Ksenia kiri sõber Aprakile – 19. august (vkj) 1902, Aleksandrias.
Kallis Aprak,
Me kõik tunneme alates eilsest suurt pettumust. Kujutad sa midagi nii hirmsat ette? Tuleb välja, et vaene Alix ei olegi rase- 9 kuud ei olnud Tal midagi viga, siis ühtäkki hakkas “valesünnitus” ilma valudeta. Üleeile doktor Ott kohtus Alixiga esimest korda ja kinnitas, et mingit rasedust pole ja kõik vajalikud organid on töökorras. Väidetavalt selliseid asju juhtub ja on aneemia põhjustatud. See on nii õudne, et raske on mõelda midagi hirmsamat neile; valus ja kurb. Kõik see ootusaeg on jõudnud mitte mingisuguse tulemuseni!
Ma juba kujutan ette mida hakatakse rääkima, kui see avalikuks saab. Vältimaks kõiki neid kuulujutte, otsustasin Sulle kirjutada, et teaksid tõtt. Alix teavitas ka mehe emale ja nuttis seda tehes hirmsasti. Eile ma Alixiga ei kohtunud, kuna lebasin terve päeva jalg üleval. Olin üsna rumal, õigemini üsna kobakäpp, et õnnestus kukkuda Tsarskoje Selos trepist alla. Täna on juba parem ja saan ringi liikuda. Peale hommikusööki külastasime emaga vaest õnnetut Alixit ja leidsime Ta üsna kurvas meeleolus, kuigi Ta ise räägib sellest juba vägagi aksepteeritavalt. Jättes kõrvale isikliku kurbuse ja pettumuse, siis milline löök võis see olla nende uhkusele! Ema kasutas juhust, et Nicky´ga rääkida otse, mis Tal südamel oli, kuid kahjuks sai vaevu pingutatud põiklevaid vastuseid kinnitades, et kõik kuulujutud on liialdatud jne. Mul on heameel, et ema lõpuks avaldas oma arvamuse aga vestluse tulemus ei olnud rahuldav! Palun kirjuta mulle. Emban Sind soojalt ja saadan teele parimad soovid. Ma loodan, et Su Tervis on juba parem?
Armastusega Ksenia
Eelolevast kirjast saame teada, et Aleksandral oli peale Anastasiat fantoomrasedus, mis võis üsna laastavalt mõjuda. Ksenia vihjab kirja lõpus ema Maria Fjodorovna usalduslikule vestlusele Nicky´ga, kus kõnealuseks „kuulujutuks“ on sahinad müstiku ja ravitseja M. Philippe ümber. Lyonist pärit prantslasest ravitseja Philippega sai Nicky ja Alix tuttavaks läbi Montenegro printsessi, suurvürstinna Militsa, kes neid Philippega kokku viis. Prantslane oli kodumaal korduvalt karistatud litsentsita tegutsemise eest. 1901. aastaks oli Ta jõudnud otsaga Peterburgi, kus ravis närvihaigusi hüpnoosiga ja kinnitas, et oskab sündimata laste sugu ennustada. Tsaar abikaasaga korduvalt käisid ravitsejaga kohtumas ja palvetasid koos. Lähikondlased ei olnud vaimustuses selliste isikute mõjust tsaarile, kuid nii Alixi kui Nicky liialt usklik ja rituaalidele avatud meel, oli heaks pinnaseks taoliste tutvuste tekkimisel. Oli see nüüd saatus või Philippe õpetussõnade mõju, kuid rasedaks jäi Alix uuesti ja peagi sündis kaua igatsetud troonipärija.
Tsarinna Aleksandra Fjodorovna märkmik vkj 30. juulil, 1904: kaal 4660 g; pikkus 58 cm. Pea ümbermõõt 38 cm ja rind 39 cm. Troonipärija Aleksei Nikolajevitš sündis reedel, 30. juulil 1904, kell 13.15 pärastlõunal.
