Peale 1894. aasta Nikolai ja Aleksandra pulmi jäid kõik ootusärevalt ootama uudiseid troonipärijast. Just poisslaps oli eriti oodatud, sest siis oleks troonipärija mure murtud. Suurvürstinna Olga Nikolaevna sünd oli tavaline, kui mitte arvestada eriliseks asjaolu, et Tema vanemateks olid 1/6 maailma valitsejad. 3. novembril vkj (ukj 15. november) 1895. aastal nägi Anitškovi palees printsess ilmavalgust. Kaalu oli tütrekesel 4.5 kg ja suur ümmargune pea, mis tegi sünnitamise raskeks ja Ta tuli tangidega välja tõmmata.
Traditsioonide kohaselt 300 kahuripauku oleks täheldanud tsareevitši sündi, kuid kõlas 101 aupauku ja 102, mis jäi kõlamata, oli rahvale kinnituseks, et sündis tütar.
Nikolai kirjutas oma päevikusse:
3.november 1895
Päev, mida mäletan igavesti ja mille jooksul ma kannatasin päris palju! Umbes kella kahe ajal päeval saabus kallis ema Gatšinast. Tema, Ella ja mina olime Alixi´ga koos kogu selle aja. Täpselt kell 9 õhtul oli kuulda beebi nuttu ja me kõik lasime kuuldavale kergendusohke! Palves me nimetasime oma jumalast saadetud tütrekese Olgaks! Kui kõik see hirm oli möödas ja pinevus langenud, jäi alles ainult tohutu õnnis tunne. Tänu jumalale, et Alix´i sünnitus läks hästi ja oli õhtul üsna ergas. Ma einestasin hilisõhtul koos emaga ja läksin seejärel magama. Uinusin momentaalselt!
Tema õde Ksenja aga seevastu järgmist:
Ksenja päevik, 3. november- Tsarskoje Selo
Nicky ja Alixi tütre ( Olga) sünd! Milline rõõm ja samas kahju, et ei sündinud poeg. Valud olid alanud juba eelmisel õhtul. Kella kümne paiku me läksime Tsarskojesse. Vaene Nicky ja ema olid üsna kurnatud. Beebi on suur- kaaludes 4.5 kg ja Ta tuli tangidega välja sikutada! Hirmus asi, mida vaadata, kuid tänud jumalale kõik lõppes hästi. Nägin armast Alixit ja Ta näeb hea välja, väike Olga lebamas Ta kõrval.
Tolle aja kohta oli ennekuulmatu, et kõrgest soost daam, liiati tsarinna, ise toidaks rinnaga oma last. Aleksandra ja Nikolai jaoks oli loomulik lapsele ema läheduse pakkumine. Alguses oli Olga laisk tissitaja ja appi tuli võtta amm. Nikolai õde Ksenja kirjeldab naljakat vaatepilti, mis Talle avanes: „Kord andis amm Olgale rinda ja tsarinna amme pojale ja siis jälle vahetasid. Ennekuulmatu!“
Olga venepäraseks tiitliks oli „Velikaya Knyazhna“, mis robustselt otsetõlkes tähendaks „ Suursugune printsess“. Olga oli teiste printsesside seas Euroopas klass kõrgemal, nemad olid kõigest kuninglikud kõrgeausused. Enim oleme harjunud teda kutsuma suurvürstinna Olga Nikolajevna´ks. Hüüdnimede poolest oli Ta õdedega võrreldes vaeslapse seisuses ja omas ainult ühte teadaolevat hüüdnime: „Olenka“. Ise kirjutas Ta kirjade lõppu mõnikord: “Alati Sinu ustav Elisavetgradetz”.
Oma esimese välisreisi tegi Olga Inglismaale kuninganna Victoria juurde, kelle meelest oli pisike lihtsalt võrratu. Olga on ka ainus Nikolai lastest, keda Ta näha jõudis enne oma surma 1901.Olga kohta on ka liikvel üks ennustus, mille väidetavalt koostas Taani prints.
