Tsareevitš Nikolai Aleksandrovitš, hilisem Venema tsaar Nikolai II ( valitsemisaeg 1896-1917 eludaatumid 1868-1918). Alates 2000. aastast kuulutas Vene õigeusu kirik Ta koos perega märtriks ja pühakuks.
Ema: Taani printsess Dagmar ( Maria Sophia Fredericka Dagmar), peale abielu Venemaa tsaar Aleksander III-ga : Maria Fjodorovna (1847 – 1928)
Isa: Aleksander III (1845 -1894) valitseja 1881- 1894 aastatel
Õed/Vennad: suurvürst Aleksandr Aleksandrovitš (1869–1870), suurvürst Georgi Aleksandrovitš (1871–1899), suurvürstinna Ksenja Aleksandrovna (1875–1960), suurvürst Mihhail Aleksandrovitš (1878–1918), Venemaa keisrina Mihhail II (1 päeva), suurvürstinna Olga Aleksandrovna (1882–1960)
Aleksander III kirjast Maria Fjodorovnale:
Kõik, mis selles maailmas aset leiab, sünnib jumala tahte järgi, jumal on määranud kahtlemata rahvastele parema, mitte halvema saatuse, kui nad pole just ära teeninud Tema viha. Seepärast lehvigu Venemaa kohal jumala tahtmine- selle, mis tuleb täide viia ja selle, mille tegemist tuleb vältida, näitab kätte issand ise. Aamen
Aleksander Aleksandrovitš uskus väga palju, et kõik mis tulema peab, tuleb. Nii on jumala tahe. Ütleme nii, et kui kõik oleks läinud tsareevitš Aleksander Aleksandrovitši soovi järgi, poleks Nikolai Aleksandrovitš kunagi ilmavalgust näinud. Nimelt oli noor Aleksander omal ajal meeletult armunud endast aasta vanemasse õukonna vürstitari Maria Elimovna Meštšerskajasse. Kuna Aleksandri vanem vend tsareevitš Nikolai oli surnud ootamatult meningiidi tõttu 1865. aasta kevadel Prantsusmaal, oli Aleksander ühtäkki troonipärija. See aga lõi kõik Tema plaanid sassi. Ligi kaks aastat oli Aleksander ja Meštšerskaja salaja kohtunud, kirjakesi vahetanud. Aleksander II nägi aga, et nüüd tuleb Aleksandril täita oma kohust ja sõita Taani printsess Dagmari kätt paluma, kes oli olnud kadunud vend Nikolai kihlatu. Korduvalt pidas Aleksander plaani loobuda tulevikus troonile asumisest ja anda järgi oma pöörasele armastusele ja täita suurim südamesoov – saada oma kallis Dusjake (Meštšerskaja) omale naiseks. Kohati tundus, et Aleksander on hullumise äärel, sest meeleheide ja lootusetus võttis võimust. See „hullus“ läks nii kaugele, et Ta paljastas oma soovi ka isale, Aleksander II-le, suutes suure impeeriumi valitseja muuta mõneks ajaks kõnevõimetuks. Kõnevõime taastumine tõi aga kaasa tormilise epistli, mis sarnanes rohkem kärisevale kõue mürinale. Sel silmapilgul taipas Aleksander, et Tema soovid ja „õige“ viis ei ole üks ja sama. Meštšerskajaga jäeti kirglike suudluste saatel hüvasti. Kui kibemagusad suudlused need olid… Mitte ühtegi intiimset hetke polnud varem saanud nende vahel olla liigse tähelepanu tõttu ja nüüd viimasel kohtumisel sai Aleksander omale mälestused, mida hiljem kurbusega meenutada. Neil polnud määratud kokku jääda. Aleksander täitis oma kohust ja sõitis Taani tuvuma Dagmariga, kellesse Ta üha enam ja enam kiindus kuniks lõpuks suutis tänada saatust, mis Teda Dagmariga kokku viis. Aleksandri esimene armastus aga ei ununenud Tal iial, seda enam, et Meštšerskaja suri sünnituse järgselt 1868. aastal, olles kõigest 24- aastane. Dagmarile ei kõnelenud Aleksander kunagi Meštšerskajast, kuigi armastas Minny´t ( Dagmari hüüdnimi) väga. Ehk kartis solvata või häbenes näida nõrgana…
