Nicky ja Alixi pulm, kroonimine ja pereelu

Eelmise kahe nädala jooksul olen kirjeldanud  naist ja meest, tulevast tsaari ja tsarinnat. Mõlemate kirjeldused jooksevad kokku punkti, kus kahest saab üks. Värskelt kihlatute kõige magusamat ja ilusamat hetke sai varjutama  tsaar Aleksander III haigestumine ja kiire surm. Nende sündmuste juured ulatuvad 29. oktoobri 1888. aastasse, mil Borki jaama lähedal rong paiskus rööbastelt välja.Tsaar koos perekonna ja saatjatega oli teel Krimmist St. Peterburgi. 21 inimest hukkus õnnetuses. Sel hetkel oli pere einestamas restoranvagunis ja pääses vigastusteta. Aleksander III-st sai lausa kangelane, kuna oma karu jõuga hoidis kokku kukkunud vagunit kätel, et inimesed saaksid rusude alt pääsema. Just see õnnetus põhjustas Aleksander III neerude kahjustuse, mille tagajärjed jõudsid kulminatsioonini 20. oktoobril (vkj) 1894. Arstid olid haigestunud tsaarile soovitanud paremat kliimat ja vahepeatusena jõuti Krimmi, Livadiasse. Venemaa pinnale oli kutsutud ka Alix, kes jõudis samuti Aleksander III surivoodile ja sai olla suureks toeks Nikolaile.

Nicky päevik- 20. oktoober ( vkj)- Livadia 1894

Mu jumal, mu jumal, milline päev! Looja on kutsunud enda juurde meie imetletud, armastatud, kalleima Papa. Mu pea käib ringi ja ma ei suuda seda uskuda – see tundub mõeldamatuna, hirmus reaalsus. Me veetsime terve hommiku üleval korrusel Temaga koos. Ta hingamine oli raske ja tuli anda pidevalt hapnikku lisaks.  Poole nelja ajal pärastlõunal võttis Ta osa palvusest, siis hakkasid Tal tekkima kerged krambid – lõpp tuli kiirelt! Isa Ionn oli Temaga üle tunni aja, hoides isa pead.

See oli pühaku surm! Issand aita meid neil kohutavail päevil! Vaene, armas ema! Õhtul poole kümne ajal lugesime surnule palveid, olles Temaga samas toas! Mulle tundus nagu oleksin samuti surnud. Valud Alixi jalgades on tagasi tulnud! Õhtul käisin pihil.

Tsareevitš Nikolaist sai hetkega tsaar Nikolai II. See kõik tundus temale kohutav. Olla leinas oma kalli isa pärast ja kanda juba ka õlul vastutust kogu Venemaa eest. Segadus, paanika- kõik see keerles Nikolais tormina ringi ajal, mil tegelikult oleks pidanud  looma armunutele kohaselt kauneid mälestusi tulevaseks kooseluks, mida kaua ju oli oodatud.
Algselt olid  pulmad planeeritud 1895. aasta kevadeks. Nüüd tuli teha ettevalmistusi kiiremaks abiellumiseks. Ära jäid tavapärased avalikud pidustused ja paraadid noorpaari auks, sest oli leinaaeg.
Nikolai  oleks soovinud vaikseid perekeskseid pulmi Livadias, millega ka Ta ema Maria Fjodorovna samuti nõus oli, kuid Aleksander III vennad, Nikolai onud, võitlesid sellise “lihtsuse” vastu. Suurvürstid Vladimir, Aleksei, Sergei ja Paul rõhusid asjaolule, et Nikolai on nüüd tsaar ja tuleb näidata suursugusust, seega  pulmad toimusid St. Peterburgis Talvepalee peakirikus.
Pulmapäevaks sai 14. november ( vkj) 1894.  Kutsed saadeti laiali kindla riietumisstiiliga: Vene härrasmehed pidid kandma täisvarustuses sõjaväevormi, bürokraadid  sündmusele vastavaid pidulikke smokke, mis olid ettekirjutatud juba Peeter I aegsest “Great Table of Ranks”järgi; Vene daamid pidid riietuma täielikus õukonnariietuses, välismaa daamid õhtukleitides ja täies varustuses juveelide, aulintide ja medalitega.