“New York Times, Jan 12, 1896; Westminster Gazette järgi: “Taani prints Charles on harjutanud kätt oma võimes kaardistada tsaari tütre, beebi Olga, horoskoopi. Suurvürstinna Olga, kui Tema elu säästetakse, saab olema keskmist kasvu. Taani printsi selgitustel on see selgelt nähtav Jupiteri, Härja ja Neptuni seisudest Olga sünnihetkel. Sama seis andis ka infot, et tema juuksed tulevad pruunid ja kergelt lokkis, silmad tumedad ja näokuju pigem ümar. Ülejäänud osa horoskoobist on vähem huvitav. 1- aastaselt väike Olga võib põdeda ohtlikku haigust. Edasi on märgitud Tema tervise osas kriitilised vanused: 3, 4, 6, 7 ja 8 aasta vanusena. Ei kinnitata, et printsess üldse jõuaks viimase mainitud vanusenigi, kui aga peaks ta saama kaheksaseks, elab Ta kindlasti 20- aastaseks. Sellisel juhul on garanteeritud vähemalt 12 aastat rahulikku rahuaeg, mille eest tänulik olla. Küll aga on kindel, et oma kolmekümnendateni Ta ei ela. On üsna kindel, et kui see ennustust on tõene ja astroloogiks on prints ise, siis on Tal äärmiselt halb maitse.”
Olgu öeldud, et suuresti läks ennustus tõeks- oli see siis kellegi “halb nali” või suisa väljamõeldis. Kõiki Olga haigusjuhtumeid me ei tea, küll aga oli Ta haige õe Maria sündimise aegu 1899.ndal aasta juunis, kui Olga ise veel oli kolmene. 6- aastasena haigestus ta tüüfusesse, mis hoidis Teda kõrges palavikus ja raskelt haigena viis pikka nädalat. Ja seda, et oma kolmekümnendaid aastaid Ta ei näinud – me juba teame.
Millised siis olid Olga Nikolajevna imelised 22 aastat?
Iseloomult oli Ta parajalt jonnakas, otsekohese ütlemisega, armastas raamatuid lugeda, oli unistav, romantiline ja kergelt melanhoolne. Armastas Ta mõlemaid vanemaid väga ja ema Aleksandra osas muutus Ta kaitsvaks, eriti kui keegi võttis sõna Aleksandra tervise osas. Isale sarnaselt armastas Olga teha Aleksandri pargis pikki jalutuskäike, pigem eelistas Ta isa Nikolai seltsi ema omale.
1897. aastal sai Olgast suur õde, kui sündis perre teine tütar Tatjana, kellega koos neid hakati hiljem kutsuma “Suur paar”.
1898. lõpuks koliti alaliselt Tsarskoje Selos asuvasse Aleksandri paleesse, kust lahkuti lõplikult 1917. aasta 31. juulil Tobolskisse.
Kuna pere muudkui oli kasvamises, andsid Nicky ja Alix endast kõik, et lastel oleks võimalikult “normaalne” lapsepõlv. Tüdrukutel oli guvernant Mrs. Eagar. Nagu iga teine Vene pere, tähistasid ka nemad Vene õigeusu kombe kohaselt jõule. Valmistati kingid ise, mis hiljem laiali jagati ja kaunistati igihaljast kuusepuud. Guvernandile meenus juhtum 1898. aasta jõuludest, kui Olga ja Tatjana olid ema tseremoniaalsest riietusest hingetud ja tiirutasid ümber kleidi. Ühtäkki Olga plaksutas käsi ja teatas rõõmsalt: “Oi! Emake Sa oled täpselt nagu üks armas jõulupuu!”