18. mail (vkj 6. mai) 1868. aastal, kell 1.23 pärastlõunal nägi ilmavaalgust Tsarskoje Selo Aleksandri palees Venemaa tsaar Aleksander III ja Maria Fjodorovna esiklaps Nikolai Aleksandrovitš. Paar oli tohutult rõõmus, sest nüüd oli tähtsaim ülesanne täidetud: troonipärija on sündinud. Kõlasid suurtükid ja lasti saluuti. Laps oli rõõmus ja terve, vanemad õnnelikud. Kui Aleksander III ei armastanud väga tantsida, siis nüüd isegi Tema vihtus koos armsama Maria Fjodorovnaga ballidel tantsu. Maria oli äärmiselt seltskondlik ja õukonnaelus filigraanne. Ta ei andnud kunagi põhjust kuulujuttudele ja mõistis oma rolli suurepäraselt. Nikolai sündis väga armastavasse perekonda, mis kujundas Temas tugevaid pereväärtusi, mis selgelt joonistuvad välja hilisemalt, kui Tal juba omal pere on. Aleksander III kippus oma lapsi hellitama, samas kui Maria Fjodorovna oma Taani kasvatusega oli nõudlikum: nõudes kohustuste täitmist ja tõerääkimist jne.
Nikolaile lisaks sündis veel lapsi, kelledest 1869. aastal sündinud väikevend Aleksander suri 11 kuuselt meningiiti. Sel hetkel oli Nikolai 2- aastane ja vapralt astus Ta surnud venna juurde andes laubale hüsvastijätu suudluse ja asetas rinnale punase roosiõie. Enim elas juhtunut üle Maria Fjodorovna, kes loetud päevadega vajus kössi ja jäi silmnähtavalt aastaid vanemaks.
Ka selle kurva sündmuse valguses anduti jumala tahtele ja usaldati kalli lapse hing jumala hoolde. Tuli elada edasi. Viimane pesamuna oli õde Olga Aleksandrovna. Ta oli ainuke lastest, kes sündis Aleksander III valitsemisajal ( 1881 – 1894). Tsareevitš Nikolai oli 13 -aastane, kui Tema mälestustesse kangestus igaveseks oma vanaisa Aleksander II surm. Viimane oli üks Venemaa ajaloo suurimaid reformiste ja muutuste elluviijaid. 1881. aasta kevadel oli tsaaril plaanis anda välja kaua oodatud põhiseadus, mis oleks toonud Venemaa oma talupoeglikust mõtlemisest teiste tsiviliseeritud Euroopa riikide hulka. Noored aga kartsid, et see käik annab rahvale võlts „rahulolu“ tunde ja nende plaanitud revolutsioon jääb ära. Varasemalt oli liikumine „Rahva Tahe“ teinud tsaarile seitse ebaõnnestunud tapmiskatset ja viimane terroriakt viidi lõpule isetehtud pommiga, mis rebis tsaari jalad ribadeks ja verest tühjaks jooksev tsaar suutis ainult paluda, et Ta viidaks Talvepaleesse surema. Üllataval kombel sinna Ta ka jõudis. Kolm Kossakit kandsid Teda kätel ja Nikolai viibis Tema surivoodi juures. Vaatepilt vapustas Teda ja mõjutas suuresti Tema uskumust, et terroristidega ei peeta läbirääkimisi. Aleksander III valitsemismaneer oli üdini venelikkusest läbi imbunud. Ta oli uhke oma rahvuse, keele, kultuuri ja sõjaväe üle. Oma isa, tsaar Aleksander II surm, pani Venemaa täiskäigul arengule piduri peale ja Aleksander III uskus, et tsaar on jumala poolt saadetud valitsema ja oma karmi käega ohjeldas ta rahvast. Igasugused reformatsioonid jäid ära. Sellele vaatamata oli Venemaa just Nikolai isa valitsemisajal stabiilne ja rahvas armastas ja austas oma tsaari ja tsarinnat.