Nicky päevik- 30. juulil vkj Peterhofis 1904
Suursugune ja unustamatu päev meie jaoks, mille jooksul meid ilmselgelt külastas jumala õnnistus. Pealelõunat, kell 13.15, sünnitas Alix poja, kellele me andsime nime Aleksei, nagu olime palvetes soovinud. Kõik juhtus nii kiiresti- vähemalt minu jaoks. Hommikul läksin, et külastada ema nagu tavaliselt, peale mida otsisin Alixit, et Temaga koos lõunatada. Ta oli juba ülemisel korrusel ja pooltunnikest hiljem leidis õnnelik sündmus aset. Ei leidu sõnu tänamaks jumalat, et saatis sellise hingerahu meile neil rasketel aegadel.
Armas Alix tundis end suurepäraselt. Ema saabus kell 14.00 ja istus minuga pikalt enne esmakohtumist oma uue lapselapsega. Kella viie ajal käisin tüdrukutega Te Deumil. Kirjutasin meeletu hulga telegramme. Vend Miša saabus laagrist ja teatas, et saab nüüd olla „pensionil”. Õhtustasin magamistoas.
Peeter- Pauli kindluse kahurid kõlasid nüüd üle linna ja Neeva jõe, tuues kuuldavale 301- imelist ja kaua oodatud saluudipauku. Sündinud oli naslednik– pärija. Üleüldiseks uskumuseks sai lootus, et Aleksei sünd toob muutused Venemaa saatusesse ja seljatab kaotused Vene- Jaapani sõjas. Nikolai nimetas kogu Mandžuurias võitleva Vene armee Aleksei ristiisadeks. Poja sünnile järgnes manifest, mis kandis endas ihunuhtluse kaotust talupoegadele ja relvajõududes, loobuti trahvidest mitmete süütegude eest. Vangid said poliitilist amnestiat va mõrvade eest kinniistujad; rajati ka sõja- ja mereväestipendiumide fond.
Tsareevitš oli kuldsete lokkidega sinisilmne päikesekiir ja üks ilusamaid lapsi mida nähtud. Nimi Aleksei pandi Aleksei I järgi ( valitses aastail 1645-1676) ja Peeter Suure isa järgi. Nimi ise on kreeka päritolu ja tähendab „aitajat“ või „kaitsjat“. Hüüdnimeks sai Ta pereringis Baby . Aleksei sünd vabastas Nikolai venna suurvürst Mihhaili ( Miša) troonipärija ametist. Sellest peale kuulus vastavalt impeeriumi alusseadustele kõik keiserlikud õigused ja tiitlid tsareevitš Alekseile. Aleksei ristiti suurejooneliselt 12 päeva peale Tema sündi Peterhofi keiserlikus kabelis.
Aleksei sündi ja kogu hilisemat elu aga saatis suur mure: Aleksei nabanööri lõikamise järel ei tahtnud kuidagi veritsemine peatuda ja kulus kaks päeva ennem, kui saadi asi kontrolli alla. Septembri alguses kippus naba taas veritsema ja Tema mähkmed olid tihti ülemisest äärest verised. Peatselt kinnitasid arstid ka diagnoosi, et troonipärija kannab endas hemofiiliat, mis tahtmatult Aleksandra on pojale edasi andnud. Sel ajal veel ei teatud, et hemofiiliat põhjustab vereliistakute valguvaesus, mis takistab vere hüübimist. Kõigest viis kuud enne Aleksei sündi oli Aleksandra vanema õe Irene kahest hemofiiliahaigest pojast noorim, 4- aastane Heinrich, surnud samasse haigusse. Ennustatavaks elueaks toona pakuti kõigest 13-20 eluaastat. Venemaa ei tohtinud diagnoosist aimu saada ja sellest sai riigisaladus, mida hoiti kiivalt ainult pereringis. Aleksandra võttis oma südameasjaks kaitsta Venemaa troonipärijat.