Mrs Eagari mälestuste kaudu saame me aimu milline oli Olga iseloom vanema õena ja kuidas Ta ise seda tunnetas. Kord näidati lastele ja nende sõpradele filmi, kus kaks tüdrukud mängisid aias ja vanem lastest haaras väiksema mänguasja ja hakkas seda endale nõudma. Väiksem hoidis kiivalt kinni, kuniks suurem ei osanud muud teha kui haaras lusika ja hakkas pisemat nüpeldama. Lõpuks pisem lasi järgi ja hakkas nutma. Tatjana oli nähtust nii ärritunud ja hakkas nutma, sest Tema meelest oli äärmiselt ülekohtune taoline käitumine. Olga aga arvas: “Ma olen üsna kindel, et see mänguasi kuulus algselt vanemale õele ja Ta oli nii lahke, et lasi teisel sellega mängida ja tahtis nüüd lihtsalt oma mänguasja tagasi aga kuna väiksem ei andnud, polnudki Tal muud teha kui nüpeldada Teda lusikaga.”
Tüdrukute prantsuse keele õpetaja Pierre Gilliard kirjeldas oma esmakohtumist Olgaga järgmiselt: “Olga, suurvürstinnadest vanim, umbes kümne aastane, väga heledate blondide juustega, silmad täis kelmikust ja väikese nöbininaga. Ta uuris mind pilguga nagu üritaks Ta leida mu nõrgeimat kohta. Siiski kiirgas Olgast säärast puhtust, helgust ja siirust, et koheselt võitis Ta endale, minu sümpaatia.”
Olgat kirjeldati, kui väga õpihimulist last kõigist viiest ja ka kui sügavalt endasse vaatavat.
Olga lemmiktädi oli Nikolai õde, nimekaim Olga Aleksandrovna. Viimane tundis ka end kõige paremini just vennatütarde seltsis ja eriti hingesugulust Olga Nikolajevnaga. Nad suutsi teineteise mõtteid lugeda ja lauseid lõpetada. Igal laupäeval käis Olga A. Tsarskoje Selos lastega mängimas. Üleval korrusel mängides lendas aeg kiirelt ja kui kõlas kutsung lõunale oli tüdrukutel kombeks panna koridoris tuled kustu ja viskasid üksteise järgi trepi astmetele pikali ise samal ajal Olga A. jalgu kõditades ja kõvasti itsitades. Teinekord lihtsalt rulliti trepist siruli alla pead kolks ja kolks vastu astmeid kõlisemas. Selliselt ülemeelikutena jõuti lauda ja läks aega enne kui rahuneda suudeti. Väikevend Aleksei tundis end alati natuke eemale jäetuna, sest sellist müramist Tema endale lubada ei saanud.
Olles vanim teistest pidi Olga ka pisemaid kantseldama. Aleksandra viibis tihti pikali või üleüldse teisel korrusel ja võis olla ka päevi eemal lastest. Sellistel kordadel saadeti tihedalt väikesi kirjakesi teineteisele. Nii mõneski kutsus ema Olgat ülesse näitama eeskuju:
11. jaanuar 1909, Tsarskoe Selo
Kallis Olga,
Sa palusid, et kirjutaksin Sulle kirja. Mu tüdrukuke, pea alati meeles, et tuleb esmalt olla eeskujulik ja mitte ebaviisakas- seda ei käitumises ega sõnades. Koledad sõnad väikeste laste suust on rohkem kui ebaviisakad. Ole alati arvestav ja selgesõnaline. Kuula neid, kes on Sinust vanemad. Kõige enam pea meeles, et tuleb olla väiksematele eeskujuks, ainult siis on meie sober ( Rasputin) Sinuga Rahul. Nad on alles väikesed ja ei mõista kõike nii hästi ja jäljendavad paljuski suuri. Seepärast pead Sa mõtlema igale sõnale ja teole, mis teed.
Ole ka eriti viisakas teenijate ja hooldajate vastu. Nad hoolitsevad Su eest nii hästi. Mõtle Mary´le, kes nii hästi Teie kõigi eest hoot kandnud ja annab alati oma parima Teie jaoks. Kui Ta on väsinud või tunneb end halvasti, ei tohi Te teda ärritada. Pange tähele, mis Ta Teile ütleb ja olge kuulekad ja alati lahked. Mina olen valinud Ta Teile hooldajaks ja Te peate alati olema Temaga head nagu ka Sofia´ga ( Sofia Ivanovna Tiutševa, guvernant). Oled nii suur küll juba, et mõista mida ma öelda tahan. Ole tubli ja kuula oma ema. Loe kiri ka Tatjanale ette. Alati palu vabandust, kuid oled olnud ebaviisakas või sõnakuulmatu. Anna endast nüüd parim ja ma olen õnnelik.
