Nicky päevik- 14. juuni ( uk 26. juuni)- Peterhof
Õnnelik päev: jumal on saatnud meile kolmanda tütre- Maria, kes turvaliselt sündis kell 12.10! Alix vaevu sai öösel magada ja hommiku poole läksid tuhud tugevamaks. Tänu jumalale kõik sai kiirelt mööda! Mu kallim tundis end hästi terve päeva ja toitis pisikest ise. Ema saabus Gatchinast kell 16.00. Lähim perekond kogunes kirikusse Te Deumi´le. Tee koos emaga; kirjutasin telegramme ja sirvisin läbi võimatu hulga dokumente. Sain õue värske õhu kätte ainult korra peale õhtusööki- õhtu oli imeline. Nikolai õde Ksenia sai sama päeva päeviku sissekandes ainult ohata: „Juba kolmas tüdruk“. Perekond oli rõõmus, et sündis neli ja pool kilo tervet last ja tegelikult oldi väga rõõmsad ka järgmise tüdruku üle, kuid väline surve troonipärija ootusest oli pingete tekitajaks. Venemaa rahvas oli pettunud.
Nimi Maria anti Talle Tema vanaema Maria Fjodorovna auks.
1899. aastal Tsarskoje Selosse laste guvernandina tööle asunud Pr. Eager viitas Mariale, kui heale inglile, kelles polnud kübetki pahelisust. Ilmselgelt oli Maria Tema lemmik. Õukonnas lausa mindi nii kaugele, et öeldi Marial olevat „Botticelli inglite nägu“. Proua Eagar oli üsna ruttu saanud aru, et kogu õigeusu hõlma all on vene inimesel lokkav ebausk. Maria ristimisel, kaks nädalat peal Tema sündi, kui last oli kolm korda ristimisastjasse kastetud, lõigati juuksed neljast kohast ristikujuliselt ära. Salgud omakorda hõõruti vahaga kokku ja asetati ristimisastjasse. Usuti, et lapse tulevase elu heolu sõltub sellest, kas vahased juuksed jäävad vee peale hõljuma või vajuvad põhja. Viimane variant tähendas head ja nii ka juhtus Maria juustega.
Peale kolmanda tütre sündi saabus kirju Prantsusmaalt, Inglismaalt, Belgiast ja isegi Ameerika Ühendriikidest, Ladina- Ameerikast ja Jaapanist- kõik heade retseptidega, kuidas sigitada poega.
Mariast kasvas sulnis tütarlaps, kel olid suured sinised silmad, helepruunid juuksed ja õhetavad roosad põsed. Maria silmad olid nii silmatorkavad, et perekeskis kutsuti neid „Maria taldrikuteks“. Võrreldes oma vanemate õdedega, ei peetud Teda eriti peeneks ega elegantseks. Lapseea tüsedus muutis tsarinna Aleksandra kohati murelikuks ja üritas jälgida tütarde menüüd. Ema meel sai rahuneda veits, kui Maria neiuks sirgus ja saavutas graatsilisema keskkoha.
Natuke paksukesena oli Ta oma liigutustes kohmakas ja võis mõnede silmis saada lõbusalt lärmaka lapse maine. Samas mõnede arvates oli just Maria neljast õest kõige kaunim oma virsikurõõsa jume ja maalähedase venelikkusega. Üheks Maria lemmik ajaviiteks oli unistada, kuidas Ta suureks saades abiellub ja saab palju lapsi. Tihti oli just Maškake see, nii kutsusid Teda õekesed, keda nähti lastega tegelemas ja beebisid enda sülle krahmamas ja suudlustega lämmatamas. Sellel videolõigul on näha, kui külastati Olga võimalikku tulevast abikaasat Rumeenia printsi, peale sätitud foto tegemist Maria suundub Olga juurde, et võtta üle pisikese nunnutamine.
Maria pehme loomus oli ilmselt ka põhjuseks, miks Mariat peeti Nikolai lemmikuks. Uhke isa ise aga oli õnnelik, et Maria on ikkagi ainult inimeselaps, olles näinud tütrekest taldrikult küpsist näppamas, enne oli Ta olnud arvamusel, et Mariale kasvavad ingli kombel tiivad külge.