Aleksandra oli kõigest 32- aastane, kuid 10 aastat täis kurnavaid rasedusi ja sünnitamisi olid hakanud tegema oma tööd ja lõpliku hoobi andis tsarinna tervisele pidev muretsemine ja pingeseisund oma poja tervise pärast. Ema süda muretses ja piinles tulevikus korduvalt, mis põhjustas ka Aleksandra enneaegse vananemise.
Kogu perekonna tähelepanu keskpunkt nihkus nüüd Aleksei kaitmisele õnnetuste eest ja Teda tuli lihtsalt elus hoida. Õed jäid kindlasti tahaplaanile ja said samuti kohustuse oma venda jälgida ja säästa õnnetuste eest ja samas venna haigus lähendas nelja õde omavahel. Alates Aleksei sünnist loobusid Nikolai ja Aleksandra Talvepaleest ja Tsarskoje Selo ja Peterhof sai nende pelgupaigaks. Taoline eraldatus oli asjasse mitte pühendatud ja kõrvalseisvatele isikutele kummaline ja nad lihtsalt mõistsid tsaaripere hukka. Kui Suurbritannias liiguti suunas, et kuningliku pereelu ei hoitud nii kiivalt tavakodanike eest varjatuna ja anti killukesi nende igapäevasest elust ajakirjanikele trükkimiseks, siis Venemaa ajakirjandus janunes samuti uudiste järele, mis puudutas nelja printsessi ja troonipärijat Alekseid. Taoline salapära aga pani aluse hulgale kuulujuttudele, umbusule ja lõi hea pinnase Rasputini motiivide valetõlgendamisele tsaaripere juures.
Salapärane tervendaja oli 37-aastane kirjaoskamatu palverändur Grigori Rasputin. Esmakohtumine Nikolai ja Aleksandraga leidis aset 1905. aastal Peterhofi läheduses. Varasem müstik Philippe oli surnud ja Montenegro õed teades Aleksei ravimatu haiguse kohta, võtsid nad südameasjaks tutvustada Rasputinit perekonnale. Rasputini algatusel 1906. aasta 13. oktoobri õhtul kohtuti Peterhofi alumises suvemajakeses, et Ta saaks kinkida puitikooni, millele oli maalitud Siberist pärit kuulsaim pühak Siimeon. Suhtlus Rasputiniga toimus ettevaatlikult ja tasahilju. Kui võtta teadmiseks faktid, mis meie käsutuses on tänapäeval on üsna mõistetav, miks Rasputin sai tsaaripere soosikuks ja vihatuks nende poolt, kel puudus oluline infokild tõest: Aleksei hemofiilia. Hiljem, kui haigus avalikuks sai oli Rasputin aga juba perekonnaga nii tihedalt seotud, et nähti temas poliitilist mõjutajat ja nii mõneski mõttes oli Tema saatus paigas.
Üheks tõsisemaks Aleksei haigushooks võib pidada 1912. aastat Borodino aastapäeva pidustuste ajal juhtunud õnnetust, mil nad olid saabunud Bialowiezasse, kus lõi paati kiirustav Aleksei reie sisekülje vastu aeruhaaki ära. Kiirelt tekkis vasakus kubemes paistetus, millega kaasnes palavik ja ränk valu. Nii nädalake hiljem tundus asi leevenevat ja liiguti edasi väiksesse jahimõisa Spala metsas. Alekseil oli raskusi kõndimisega ja üks Tema meremehest hoidjatest Derevenko kandis Teda. Aleksei oli Spalas olnud paari päeva järel endisel kahvatu ja nõrk, ning Tema tervis anti dr. Botkini hoolde, et mitte kurnata Alekseid paljude sebivate tohtritega Tema ümber.