Armastavalt suudeldes Sinu vana ema.
Mängides, reisides ja õppides sirguti neiuks ja Tema esimene ametlik ball oli Livadias 1911, kui Ta sai 16. See oli vanus, mil astutakse nö avalikkuse ette õukonnas ja kuulutatakse ta naiseks, kes võib abielluda. Samuti on see vanus, millest alates juuksed sätitakse ülesse kinni.
Massie raamatus “Nikolai ja Aleksandra” on kirjeldatud üsna kenasti järgmist hetke: /enne tantsu andsid vanemad Olgale sõrmuse ja kaelakee, kus ühtekokku oli 23 teemanti ja pärli. Need olid Olga esimesed juveelid sümboliseerimaks Tema naiseks saamist. Olga kandis roosakat ballikleiti, paksud blonid juuksed esimest korda kammitud pea peale kokku. Saabudes tantsule oli Ta õhetavalt värske./
Kindral Aleksander Spidorovitš, salapolitsei ülem, kes vastutas Nikolai II ja Tema pere turvalisuse eest aastatel 1905 -1914, kirjeldas galat aga nii : “Õhtusöök serveeriti eraldi väikestel laudadel. Palju küünlaid, hõbedat ja lilli. Kõigi keskel, ümara laua taga, istusid majesteetlikud kõrgeaulised külalised; kõige keskel Olga, kelle juuksed esimest korda ülesse seatud. Tema kaaslaseks oli Nikolai Pavlovitš Sablin. Olga oli veel nii noor ja naiivne ja korduvalt küsis oma eskordilt mida Ta tegema peaks…Põsed õhetamas ja võluvalt oma roosas kleidis; Olga lausa kiirgas õnnest, kui Talle austusavaldusi andsid üle Tema auks nimetatud 9. Hussaari Elizavetgardi rügement ja mille pealik Olga oli. Nad tervitasid teda ja suudlesid Tema kätt”.
Olga oli väga romantiline ja kippus idealiseerima oma kiindumisobjekte. Samas oskas Ta olla tujukas, põlglik ja tõrges, ning Tema vihasähvatustes paljastus tumedam pool, mida oli Tal kohati raske ohjeldada, kuid Olga oli unistaja. Oma emalt ja vanaema Alice´lt oli Olga pärinud altruistliku käitumise ja võttis endast nõrgemate või vähem õnnelike saatuseid südamesse. Ühel päeval olles Peterburis sõites näinud, kuidas politseinik oli vahistanud ühe naise purjus ja korratu olemise pärast, oli Olga anunud oma hooldajat, et see Ta sõidukist maha lubaks; Poolas maantee ääres nende möödumisel põlvili langevate vaeste talupoegade nägemine muutis Ta samuti rahutuks ning Ta soovis, et nad ei teeks seda.
1913-1914 talvel oli mitmeid kosilasi arutluse all, kes võiks saada Olga abikaasaks: suurvürst Dimitri, Connought´I prints Arthur (kuninganna Viktoria lapselaps), Leuchtenbergi vürst ja kergelt ka Walesi prints Edward. Tõsisemaks asjaks läks Rumeenia kroonprintsi ja Olga vaheline kosjasobitamine. Kord käis Rumeenia kuninglik delegatsioon Venemaal külas ja ei tekkinud noorte vahel õiget “klikki”. 1916. suvel prooviti vee seilates ise kohale. Tüdrukud olid teinud salaleppe, et päevituvad nii koledaks pruuniks, et prints Carolile ükski neist ei meeldiks. Olgal oli oma isa ausõna, et Ta ei pea kunagi abielluma ilma armastuseta ja lahkuma oma kodumaalt. Prints Carol aga lõpuks esitas abieluettepaneku hoopis Olga õele Mariale, keda veel aga abiellumisealiseks ei peetud.
