nr 170, XVIII aastakäik kirjutas: ” Skaudid ei tohi jääda kõrvaltvaatajaiks!
Eesti skautide maleva peastaabi ringkiri allüksustele uues olukorras. 21. juunil ja järgnevail päevil k.a on meie kodumaa elus toimunud põhjapanevad muudatused. Meie, skaudid, ei tohi jääda pealtvaatajaiks. Meie ridades on juhid ja noored kõik võrsunud Eesti töötava rahva ridadest. Meie tunneme, mis on võitlus eluraskustega. Endistel aegadel on ka skaudid tunda saanud, mis tähendab olla vaevalt sallitud. Nüüd oleme vabad, üheväärsed teiste noorte organisatsioonidega ja meie sirutame tõe kõigile neile, kes tahavad kasvatada noori meie ühise isamaa tublideks kodanikeks. Skaudid ja vanemad! Toetagem kõikjal ja igal juhul meie vabariigi valitsust, kes kannab vastutust meie rahva saatuse eest ja tahab teda vastu viia paremale tulevikule.
Skaudid! Hoiduge isikuist, kes kutsuvad Teid osa võtma provoktsioonilistest tegudest, olge valvel, ja alati valmis meie kodumaa ja eesti töötava rahva huvide kaitsmiseks.
Eesti Skautide maleva peastaap teeb kõigile maleva juhtidele kohustuslikuks selle ringkirja kättesaamisel kokku kutsuda juhtide kogud ja seal see ringkiri ette lugeda ning nõuda kõigilt juhtidelt ja skautidelt ringkirjas avaldatud põhimõtete täpset täitmist.
1940. aastal keelati seoses Nõukogude Liidu okupatsiooniga Eestis skautlik liikumine.
Aastal 1988 skaudiliikumine Eestis taastati ja 1995 aastal loodi Eesti Skautide Ühing.
Lõpetuseks skautide hommiku- ja õhtupalve:” Armas Jumal, aita mind täna parem olla, kui olin eile, ja aita mind homme parem olla, kui olin täna.”
Kasutatud kirjandus:
Michelson, Herbert. Eesti radadelt. Toronto, 1975
“Anton Õunapuu: in perpetuam rei memoriam”, Tallinn: Tallinna Õpetajate Selts, 1920.
Skoudi käsiraamat. Odamees kirjastus Tartu, 1921- kokkuseadnud Arnold Tols ja Hans Johanson
Hundu käsiraamat. Tartu, 1939 koostanud Raul Oja
Hundu taskuteatmik. 2. trk. Sindi, 2014 Eesti Skautide Ühing
Kasutatud allikad internetis:
https://en.wikipedia.org/wiki/Scouting_in_Russia
https://www.skaut.ee/et/
Wikipedia
Pinterest
Youtube
Ajas Astudes 