Temperamentse ja püsimatu loomuga Aleksei ei kannatanud mõtet, et peab niisama olema, samas kui õed said uidata metsades ja mängida igasugu fantaasiamänge. Alekseile vahelduse pakkumiseks viis Aleksandra poja 2. oktoobril tõllaga sõitma. Õnnetuseks oli tee liivane ja auklik. Hüpliku tee tulemusena kurtis Aleksei üsna pea teravat valu reies. Koheselt suunduti tagasi, kuid jahimõisa jõudes olid Alekseil meeletud valud, mis ajasid Teda kriiskama. Magamistuppa kanti Ta juba poolteadvusetuna. Tõlla raputus oli Aleksei vasakus reies oleva veremuhu katki teinud ja alanud oli uus verejooks. Kohale kutsuti Peterburist doktor Ostrogorski ja Aleksei pediaater doktor Fjodorov. Miski ei pakkunud leevendust ja palavik kerkis üle 38 kraadi, verevalum oli paistetanud kubemest ülesse alakõhtu, südamerütmid muutusid ebaühtlaseks. Valu oli nii meeletu, et Aleksei ei suutnud teha muud valu leevenduseks kui hoida oma vasakust jalast kramplikult kinni. Arstid kartsid mädapaise tekkimist, mis võiks viia veremürgituse ja kõhukelmepõletikuni. Aleksandra ei lahkunud pea neli ööpäeva Aleksei voodi juurest, ei vahetanud riideid ja ainult istus poja Tal seltsiks, et pakkuda lohutust. Jahilossi koridorid olid pikkadeks päevadeks kaetud valuoietega, mis lõikasid noana Nikolai südamesse, kes pisaraid valas tihti kurvastusest. Olga ja Tatjana istusid samuti kordamööda venna voodi juures. Sel korral arvati poissi surevat ja sama tundis ka Aleksei ise ja nii Ta lõi korduvalt omale risti ette ja karjus: „Issand halasta“, kuniks hääl nõrgenes ja Ta ema kutsuma hakkas ja palus, et Tema surma järgselt metsa kividest mälestusmärk Tema jaoks tehtaks.
Tsareevitš oli suremas ja tuli hakata vene rahvast selleks ette valmistama. Seniajani oli Aleksandra olnud vastu uudise avaldamiseni, kuid oli 9. oktoobri õhtuks sunnitud leebuma. Rahvas oli jahmunud ja langes palveisse Aleksei pärast, kellele pere usuõpetaja isa Vassiljev jagas viimast sakramenti. Lõpuks ei tundunud Aleksandrale enam ükski abi vastumeelsena ja Ta saatis Anna Võrubava saatma telegrammi Rasputinile, kes selle järgmisel päeval Pokrovskojes kätte sai. Rasputini tütar Maria meenutab kuidas isa läks palvetama Kaasani neitsi ikooni juurde ja saatis Aleksandrale vastuseks telegrammi: „Väikseke ei sure. Ära lase arstidel Teda liiga palju vaevata.“ Hiljem tuli teinegi telegramm: „ Jumal on näinud Sinu pisaraid ja kuulnud Sinu palveid“. Rasputini kinnitus, et Aleksei paraneb andis Aleksandrale kummalise rahutunde ja ilmselt see kandus edasi ka Alekseile. Ta palavik alenes. On ka arvatud, et peale seda kui paluti arstidel vähem Alekseiga tegeleda jäi ära ka aspiriini manustamine, mis teadaolevalt verd vedeldas ja mõneti Aleksei seisundil ei lasknud paraneda. Tol hetkel aga seda teadmist neil ei olnud, küll aga annab see praegu meile aimu, miks võis Rasputini soov arste eemale hoida Alekseile positiivset mõju avaldada.
Arstid ise olid sellisest pöördest aga täielikult jahmunud.
Nicky päevik – 10. oktoober Spala
Täna, jumalale tänu, nägime kalli Aleksei tervise juures paranemist, Tema temperatuur langes 38.2 peale. Isa Vassiljev andis Alekseile armulauda ja toimus väike missa. Milline kergendus see meile kõigile oli. Peale seda oli Aleksei terve päeva rahulik ja rõõmus. Meil kõigil oli hinges rahulikum olek. Pealelõunat läksin pikemale jalutuskäigule koos tüdrukute ja Irenega. Peale tee joomist vastasin paljudele telegrammidele, mis meile heasoovidega saadetud oli.