Olga ja Tatjana olid väga tihedalt teineteisega seotud, nii meeldimiste, huvide, kui ka selles, et ühiselt väikest Maria´t kiusata. Nii ei olnudki viimasel suuremat seltsi oodata, kui alles neljanda õe Anastasia sündides. Pisikeseks seltsiliseks oli Mariale ka hiireke, kes Tema magamistoa seina sees elas ja keda Ta oma lemmikloomaks pidas.
Olla keskmine laps tundus mõnikord võimatuna. Anastasia ja vend Aleksei moodustasid Mariale loomulikuma „väikese paari“ ning vahel tundis Ta, et Talle ei jagu armastust ja tähelepanu, mida Ta igatseb.
Alixi kiri tütar Mariale- 11. märts 1910 Tsarskoje Selo
Mu armas väike Maria, Su kiri tegi mu üsna kurvaks. Armas laps Sa pead mulle lubama, et ei iial enam Sa ei arva, et keegi ei armasta Sind. Kuidas üldse selline imelik mõte Su pisikesse peakesse sai tekkida? Aja see ruttu minema!
Me kõik armastame Sind väga; ainult kui Sa muutud liiga metsikuks ja üleannetuks ja ei kuula sõna, siis tuleb Sinuga tõreleda. Tõrelemine aga ei tähenda, et Sind ei armastata, vastupidi, seda tehakse, et anda Sulle võimalus end paradada ja muuta oma käitumist.
Üldiselt Sa hoiad teistest eemale, arvates et oled teistel jalus ja seltsid rohkem tädi Ksenja tütre Irinaga. Õed arvavad nii, et Sa ei taha nende seltsi. Nüüd oled juba sirgumas suureks neiuks ja Sulle on ainult kasuks nende selts.
Ära enam sellele mõtle ja pea meeles, et oled sama oluline kui teised neli last ja me armastame Sind kogu südamest. Jumal õnnistagu Sind mu armas laps. Suudlen Sind õrnalt.
Sinu armastav vana ema.
Maria pehmus oli aga võimukale Anastasiale toiduks ja nii kujuneski pigem välja, et kaks aastat vanem Maria pidi sõltuma noorema õe tujudest ja võimutsemisest.
Ühel korral kui Olga ja Tatjana mängisid kodu, käskisid nad Marial olla nende teenriks ja sundisid Teda üldse toast lahkuma. Maria aga keeldus käsku täitmast ja küll lahkus toast, ent ainult naasta sületäie mänguasjadega, mis laotas õdede ette öeldes: “Ma ei ole Teie teenijaks, vaid hoopis lahke tädi, kes kingitusi toob”. See žest sulatas õdede südamed ja tundsid ennast isegi halvasti tunnistades Mariale, et olid Temaga liialt karmid. Tulevikus oldi Temaga arvestatavam ja Maška paistis õdedele hoopis uues valguses. Kui Maria oli umbes 10- aastane, siis Temast neli aastat vanem õde Olga veenis Mariat emale kirjutama, et Olgale antaks eraldi tuba ja õiguse kanda maani kleite. Heausklik Maria isegi üritas ema veenda ja esitas ideed, kui “enda“ väljamõeldist.
Mis õppimisse puutus, siis selles ei olnud Maria eriliselt väljapaistev, küll aga Ta maalis ja joonistas vasaku käega ning saavutas suurt heakskiitu.
I maailmasõja puhkemise ajal oli Maria õe Anastasiaga liialt noored, et päris halastajaõdedeks hakata Olga ja Tatjana kombel. Siiski määrati ka neile oma haigla haavatutega, kus nad käisid sõdurite meelt lahutamas, vesteldes nendega, vaadates albumeid ja mängides ajaviitemänge. Enim aga meeldis õdedele esitada lõputuid küsimusi sõduritele elust lossi müüridest väljas pool.