Talvepalees valmistus tähtsaks hetkeks noor pruut. Tema kandis sellel päeval: pulmakleiti, mille peal kuninglik mantel. Loor, mis oli Honitoni pitsist ja disainitud Tema emapoolse vanaisa prints Alberti poolt. Sama loori oli kandnud oma pulmapäeval ka Alixi ema Alice ja kõik Alixi õed.  Peas kandis Ta traditsioonilist Romanovite abiellumiskrooni ja tiaarat. Lähemalt nendest saate lugeda SIIT
Kaela ehtis 475 karaadine kee kokkusobivate kõrvarõngastega, mis olid kuulunud Katariina Suurele. Üle õla kandis Ta Püha Andrei ordu linti ja tähte.
Kell 12.10 algas tseremoonia Talvepalee suures kirikus. Ja kirikliku tseremoonia viis läbi ülempreester Ioann Yanyshev. Protsessiooni lõpuks kuulutati Nikolai ja Aleksandra meheks ja naiseks, taustal samal ajal helisesid üle kogu St. Peterburgi kõik kirikukellad ja kahurid lasid aupaukudel kõlada.

Nicky päevik- 14. November- St. Peterburg

On minu pulmapäev! Kõik koos jõime hommikul kohvi ja seejärel läksime riietuma. Mina panin selga vormiriietuse ja kell 11.30 sõitsin koos vend Mishaga Talvepaleesse. Terve Nevski tänav oli ääristatud sõjaväelaste rühmadega, kes kõik ootasid millal ema koos Alixiga mööda sõidab. Sel ajal, kui pruut end riidesse sättis Malahhiidi toas, ootasime me kõik teised Araabia toas. Kella ühe paiku algas pidulik pulmatseremoonia, mille lõppedes ma naasesin kirikust välja juba õnneliku abielumehena. Minu isameesteks olid: vend Misha, Kreeka prints Georgie, suurvürst Vladimiri poeg Kirill ja Sandro vend suurvürst Sergei.
Malahiidiruumis esitleti meile pere poolt pulmakingiks suurt hõbedast luike. Peale riiete vahetamist istus Alix minuga tõlda, mis oli traditsioonide kohaselt ehitud ja meid sõidutati Kaasani katedraali. Väga suur hulk inimesi oli tänavatel ja pea võimatu oli läbi pääseda.
Anitškovi paleesse jõudes tervitas meid auvahtkond. Ema ootas meid meie ruumides leiva ja soolaga. Istusime terve õhtu koos vastates telegrammidele. Õhtustasime kell kaheksa ja läksime varakult voodisse kuna Alixil oli peavalu.

Noorpaar alguses elas Anitškovi palees, kuniks said valmis ruumid Talvepalees. Lõpliku kodu rajasid nad endile Aleksandri paleesse, kus ka Nikolai ise oli kunagi sündinud. Aleksandri palee tagas oma parkide ja tagasihoidlikkusega just sellise privaatse idüllilise vaikelu nagu nad olid igatsenud. Mõlemad olid loomult häbelikud ja perekesksed ja liigne seltsielu oli neile väsitav. Aleksandra tellis Inglismaalt enamuse mööblist ja sisustas maja hubaseks. Tema lemmikvärviks oli sirelililla ja terve üks tuba oli sellest inspireerituna sisustatud ja kutsuti Mauve buduaariks , kus istuti, loeti, puhati ja tehti käsitööd.

Üksteise järgi sündis Aleksandrale ja Nikolaile neli tütart, kelle sünnid lõpuks olid tekitanud suure rahulolematuse õukonnas ja rahva seas, kuniks sündis kaua oodatud troonipärija 1904. aastal. Aleksandra ja Nikolai ise olid iga oma tütre üle ääretult õnnelikud, kuid loomulikult langes poisslapse sünniga mure kaelast ja „kohustus“ trooni ees oli täidetud või nii nad arvasid…
Enne veel jõuti 1896. aastal viia läbi Nikolai ja Alixi kroonimistseremoonia, mida  saab vaadata läbi selle  pildiseeria.