Juhtunu muutis kõiki ja kõike. Turvameetmeid tugevdati ja nii kolis Aleksander III oma pere Peterburi lähedal olevasse Gatchina paleesse, kus veedeti enamuse ajast (Anitškovi palees oldi linna visiitide ajal ja rohkem talviti). Peeter I lasi kuulsal Itaalia arhitektil Antonio Rinaldil Gatchina palee ehitada. Katariina II omakorda hiljem kinkis Gatchina edasi armastatud vürst Orlovile. Peale Tema surma ostis keisrinna palee Tema järglastelt uuesti enda valdusse tagasi, et see kinkida poeg Paul I-le, kuniks pärandusena oli jõudnud selleks hetkeks Aleksander III valdusse. Aleksander III veetis enamuse ajast seal: allkirjastas lepinguid, võttis vastu väliskülalisi, korraldas teatrietendusi, balle, maskeraade ja muid meelelahutuslikke üritusi. Aleksander III lasi Gatchina muuta tolleaja mõistes kaasaegsemaks läbi uuenduste: tubadesse radiaatorid, elektrivalgustus, telefoniliinid, veetorud, mis ei külmu kinni ja moodne kanalisatsioon.
Nikolai veetis Gatchinas suurema osa oma noorusest. Nikolai oli rohkem kokku kasvanud oma venna Georgi ja õde Xeniaga, kui noorema venna Mihhail´i ja õde Olgaga. Samas Aleksander III ise tundis lähedasemat sidet just oma kahe noorema lapse osas. Nikolai vend George aga oli aga nakatunud tuberkuloosi ja tervise huvides Ta saadeti püsivalt elama paremasse kliimasse Gruusias, kus pere Teda regulaarselt külastas. Sel viisil eraldus George teistest õdedest ja vendadest ja kõigest, mis nende elus toimus. Kahjuks eraldatus muutus lõplikuks 1899, mil haigus võttis oma viimase lõivu.
On teada, et laste osas käis kasvatus ja hellitamine käsikäes: vooditeks olid sõjaväe kokkupandavad kõvad välivoodid ja hommikusele ärkamisele järgnes külm vann, mis karastas. Hommikusöögiks söödi putru. Gatchina palees on ca 900 tuba, mis pakkus lastele lõputult mänguruumi. Õde Olga kasutas näiteks teinekord jalgratast pikkade koridoride läbimiseks. Gatchina tohutult pikkades koridorides mängiti peitust ja jahiti kummitusi. Ühte saali oli üles seatud liumägi, millelt liueldes sai suure hooga maanduda all ootavatele punastele mattidele. Eriti palju lustiti vahetult enne magama minemist ja atraktsioon tekitas elevust oma pere lastele lisaks ka külla tulnud mängukaaslastele. Kui parasjagu polnud omaealisi sõpru võtta, kaasati teenijaskonnast seltsi juurde. Juba Katariina II aegadest oli kombeks, et õukonnas olid omad neegritest teenijad ja Gatchinas oli nende käsutuses kaks taolist: üks Ameerika neeger ja teine Türgi sõjas ajast kaasa tulnud. Kandsid nad säravaid värvilisi vormiriideid ja turbaneid peas.