Maria, kui õdedest kõige avatum ja flirtivam armus Mogilevis Nikolai II peakorterit külastades ohvitseri Nikolai Demenkovisse. Ohvitser oli kergelt paksuke ja kuigi õed kippusid Mariat selle pärast norima, ei takistanud kallima ümarus Mariat, et Temasse mitte armuda. Vanemad ei teinud midagi, et neid tundeid takistada, sest uskusid selle kiindumuse kiiresti mööduvat. Elu ise aga triivis noored teineteisest eemale. Maria viitas mitmes kirjavahetuses ja päeviku sissekandes Demenkovi poole hellitavalt kui „Kolja“. Kirjades isale signeeris Ta nii mõnelgi korral oma kirjad: Mrs. Demenkov.
Kui Maria oli Koljasse armunud, siis Maria juhtus olema ka ise kellegi südamedaamiks. See keegi oli Louis “Dickie” Mountbatten, kellele Maria oli esimese ringi nõbu ja seepärast abiellumine ei oleks olnud lubatud. Louis külastas lapsena korduvalt oma Venemaa sugulasi ja nii kiinduski Ta Mariasse. Kuigi noormees abiellus hiljem ja rajas oma pere, hoidis Ta surmani 1914. aastal tehtud pilti Mariast oma öökapil. Ühendavaks jooneks sai neile mõlema võigas surm. Louis Mountbatten mõrvati 1979. aastal IRA nimelise terroristide rühmituse poolt.
1917. aastal peale Nikolai troonist loobumist oli Maria lastest ainuke, kes tuulerõugetesse ei haigestunud. Küll oli Ta esimene, kellele teatati Nikolai troonist loobumisest ja seisuse muutusest ja Ta oli nii löödud. Perekonnasõber Lili Dehn meenutas, et oli leidnud Maria ühe toa nurgakeses näost kahvatuna ja hirmunult kössitamas. Ta nuttis ja oli vapustatud. Enim tundis Ta hirmu, et tullakse ja ema viiakse ära.
Küll aga läks teisiti ja Maria ühes perega koliti enam mitte nii turvalisest Tsarskoje Selost Tobolskisse, et lõpuks olla osa Romanovite lõppvaatusest Jekaterinburgis ööl vastu 17. juulit 1918.
ANASTASIA NIKOLAJEVNA
Nicky päevik- 5. juuni ( ukj 18. juuni)- Peterhof
Umbes kella kolme ajal hommikul hakkasid Aleksandral tugevad valud. Kella nelja ajal ma ärkasin ülesse ja läksin oma tuppa riietuma. Täpselt kell 06.00 hommikul sündis väike tütar- Anastasia. Kõik sujus suurepäraselt, kiirelt ja tänu jumalale ilma komplikatsioonideta! Tänu asjaolile, et kogu sünnitus jäi ajale, mil kõik teised magasid , me mõlemad saime kogeda täielikku vaikust ja rahumeelsust! Peale seda kirjutasin telegramme sugulastele ja sõpradele eri poole maailma. Kella 11 paiku hommikul lausus Janišev oma palved. Kolme ajal lõunal oli kirikus Te Deum. Ema saabus Gatchinast. Läksin väikesele jalutuskäigule. Peale tee joomist ema lahkus. Õnneks Alix tundis end üsna rõõmsalt. Pisike kaalus 5.2 kg ja oli 55 cm pikk. Läksin varakult magama.
Ksenia päevik- 5. juuni ( ukj 18. juuni)- Sevastopol jaht Tamara pardal.
Alix tunneb end suurepäraselt- aga Jumal küll! Milline pettumus!….neljas tütar! Nad panid Talle nimeks Anastasia. Ema saatis mulle telegrammi selle kohta, kus Ta kirjutas: „Alix on jälle sünnitanud tütre!“
Anastasial olid sinised silmad, tumeblondid juuksed, pisike õrn ninake nagu Ta emalgi, kellelt Ta enamus näojooni oli pärinud. Paljud arvasid, et suureks sirgudes on naisena Anastasia tõeline iludus. Lapsena oli Ta pisike ja armas. Kõigist lastest oli Ta ehk kõige vähem venepärase välimusega. Hiljem, oma puberteediaeas, võttis Ta natuke kaalus juurde ja oli kõige suuremas kaalus just Tobolskis, kus jõudeolek Ta kaalule hästi ei mõjunud. Teised pereliikmed aegajalt narrisid Teda kaalu pärast. Aleksandra oli kohati meeleheitel ja lootis, et see on kõigest „beebirasv“ mis peagi ära kaob.