Armumised tekkisid enamasti oma rügemendis teeninud sõdurite seast või Standardi pardal teenivate mereväelaste hulgast. Viimaseks suuremaks armumiseks oli Olga armas “Mitya” Dmitri Shakh-Bagov I maailmasõja päevilt, mil Aleksandra tütardega halastajaõdedeks olid.
Mitya oli üks haavatutest, kelle eest Olga hoolitses andunult ja kiindumus oli vastastikune, kuigi tüdruk ei näidanud seisuse vahe tõttu avalikult oma tundeid. Tema armunud olekut kirjeldavad järgmised lõigud:
Olga mööda tuba ringi keksides: “Kas 20. aastaselt võib saada infarkti. Mul on tunne, et ma just sain ühe ”.
“Ma igatsen Mitya´t”
“Vaatasime albumeid Mitya ja teistega koos. Hüppasime sõdurite juurest koos läbi, et ajada juttu natuke ja istusime Mityaga hetkeks rõdule jutustama…Rääkisime Mitya´ga…”
“Pikka aega istusime aknalaual kalli Mitya´ga, hiljem toolil, Tema istumas laual, samal ajal kui ma kudusin. Tal on palavik 37.1, õhtul juba oli parem ja Ta kandis paksu jakki. Õhtul vestlesime Mitya´ga”.
Olga tsitaat: ” Isa palub meid… mitte unustada, et kurjus, mis praegu on maailmas, muutub ainult tugevamaks ja mitte kurjusega ei hävitata kurjust, vaid armastusega.”
Viimane foto Olgast laeval, millega liiguti Tobolskist Jekaterinburgi:
Luuletus, mille Olga kirjutas emale :
You are filled with anguish,
For the suffering of others,
And no-one’s grief has ever passed you by,
You are relentless,
Only towards yourselves,
Forever cold and pitiless,
But if only you would learn to look upon,
Your own sadness from a distance,
Just with a loving soul,
Oh, how you would pity yourselves!
How sadly you would weep!
To my beloved Mama, Olga, April 1917 Tsarskoe Selo
Olga mälestusvideo pildis
TATJANA
Nicky päevik- 29. mai- Tsarskoje Selo 1897
Meie pereelu teine, ere ja õnnelik päev: kell 10.40 hommikul Jumal õnnistas meid tütrega- Tatjana. Vaena Alix kannatas terve öö, saamata kordagi silmi sulgeda. Kell 8 hommikul läks Ta alla korrusele Amama magamistuppa. Õnneks sel korral kõik käis kiirelt ja turvaliselt. Ma ei tundnud end närviliselt ega väsinuna. Kella üheks oli beebi vannitatud ja Yanyshev luges mõned palved. Ema saabus Ksenjaga; lõunatasime koos. Tatjana kaalub 3.9 kg ja on 54 cm pikk. Vanim tütar Olga on väga naljakas Temaga koos. Lugesin ja vastasin telegrammidele.
Laps oli erakordselt ilus, tumedate käharjuuste ja suurte silmadega ning otsekui oma ema suust kukkunud. Räägitakse, et kui Aleksandra Talle manustatud kloroformist teadvusele tuli ja nägi enda ümber olevaid “murelikke ja häiritud nägusid” hakkas Ta hüsteeriliselt nutma:
“Mu jumal, kas jälle tütar”, kuuldi teda halisemas.
“Mida küll rahvas ütleb, mida küll rahvas ütleb”?
Nikolai leppis teise tütre sünniga vaikse meelerahuga. Mujal vene keiserlikus perekonnas oldi aga masenduses, sest kõik olid oodanud poega.
Ühe perekonnatuttava sõnul olid mõlemad nimed Olga ja Tatjana pandud tüdrukutele Puškini Jevgeni Onegini raamatust.