Kroonimistseremoonia toimus Moskvas. Traditsioonide kohaselt tohtis tsaar siseneda linna alles päev enne kroonimist ja nii peatuti linnast väljas Peetri palees, kus paastuti ja palvetati koos. Samal ajal aga valmistati linna suursündmuseks ette: võõbati ja lubjatati maju, igihaljastest taimedest vanikud riputati majade ustele, aknaid kaunistati Venemaa sinivalgete lippudega. Tuhandeid ja tuhandeid inimesi valgus linna.  Elanikele tähendas kroonimine kolme vaba päeva, hulga pidustusi ja kingitusi, vangidele armuandmist, trahvidest ja maksudest vabastamist.
Kroonimistseremoonia kestis kokku viis tundi, mis üllatuslikult ei osutunud kummalegi väsitavaks. Sel päeval jättis Alix hüvasti endaga, kui Saksamaa printsessiga ja võttis seda kõike kui igavese truuduse andmist Venemaale, et saada heaks tsarinnaks ja olla nö emake Venemaale.
Kroonimisbanketil osales üle seitsme tuhande külalise, kes kõik kõrgest soost aga oli ka ruumitäis tavalisi venelasi, kes olid valitud pärinevuse järgi mõnest perest, kes eri aegadel ühel või teisel moel päästnud tsaaride elu.
Iga pidulauda istunud külaline leidis eest siidpaelaga seotud pärgamendirulli, kus kirjas menüü: pakuti borši, piprasuppi, sissekäänatud taignaga lihapirukaid, hautatud kala, tükeldamata kevadtallekesi, faasaneid koorekastmes, salatit, spargleid, magusaid puuvilju veinis ja jäätist. Poodiumil kuldse baldahhiini all einestasid traditsioonide kohaselt Nikolai ja Aleksandra eraldi. Tsaar kandis kogu päeva kroonimiskrooni, mis oli Talle raske ja nii lai, et vajus koguaeg silmile ja surus peale vanale Jaapanis saadud otsmikarmile, põhjustades lõpuks peavalu.
Õhtul toimus uhke ball, kus kõik said kuninglikest juveelidest endeid pimestada lasta ja ahhetati ja ohhetati ainult.
Kroonimist aga jäi varjutama suur õnnetus. Nimelt oli Hodõnka väljakule korraldatud suur vabaõhupidu rahvale. Oli arvestatud saja tuhande inimesega, kuid jutt tasuta jagatavatest meenetest läks kulutulena liikvele ja kokku oli üle viiesaja tuhande inimese platsil, kellest paljud olid juba joobunud ja nüüd nõudsid omale emailkruuse keiserliku pitseri jäljendiga ja tasuta õlut. Äkki oli levinud kuuldus, et õlut ja meeneid on oodatust vähem ja jagub ainult esimestele, mis põhjustas trügimise ja tormijooksu. Üksainus kasakatest määratud eskadron pühiti eest. Komistati ja kukuti kraavidesse. Tormates ja trügides maha kukkunud naistele ja lastele trambiti otsa ja lämmatati nad mudasse. Kuniks abivägi oli kohale jõudnud, sarnanes vaade lahinguväljale.  Teated õnnetusest jõudsid ka Nikolai ja Aleksandrani, kes olid juhtunust vapustatud. Esimese asjana suundus Nikolai privaatsesse palvelasse palvetama hukkunute ja haavatute eest ja ütles ka, et ei plaani osaleda õhtul korraldataval ballil. Taaskord sekkusid suurvürstidest onud ja selgitasid, et balli tarbeks on Prantsuse valitsus saatnud Pariisist ja Versaillest hindamatuid gobelääne ja hõbevaagnatel aardeid, sada tuhat roosi  Lõuna- Prantsusmaalt jne. Rõhuti, et Nikolail ei tarvitse ballist loobumisega õnnetust võimendada ja nii solvata ainsat liitlast Euroopas, Prantsusmaad. Südamevaluga andis noor tsaar järgi ja oli nõus osalema.
Kaastunde avaldamiseks käisid Nikolai ja Aleksandra haiglast haiglasse. Oma kuludega käskis Nikolai lasta matta iga hukkunu eraldi kirstus, mitte heita neid ühishauda nagu see oli tavaks massiõnnetuste puhul. Iga ohvri perekond sai tsaari rahakotist tuhat rubla. Venemaa lihtrahvas nägi selles õnnetuses halba ennet, et ees ootab õnnetu valitsemisaeg. Teised, targemad või kättemaksuhimulisemad venelased, kasutasid aga õnnetust rõhutamaks isevalitsuse südametusele ja uue tsaari ja „sakslasest“ naise põlastusväärsusele.
Kroonimisjärgselt Nikolai proovis oma ametlikke kohustusi täita nii palju ja just nii vähe kui võimalik. Pärast kroonimist oodati, et  monarh suundub reisidele, riigivisiitidele ja külastab teisi kaasmonarhe. Sellised küllasõidud viisid kohtumisele Viinis keiser Franz Josephiga, Taanis Nikolai vanavanemate, kuningas Christian IX ja kuninganna Louise´ga ja hiljem koos pisitütre Olgaga mindi Inglismaale kuninganna Victoriale külla, kes oli Alixi tütrest vaimustatud.Veel väisati Prantsusmaad, kuhu minnes oli Nikolai II esimene tsaar, kes külastas Prantsusmaad pärast entente`i vastu.  Vastuvõtt oli Pariisis soe ja rahva ovatsioone oskas Nikolai võrrelda samaväärseks ainult kroonimispidustuste ajaga Moskvas. Versaille´s ööbides sai Aleksandra oma käsutusse Marie Antoinette ruumid. Ka siin võiks tuua paralleele halvast endest. Mõlemad võimud kukutati läbi vägivaldse surma ja rahva poolt. Märke oli justkui  palju ja ometi ei osanud nad ise neid õigel hetkel märgata, sest perekond uskus jumala tahtesse ja ju peab kõik nii minema, isegi kannatustele usuti oma kindel seletus olevat.
Kui jätta välja ametlikud toimetused ja kohustused, siis oli kaks kohta, kus Nikolai pere tundis end, lisaks kodule Aleksandri palees, õnnelikeimana: jaht Standart pardal seilates mööda Soome rannikut (enamus välisreise tehti kuninglikul jahil Standart  või Krimmis Livadias suvitades.Iga aasta juunis pühendas tsaar meresõitudele. Päeval seilati Soome rannikul saarte vahel ja ööseks jäädi mõnda varjulisse abajasse. – 1893 aastal valminud ja 1963 vanametalliks arvatud Standart oli Taanis ehitatud ja 4500 tonni kaaluv meresõiduime. Mõõtudelt väikese ristleja moodi ja söeküttel aurumasina jõul liikuv  majesteetlik purjelaev, kus kahe valge korstna kohale kerkis kolm kõrget lakitud masti. Tekil olid läikivad põrandad mille peal ridamisi punutud toole ja laudu. Laevas olid võõrastetoad, salongid, söögisaalid ja tsaaripere erakajutid. Lisaks kabeli ja keiserliku kaaskonna avaratele ruumidele asusid seal laevaohvitseride, masinistide, kütjate, tekimadruste, teenrite ja teenijannade ning terve merejalaväelaste rühma eluruumid. Just merejalaväelastest said esimesed mängukaaslased noortele tütardele ja troonipärijale Alekseile. Kui tütarlastest olid sirgunud neiud, leidus merejalaväelaste seast ka esimesed armumised.