Läks veel palju aega mööda enne, kui Aleksei sai terveks. Tema jalg vajas ravivõimlemist ja lonkamine jäi sisse veel aastaks. Peale haigust avaldati ajakirjanduses uus seletus, kus haiguse tegelik põhjus jäi veel saladuskatte alla ja viidati alakõhu verejooksule ja sellest tingitud kurnatusele ja aneemiale ja puusaliigese nihestumisele. Maailma ajakirjandus spekuleeris tegelike põhjuste üle üsna laial skaalal alates poni seljast kukkumisest kuni Spala metsade vahel hiilinud „nihilisti“ noahoopideni. Arutelud viisid lõpuks ka hemofiiliani ja Suurbritannia press oli esimene, kes Briti meditsiiniajakirjas Hospital 27. oktoobril vkj teatas, et tsareevitšil on hemofiilia.
Jättes haiguse kõrvale, siis Aleksei soovis olla nagu iga teine laps ja niimoodi Teda ka üritati väikeste mööndustega kasvatada ja koolitarkust jagada. Inglise keele õpetaja Gibbes tuli pere juurde 1908. aastal ja kord, kui Ta tüdrukutele tundi andis, astus õpperuumi noor Aleksei, kes koheselt Gibbes´i köitis:
Väike mehike valgetes põlvpükstes ja peal kandmas Ukraina rahvussärki sinihõbedase tikandiga. Tal oli kombeks tulla mu klassiruumi ringi uitama nii kella 11 paiku päeval ja soovis pea alati tugevalt mu kätt tervituseks suruda.
1913. aastal hakkas Gibbes 9- aastasele Alekseile tunde andma. Alguses oli Ta õppimisest vaimustuses ja hetkeks tundus isegi kõik sujuvat, kui aga vaimustus rauges ja maad võttis uute stiimulite leidmine. Üheks selliseks korraks oli tunni ajal kellukese helistamine millega Ta kutsus oma hoidja Derevenkot, et viimane tooks Talle maiustusi. Naastes tõi Ta kaasa šokolaadi, mille tsareevitš aplalt sisse endale mugis. Selline seakombel teiste ees söömine oli Gibbesile vastukarva ja üsna pea osutus noore Aleksei tujudega võitlemine parajaks ülesandeks isegi Gibbesile, kes ülikoolis lastepsühholoogiat oli õppinud. Gibbes oli ka üks neist, kes perele truult järgnes vangistusse ja alles Jekaterinburgis sai teada Aleksei hemofiiliast. Enne seda sai Ta ainult oletada ja kannatada Aleksei tujude pärast ja mõista või hukka mõista, miks Teda väga korrale ei kutsutud.
Kord tegid nad Gibbes´ga paberist mütsikesi, mis osutus nii populaarseks tegevuseks, et Aleksei ainult vorpiski mütse mitu tundi ja ei suutnud keskenduda õppetööle.
Teisel korral võttis Aleksei tundi kaasa jupi traati ja nii nad Gibbes´ga koos tegid telefoni. Soov oli Alekseil panna traadi üks ots kõrva juurde ja teine hammaste vahele ja osutus parajaks võimuvõitluseks, kui tsareevitš traati läbi Gibbesi hammaste üritas ajada….Gibbes polnud ainuke, kes sai pisikese „Aleksei Julma“ tujudega maadelda. Kord kamandas poiss pundi valvureid jalgsi merre marssima.