Kõik, kes kahe õega kohtusid, jumaldasid neid. 1897. aasta augustis, Prantsuse- Vene alliansi edendamiseks tehtud vastuvisiidil ootas president Faure õhinal kohtumist “La Grande Duchesse Olga´ga” Suure heameelega kiigutas Ta tüdrukut oma põlvel ja kauem, kui “protokoll” lubanuks. Samuti hoidis Ta kätel Tatjanat. President tõi lastele kalli kingituse, Maroko nahkkohvri, milles oli kolm oivalist Prantsuse nukku. Ühel neist oli kaasas veimevakk: kleidid, pesu, kübarad, sussid, kogu tualettlaua varustus. Nuku kleit oli helesinisest Surati siidist, ääristatud kõige kaunima Valenciennes´i pitsiga, ning kui Tema rinnal olevat vedru vajutada, siis avanesid nuku vahatatud huuled ja Ta ütles prantsuse keeles : “Tere, kallis emmeke! Kas magasid täna öösel hästi?”
Vanemate meelest oli Tatjana arusaadavalt ilus laps, kelle silmad olid muutunud tumedaks ja suureks. Ta on alati õnnelik, nutab ainult ühe korra päevas ja seda alati peale vannitamist, kui Teda toidetakse.
Kasvades suuremaks, suurvürstinna Tatjana kandis lihtsaid musliinist kleite ja meremehkleidikesi väikeste tikanditega, mis enamasti ema tehtud. Mängis Tatjana mänguasjadega, mis kord kuulunud vanemale õele Olgale. Õega koos oldi väga lähedased ja koos moodustasid nad “ suure paari” . Selliselt kutsuti neid ka hellitavalt oma lähiringkonnas. Kui neiud hakkasid päevikuid pidama, viitasid nad endile kui “me 2”.
Juba pisikese tüdrukuna oli Tatjana otsekohene ja praktiline. Hoidja Margaretta Eagar meenutab: “Ühel päeval jalutasime lastega koos Talvepalee aias. Tsaaril on mõned väga ilusad Collie tõugu koerad ja neid parasjagu samal hetkel treeniti aias. Üks üleannetu koerake tuli ja hüppas selja tagant Tatjanale peale, visates tüdruku pikali. Tatjana ehmatas ja nuttis südamest. Ma aitasin Ta püsti ja ütlesin: “Vaene Šeilka” Ta ei tahtnud Sulle meelega haiget teha. Ta lihtsat tahtis “tere hommikust” Sulle öelda”. Laps vaatas mind ja vastas: “Kas see on kõik? Ma arvan, et Ta pole just kõige viisakam. Ta oleks võinud seda mulle otse silma sisse öelda, mitte seljale!”
Nikolai armastas oma teist tütart väga ja teised lapsed, kui soovisid midagi läbi suruda tavatsesid paluda: Tatjana peab minema ja paluma Papat, et me saaks loa seda teha!”
Võrreldes Olgaga oli Tatjana vähese huumoriga, aus ja vahetu. Tal oli annet korraldamises ja organiseerimises ja oli kõrge kohusetundlikkusega. Kodused majapidamisülesanded olid Tema korraldada ja kordadel, mil ema ennast halvasti tundis oli just Tema see, kes haiglase venna Aleksei eest hoolt pidi kandma.
Tatjana oli intelligentne ja tundis ennast liidrina mugavalt. Koduseid toimetusi nautis Ta samuti: armastas tikkimist ja isegi triikimist. Kui Aleksandra tütardele käsitööd õpetas oli just Tatjana see, kes esimesena vajaliku oskuse omandas. Oma osavate kätega õmbles endale ja õdedele ise pluuse, kammis ema juukseid. Oma seisusest küll teadlikuna olles, võis Ta kohati ka seda häbeneda. Paruness Sofia Buxhoeveden oli pöördunud Tatjana poole, kui “Tema kõrgeausus” ja kuna neiu oli harjunud oma isanimega enamasti, andis Ta laua alt parunessile jalaga müksu ja sosistas: “Oled sa hull, et minuga selliselt räägid?”