Hommikuti laeval ärgates sirguti ja virguti, et suunduda seejärel jalutuskäikudele Soome laantes. Tihti saatis privaatsuse saamiseks tsaar ära enda saatjad, et siis lastega metsas seeni ja marju korjata.  Aleksandra kahjuks oma pidevate krooniliste valudega liigestes ja südames oli muutunud Ta liikumine raskendatuks, mis omakorda piiras Tema ühistegevusi perega. Poeg Aleksei hemofiiliahaigus lisas füüsilistele kannatustele juurde sügava depressiooni, mis süvendas jällegi füüsilisi vaevusi. Siin peitub ka Rasputini mõjuvõimu põhjus – Ta oli tõestanud oma ravivõimeid ja kuna noor tsareevitš Aleksei tähendas oma vanematele ja nende silmis ka kogu Venemaa rahvale kõike, siis piisas neile Rasputini õnnestunud ravivõtetest poja osas, et panna neid uskuma. Olid need siis juhuslikud või päris sensitiivsete võimete jõunumbrid- see mõjus ja sellest piisas Nikolaile ja Aleksandrale, kelle jaoks oli väga valus näha oma poega piinlemas. Jällegi need on faktid, mida ei teadnud paljud tsaari lähedal seisvad inimesed, rääkimata poliitilistest jõududest ja rahvast endast.
Aleksandra suutis siiski sisustada oma aega nii Standarti pardal, kui kodus ja Livadias õmblustööga, kirju kirjutades, kududes, jälgis kajakaid ja merd. Armastas endiselt klaverit mängida ja lasi salongis üksi olles tihti Beethoveni ja Tšaikovski helidel kõlada. Aleksandral oli ka oma seltsidaam Anna Võrubova, keda Ta vahel ka lehmaks kutsus, kes oli turvaline ja ohutu naisterahvas, keda oma perele lähedal hoida ja oli Aleksandrale ainuke nö sõbranna ja usaldusisik. Alates 1907. aastast veetis Anna paljud reisid perega koos. Samal, 1907. aastal,  sattus ka Standart õnnetusse, mil sõitis karile. Inimesed päästeti ja Nikolai püsis viimse hetkeni laeva pardal jälgides ja hinnates olukorda. Tänu veekindlatele vaheseintele laev ei uppunud ja hiljem tõsteti ülesse, ning remonditi.