Iseloomult oli Anastasia võimukas. Ta oli nagu loodusjõud, kelle juuresolek ei jätnud kedagi ükskõikseks. 4- aastasena peeti Teda võimatuks ahvipärdikuks, kes midagi ei kartnud. Samuti ei häbenenud midagi ja oli julge. Isegi täiskasvanutega suheldes oli Ta otsekohene. Ühel päeval, vahetult peale Aleksei sündi, tabas lapsehoidja Margaretta Anastasia näppudega herneid söömast: „ Ma noomisin Teda öeldes tõsiselt, et isegi vastsündinud ei söö sõrmedega herneid“. Anastasia vaatas Teda tõsiselt ja ütles: „ Ja sööb küll Teda – Teda sööb neid jalgudega ka!“ Anastasial oli kombeks hakata kõigele vastu, mis Talt paluti teha. Öeldi, et ära roni puu otsa siis just seda Ta tegema suundus. Paluti mitte isu rikkumiseks enne õhtusööki vältida aias õunte söömist, siis nimme vitsutas Ta kere õunu täis. Noomimise järgselt puudus igasugune kahetsus.
Tahtejõust Tal samuti puudu ei olnud. Õpilasena oli Ta lausa võimatu: tegeles muude asjadega, ei pannud tähele, istumise asemel tegi miskit muud ja kuigi akadeemiliselt ei olnud Ta eeskujulik oli Tal loomulik and teistega suhtlemisel.
Õpetaja Gibbes meenutas tundi, kus Anastasia proovis Teda lilledega äraosta, see Tal siis tõstaks hinnet. Tunni reegel oli, et mõned meeldivad tunnid ja siis hulgim tormiseid tunde.
Kord, peale laste maskiballi, tuli Anastasia tundi terve nägu mustaks võõbatud nagu korstnapühkijal ja kandis õlal redelit. Gibbes ignoreeris nähtut ja alustas tunniga. Mõned minutid hiljem sattus ruumi tsarinna Aleksandra ja oli tütre peale päris pahane käratades ta jalamaid ennast korrastama.
Seda hetke meenutas Gibbes helgelt veel 40 aastatki hiljem.
Kõigile tempudele ja vempudele vaatamata oli heal lapsel mitu nime: Nastasja, Nastja, Svybžik, Malenkaya, “schwipsig”- rõõmus väikseke.
Tugevale vaimusele vaatamata oli tüdruku tervis teinekord üsna põdur. Korduvalt vaevasid Teda mõlemal suurel varbal kühmud, seljalihased oli nõrgad ja nii sai Anastasia kaks korda nädalas massaaži. Mõnel juhul peitus Ta voodi alla või kappi,et viilida järjekordsest seansist.
Muuhulgas võib pidada Anastasiat ka esimeseks selfitajaks 🙂
Peale õdede oli Anastasia lähedane ka vend Alekseiga. Tundus, et neil oli oskus suhelda teineteisega ka sõnadeta, kasutades nö kuuendat meelt. Anastasia üsna tihti jooksis venna tuppa, et Teda lõbustada või varastada toitu poisi suupistevaagnalt. Kui tsareevitš sattus olema haige, „tunnetas“ õde venna haigust ka endas. Just Anastasia oskas venna tuju tõsta haiguste ajal ja panna Teda valu unustama.
Maria ja Anastasia olid samuti lähedased. Õdede toas oli fonograaf ja suur kollektsioon muusikaga. Nad esitasid lugusid nii kõvasti kui said, ise samal ajal tantsides ja jalgadega toa põrandale tagudes, et teadlikult tekitatud lärm all korrusel kalli Mama ja Tema külalisteni kostuks. Anastasia mängis hästi ka balalaikat ja kitarri. Koos Alekseiga esitati duette ja õed saatsid klaveril neid. Armastas Ta korraldada ja kirjutada õdedega näitetükke, naerutada peret oma naljadega ja üleüldse olla tähelepanu keskmes.