Üheks selliseks temperamendi näidiseks on järgnev videolõik Alekseist:
Kõigele vaatamata oli Aleksei oma vanemate rõõm ja silmatera, õed jumaldasid samuti oma venda. Õdede eeskujul juhtus ka Aleksei korraldama pisikesi vempe saabunud külalistele. Üheks selliseks oli kord, mil Aleksei laua all eemaldas ühelt naiskülaliselt kinga ja läks seda isale näitama, kes kenasti palus omanikule puuduolev king tagastada. Sõnakuulekalt seda tehtigi ainult kinganinasse toppis Aleksei enne seda maasika…
Nagu varem mainitud siis Alekseil oli nn omad meremeheonudest lapsehoidjad, kes jälgisid igal sammul, et Alekseiga midagi ei juhtuks. Kaks kõige lähedasemat olid Andrei Derevenko ja Klementi Nagorni.
Alekseil oli keelatud sõita jalgrattaga ( hiljem sai spetsiaalse kolmerattalise) ja hullata liiga tormiliselt. Väiksemgi sinikas, ninaverejooks võis saada saatuslikuks. Oma elavale iseloomule lisaks oli Ta parasjagu ka hellitatud laps, kes nii tädi Ksenja, kui mitmete teiste meelest võis käituda üsna võimatult. Andrei Derevenko oli olnud Alekseiga tihedalt koos, kuid omas poisi suhtes ilmselt alateadlikku vimma, kuna oli pidanud aastaid Aleksei tujudele ja soovidele alluma. Prantsuse keele õpetaja Pierre Gilliard meenutab korda, kui Aleksei tundis kurbust Tema ees põlvitavate talupoegade pärast. Kui õpetaja vihjas, et Aleksei võib paluda neid mitte nii teha, siis poiss ütles, et Derevenko sunnib talupoegi Tema ees põlvitama ja Ta ei julge Derevenkole „ei“ öelda. Lõpuks klaaris Gilliard Derevenkoga ise selle probleemi ja Aleksei oli murest vabastatud. Hiljem nakatus revolutsioonist ka Derevenko, kes rollide vahetumist nautis ajal, mil pere oli koduarestis Tsarskoje Selos. Anna Võrubova olla näinud ukse vahelt, kuidas Derevenko istus toolil ja kamandas Alekseid omale asju tooma ja maast neid koristama. Meremeest oli kogu oma teenistuse ajal paljuski ülekullatud, kuid revolutsioon sai ka Tema lõpuks kätte ja maha Ta 1921. aastal lasti. Teine lapsehoidja Nagorni oli ustavam ja saatis Alekseid kuni vangistuseni. Ka Tema ülesandeks oli saata Alekseid igal pool, lahutada Tema meelt ja hoida Teda elusana. Kahjuks 6. juulil 1918 viidi Ta Romanovite juurest ära ja lasti maha, kõigest nädalapäevad enne pere sama saatust.
Kui Nikolai loobus troonist kardeti enim Aleksei reaktsiooni, kuid kõigi üllatuseks oli Ta rahulik ja vaiksel häälel ainult arutles perega, et Temast nüüd ei saagi tulevast tsaari ja hakkab tavalist elu elama. Kahjuks järgnes koduarest Tsarskoje Selos, kus leetritesse haigestunud õdede tõttu nende päästmine võimatuks osutus. Aleksei kaastundlikumat poolt ilmestab žest, kui Ta lõikas maha oma juuksed, sest õdede juuksed olid haiguse tõttu välja langemas ja nende pead aeti paljaks .
Noorel tsareevitšil ei olnud palju mängukaaslasi ega sõpru. Nendeks vähesteks olid Rumeenia printsess Ileana ja Kolya Derevenko, kes oli doktor Derevenko poeg ja olles vanuselt Alekseiga samaealised olid nad lahutamatuteks mängukaaslasteks teineteisele. I maailmasõja puhkedes sai Aleksei emast koos õdedega halastajaõed ja abilised sõjaväe haiglates. Aleksei seevastu saatis oma isa nii palju, kui tervis lubas ja selline sõjaväeline eluviis mingil määral distsiplineeris Alekseid ja õpetas Teda alluma ja olema mõistvam. Kolya oli tihti Temaga Stavkas kaasas.