Teised lapsed panid Tatjanale hüüdnime, kui “guvernant”. Põhjuseks ilmselt asjaolu, et just Tema valvas endast nooremate järgi ema palvel. Tatjanale oli oluline olla kasulik ja töökas. Ta alati aitas kõiki kõikjal. Tobolskist kirjutas Ta ema ühes kirjas, et Tatjanat ümbritsevad pidevalt väiksemad külalapsed, kellega Ta armastas mängida ja neile maiustusi pakkuda.
Samuti armastas Ta loomi ja Tal oli oma prantsuse buldog Ortipo, kes samuti Ipatjevi majas maha lasti. Ortipo magas “Suure paari” magamistoas ja hoidis neidiseid teinekord öösiti oma norskamisega üleval.
Võrreldes Olgaga oli Tatjana enesekindlam ja teadlik oma ilust, huvitus moest ja riietest, mis oli Talle koos emaga ühiseks hobiks ja jututeemaks. Tatjana oli ka tasakaalukam, kui oli temperamentne ja keevaline Olga.
Lugemiseks eelisatas Tatiana paljuski raamatuid hingelistel teemadel. Seltskonnas olles oli Ta alguses kinnisem ja läks aega, kui kohanes inimestega, kes Temaga samas ruumis. Tema tagasihoidlikust ja häbelikkust tihti peeti ekslikult üleolevaks käitumiseks.
1911. aastal sai Tatjana ka oma enda rügemendi kelle patrooniks olla: 8. Voznesenski Ulan, mille vormi riietus oli tumesinine ja kollane. Oma kirjade alla kirjutas Ta nii mõnelgi korral: “Ulan” või “Sinu Voznesenetz”.
1912. aastal täitus Tatjanal 16. Eluaasta, mida tähistati vaikselt pereringis ja hiljem täisetiketi kohaselt õukonnas.
Samal aastal haigestus Tatjana tüüfusesse, mille tagajärjel jäi Ta juustest ilma. Selle peitmiseks pidi ta mõnda aega kandma parukat, kuniks juuksed tagasi kasvasid.
1914. aastal, kui puhkes I maailmasõda sai Tatjanast halastajaõde ja sõdurite hooldaja. Siin avaldus Tatjana kohusetundlikkus ja hoolsus eriti hästi ja Teda tunnustati, kui osavat haavade sidujat ja usaldati Teda ka osalema operatsioonidel. Sõjapäevil mõlemad õed kogesid ehedaimat kontakti välismaailmaga ja said suhelda “võõrastega”. Kui Olga muutus kahvatuks lahtisi haavu nähes, siis Tatjana ei lasknud millelgi takistada oma tööd lõpule viimast. 
Temaga koos töötanud medõde Sofia Ofrosimova meenutas: “Minust paremal istub suurvürstinna Tatjana Nikolajevna. Ta on suursugune pealaest varbaotsani, nii arstokraatlik. Tema paled on kahvatud ja ainult õrna roosat kumab põskedes õhukese naha alt. Tema profiil on veatu nagu kunstnik lõiganud marmorist. Laiemalt asetsevad silmad annavad Ta näole unikaalsust juurde. Võrreldes õdedega naerab Ta vähem. Sellistel hetkedel meenutab Ta oma ema. Kahvatus näokeses võib kohata märke sügavatest mõtetest ja natuke kurbustki. Sõnadettagi ma saan aru, et Ta on eriline, erinev oma õdedest. Tal on täiesti oma mõttemaailm”.
Kirjas isale, Tobolskist Jekaterinburgi, kirjutas Tatjana:
“Ma nii kardan kaotada oma julgust,“ ütles ta isale.
“Ma palvetan palju Sinu pärast… Issand jumal hoidku Sind, päästku Sind, kaitsku Sind, kaitsku Sind kõige kurja eest. Sinu tütar Tatjana, kes armastab Sind kirglikult igavesest ajast igavesti.
Tatjana mõrvati koos perega ööl vastu 17. juulit 1918. aastal.
Tatjana mälestusvideo pildis.
Samal teemal lugemist I OSA, II OSA, III OSA
Järgmisena tulemas: “Väike paar” Maria ja Anastasia
Kasutatud kirjandus:
Ajas Astudes 