Maalimine oli ka Tema suureks kireks ja muuhulgas koerad, Pea igal pereliikmel olid omad lemmikud. Anastasial oli koer Shvibžik, kes suri teatud ajutrauma pärast. Anastasia oli lohutamatu, sest olid koeraga olnud lahutamatud. Koer maeti laste saarele, kus oli lisaks mängumajale ka oma lemmikute surnuaed.
Üheks suureks sõbraks ja mängukaaslaseks oli õdedele nende ema poolse onu Ernest Ludwigi ainus tütar Elisabeth Hesse ( 1895- 1903) Tihti käidi teineteisel külas ja loodi uskumatuid seiklusi muinasjutumaadel. Ainukese lapsena oli hallisilmne Elisabeth palunud tsaar Nikolai II-st, et see lubaks Tema vanematel lapsendada, kas Tatjana või Maria, kuna Tal endal ei olnud õdesid- vendi. Oli olnud ainult vaikselt sündinud vend.
6. oktoobril 1903 oli laste onu Ernst jahilossis Poolas, kus kaks peret said olla omakeskis ja nautisid maaelu. Lapsed tegid pikki jalutuskäike ja pidasid metsas piknikke. Hommikul kurtis Elisabeth valusat kurku, öösel juba aga väikese Elisabethi hingamine raskenes ja Ta lapsehoidja sättis Ta akna alla istukile, et hingamist kergendada, mõned tunnid hiljem juba Ta kriiskas ja tunnetas, et on suremas ja palus kutsuda oma ema, kes jõudis pärale alles hommikutundidel, mil oli juba pisike ingel lahkunud. Enne surma nägi Ta hallutsinatsioone, kus kujutles end oma nõbudega mängimas ja kutsus sõpra Anastasiat enda juurde. Anastasia hoidis oma sõbra kätt ja oli väga õnnetu nähes mängukaaslast sellistes piinades. Tüdruku surm mõjus kõigile laastavalt ja see oli mälestus, mis lukustas kõigi südametes pisikese osa igaveseks.
Anastasia sirgus mängulisest ja krutskitega tüdrukust kenaks neiuks, kes samuti õde Mariaga koos võttis osa I maailmasõja ajal Tsarskoe Selo haigla tegemistest. Näitena Tema kirjastiilist ja tegemistest sellest perioodist on järgnev kiri:
Anastasia Nicky´le- 28. oktoobril (vk)- Tsarskoe Selo
Mu kuldne, hea, kallis Papa! Me just lõetasime õhtusöögi. Seega ma saadan nüüd Sulle oma armsa kaardikese. Usun, et see meeldib Sulle väga. Täna ma istusin oma sõduriga ja aitasin Tal lugeda, mulle väga meeldis seda teha. Ta on hakanud siin olles lugema ja kirjutama. Kaks vaesekest täna surid, alles eile me istusime nendega.
Olga taob Mariat ja Ta röögib nagu viimane idioot. Loll lohe ja suur idioot. Olga saadab Sulle suure suudluse. Mina olen juba pestud ja pean kohe minema voodisse. Homme ma lõpetan selle kirja.
Tervitused Teie suursugune Majesteet! Tere hommikust! Ma kohe lähen oma teed jooma. Magasin hästi ilma ema ja õdedeta. Mul hakkab vene keele tund kohe. Pjotr Vassiljevitš loeb Turgenevi „Küti kirjasid“. Need on väga põnevad.
Ma soovin Sulle kõike paremat. 1 000 000 suudlust.
Sinu pühendunud ja lõpuni armastav tütar, 13- aastane jumala teener.
Nastasia
Jumal kaitsku Sind.
Anastasia jagas sama saatust, mis Tema peregi ja see leegitsev tuli Tema südames kustus igaveseks 17. juulil 1918 Jekaterinburgis.
Kasutatud kirjandus:
Linke:
http://www.alexanderpalace.org/palace/gds.html
Pildid Pinterest ja fantastiliselt koloreerijalt Klimbim.
Ajas Astudes 