Kirjades viitasid nad teineteisele nimedega, mis olid kirjutatud tagurpidi: Ieskela ja Yalok. Nende pere samuti järgnes Romanovitele vangistusse ja Jekaterinburigis elasid nad Ipatjevi maja vastas. Kolya meenutab:
Ma olin väike poiss alles, kõigest 12- aastane. Ma ei tundnud kurjust inimese hinges. Elasime Popovi majas Ipatjevi lähedal. Keset suve aastal 1918 ma muretsesin Aleksei pärast, tahtsin Teda näha ja olin kindel, et ka Tema soovis minuga kohtuda. Enne 17. juuli sündmusi, minu isa, Gibbes , Gilliard, me ei teadnud midagi, kuigi tundsime, et midagi halba on juhtumas oskamata välja tuua, mis täpsemalt. Alles juuli viimasel nädalal, kui sisenesime Ipatjevi majja avanes meile kohutav vaade: kogu maja oli nagu üks suur kaos, päevikud, kirjad, albumid ja teised asjad olid mööda maja laiali. „ Aga, kus on Ieskela?“ küsisin ma isalt. Ta vaikis. Üks Valgete sõdur leidis Tema päeviku, ma arvan, et Ta nimi oli Nemetkin, kuigi pole kindel. Aga Leonid Sednev… ma nägin Teda,Ta nuttis. Ta nuuksed olid nii valjud…nii valjud! Ma olin segaduses ja küsisin: „Isa, kus on minu Ieskela?“
„Nad tapsid Ta“ vastas isa ja hakkas nutma. „Kuidas“ küsisin ma vastu. „Nad tapsid tsaari, tsarinna, printsessid. Nad kõik on surnud.“
„Ma ei mõista.. kus on kõik surnukehad?“
“Me ei tea ja võib olla neid ei leita kunagi.“
Sel hetkel ma mõistsin kui jõhker võib elu olla ja ma leidsin maast Ieskela viimase kirja mulle. Üks lause eriti sellest kirjast pani mu meeletult nutma- „Ma kallistan Sind tugevalt“. Mõttes ma kallistan Sind ka mu armas sõber, mu tsaar…Olin šokis. Järgnevatel aastatel mõtlesin tihti Talle. „Miks nad tapsid Su? NSVL-s ei olnud kohta mu Ieskela jaoks. Me jääme alatiseks sõpradeks, mu kallis tsareevitš… kui ainult saaksin Sind veel näha korraks, siis saaksin surra rahus.“
Kolya Derevenko suri 1999. aastal teadmata täpselt, mis sõbraga juhtus.
Üks eriline „sõber“ oli Alekseil veel- spanjel Joy. Lahutamatud sõbrad Aleksei eluajal ja Joy oli tunnistajaks oma peremehe mõrvale, kuid endal Tal õnnestus saatuse tahtel põgeneda ja sattus Valgete armee kaudu mööda Siberit lõpuks Inglismaale, Windsori lossi välja- kohta, mis oli Briti kuninglike lemmikpaigaks ja suri seal head elu elades vanaduspäevade lõpuni.
Lõpetuseks videomeenutused noorest elurõõmsast, kuid kurvapilgulisest haigusega vaevatud Alekseist, kes jagas oma perega sama saatust 17. juuli varahommikul 1918. aastal. Puhka rahus!
Kasutatud kirjandus:
https://en.wikipedia.org/wiki/Alexei_Nikolaevich,_Tsarevich_of_Russia
Loe ka eelmisi lugusid:
Hessen-Darmstadti printsess Alix
TSAREEVITŠ NIKOLAI ALEKSANDROVITŠ(1868 – 1894)
Nicky ja Alixi pulm, kroonimine ja pereelu
“VÄIKE PAAR“- Maria ja Anastasia
Ajas Astudes 