Kui mered olid seilatud liiguti kuningliku rongiga mööda Venemaa avarusi vapustavaid vaatepilte pakkuvasse Krimmi.  Kliima oli läbi aasta siin leebe ja seepärast üks lemmik suvituskohti.  Siia samasse lootis perekond ka pääseda revolutsiooni eest oma vaikelu elama…
Juba Aleksander III ajast oli tsaari pere üritanud säilitada antud ala võimalikku looduspuhtust- ja ilu. Seepärast ka takistati raudtee ehitamist  põhja poolt läbi Simferoopoli Sevastoopolisse kulgeval lõigul.
Keiserlik Livadia palee oli keisrinna Aleksandra eriline uhkus ja 1911. aastal lasi Ta vanema puithoone asemele ehitada valgest lubjakivist palee, mis kõrgus mere kohal kaljujärsaku serval. Hoone sai Itaalia stiilis sammasrõdud ja õued sopistatud aedadega kuhu oli seatud Krimmi varemetest välja kaevatud muistseid Kreeka marmorkujusid.
Siin taastati oma terviseid ja võeti osa heategevuslikest laatadest jne. Matkati paleed ümbritsevatel radadel ja käidi ujumas, päevitati. Keisrinna, kes muidu ei käinud St. Peterburgis ja Tsarskoe Selos sisseoste tegemas, tegi seda aga just Livadias olles. Kord vihmaselt tänavalt kauplusesse sisenenuna sulges keisrinna oma vihmavarju moel, et põrandale jäi loik. Ärritunult käratas müüja: „ Madame, see on vihmavarjude jaoks!“ viibates samal ajal nurgas olevale vihmavarjude hoidjale. Aleksandra kuulekalt toimis soovituse järgi ja alles mõne aja pärast, kui müüja kuulis Anna Võrubovat keisrinnat kõnetavat: „Aleksandra Feodorovnana“ kohkus Ta taibates, keda oli kõnetanud.

Selliselt veedeti suvesid aastaid, kuniks saabus I maailmasõda ja kogu tsaari naispere tavaelu tegemised vahetusid halastajaõdedena haavatute ravimise ja nende eest hoolitsemisega. Nikolaiga koos liikus poeg Aleksei koos sõjaväe peakorteris, nii kuis tervis lubas.Viimast korda külastas troonipärija peakorterit 20. detsembril 1916. aastal. Mõni päev hiljem pidi Ta talveks Tsarskoe Selosse sõitma, aga enne kevade saabumist pühkis revolutsioon Ta isa troonilt. Samal õhtul sai kindral Hanbury- Williams Inglismaalt teate, et Tema vanim poeg on Prantsusmaal võideldes hukkunud. Kui kindral leinates üksinda oma toas istus, avanes uks ja tuli Aleksei lausudes: „Papa palus mul tulla ja istuda Teie juures, sest Ta arvas, et tunnete ennast täna õhtul üksildasena“.

Võib öelda, et Nikolai oli liialt nõrk, et end kehtestada oma onude, naise ja teiste nõunike „heasoovide“ osas. Väljapoole aga Nikolai tõeline olemus ei paistnud ja seepärast sai kasvada eelarvamused ja kuulujutud ja hiljem Rasputini skandaal. Sõda Jaapaniga ja 1905. aasta revolutsiooni osas sildistati Nikolai, kui verine tsaar – ka siin tegelikult oli Nikolai ise teadmatuses toimunust ja alles veretöö järgselt informeeriti teda sõjaväe omavolilisest otsusest lasta rahulikult tsaariga palee väravate taha rääkima tulnud rahva pihta tuli. Kõik need sündmused on tegelikult olnud valed otsused kellegi teise poolt aga kujundas kahetsusväärselt Nikolai mainet, kui halvaendelisest ja oma rahva osas ükskõiksest ja julmast tsaarist.
Kui vaadata tagasi Aleksandra ja Nikolai abieluaastatele, siis joonistub välja kokkuhoidev, eraklik pere, kes üle kõige oleks soovinud olla eemal üldsuse tähelepanust. On fakt, et Aleksander III surm oli enneaegne ja seepärast ka Nikolai II trooniletulek oma kakskümmend aastat enneaegne. Pereelus aga oli Ta armastatud ja laitmatu nii abikaasa, kui isana.Aleksandra ja Nikolai olid teineteisele pühendunud kogu keha ja vaimuga. Kuigi kogu pere mõrv 17. juulil 1918 oli enneolematult õudne ja võigas, lohutab nii mõneski mõttes teadmine, et nad olid koos lõpuni ja peale seda igavesti.

Eelmisi kirjutisi Aleksandrast ja Nikolaist saab lugeda: OSA I ja OSA II
Järgmisena oodata lugu : “Suur paar” Olga ja Tatjana

Kasutatud kirjandus:
https://en.wikipedia.org/wiki/Wedding_of_Nicholas_II_and_Alexandra_Feodorovna

Isiklikust kogust:

Pildid Pinterestist