Eksootilisust lisas palee elule ka erilised lemmikloomad. Koertele ja kassidele lisaks sattus nende juurde elama ka metsloomi. Mitmete aastate vältel oli lastele mängukaaslasteks karupojad, keda naljalt üle ühe aasta pidada ei saanud, kuna muutusid ohtlikeks ja siis saadeti nad loomaaeda. Kord oli Nikolai õel Olgal kodustatud hunt, kes pakkus seltsi kaheksaks aastaks. Ta oli kuulekas kui koer, kuid instinktid teravamad ja hüppas graatsiliselt ja hääletult. Hunt soovis mõnelgi korral koertega sõbrustada, kuid siiski Tema häid kavatsusi mõisteti koerte poolt alati valesti ja nii “sõpru” väga ei tekkinud. Pisematest isenditest oli mitmeid aastaid karglemas neil väike orav. Talle oli antud terve tuba kasutuseks, kus Ta hüppas ühe pea pealt teisele ja krõbistas pähkleid päevad läbi. Sekka juhtus olema neil ka ilves, kes käitus nagu kass, kuid oli siiski natuke salakaval ja seepärast lapsed Teda täielikult ei usaldanud ja olid ettevaatlikud.
Aleksander III armastas füüsilist tegevust ja kaasas igal võimalusel ka lapsi: pargis puude korrastamine ja lõhkumine, puuprahi põletamine lõketes ja seejärel lõkkes õunte küpsetamine, pikad jalutuskäigud, rattasõidud, ratsutamine, paadisõidud jne. Talviti käidi kelgutamas, uisutamas ja kühveldati lund suurteks mägedeks. Suviti puhati seilates mööda Soome lahte, suvitati Peterhofis, Krimmis ja kirgliku kalamehena mindi Kotkasse, Langinkoski mõisa, mis just kalapüügikirge silmas pidades oli rajatud. Enamik merereise võeti ette kuninglikul jahil Polar Star. Näiteks reis sellel alusel Kopenhagenisse kestis ainult 36 tundi. Polar Staril oli kõik vajalik olemas mugavaks reisiks. Mingil hetkel isegi oma lehm, et lastele oleks pakkuda värsket piima. Lehm sai oma ülesandega imeliselt hakkama, kuid kahjuks tormistel hetkedel kannatas koos mõne teise reisijaga kohutava merehaiguse all.
Meresõitudele lisaks võeti ette jahilkäikusid, mis olid populaarsed poliitiliste kohtumiste korraldamiseks vabamas õhkkonnas, sõprussidemete tugevdamiseks ja suguvõsade kokkusaades mõnusaks ajaviiteks, millest meestele lisaks võtsid osa ka naised. Üheks selliseks kohtumispaigaks oli Spala jahimõis Poolas. Kui parasjagu ei kalastatud ega jahitud, külastati Euroopa sugulasi Taanis ja Inglismaal. Just Taanis olles tundis perekond end reeglitest vabana ja lubati lapsikusi nagu mudas mängimist, õunaraksus käimisi ja korraldati pisi-sigadusi: Rootsi kuningas Oscar II külastusajal pritsiti kõrge külaline veevoolikust märjaks.
Inglismaal käis Nikolai perega külas oma ema poolsel tädil Aleksandral, kes oli abielus Inglismaa prints Edwardiga. Neil oli poeg George. Juba pisikestena märkasid nende emad Nikolai ja George tohutut sarnasust, mis eriti hästi nähtav hilisemal fotol:
Aastate möödudes kasvas Nikolaist noormees. Tema välimust kirjeldaks järgmiselt: umbes 167 cm pikk, helesiniste silmadega noormees, kes alati kammis oma pruunid juuksed vasakule poole ja kasvatas vuntsi ja täpselt piiratud habet, mis noores eas kerge kuldse läikega oli.
SIIT saate kuulata oma kõrvaga Nikolai häält, mis küll väheke juba vanema Nikolai II suust kõlab, ent siiski huvitav. Nikolai jalad olid lühikesed võrreldes ülejäänud kehaga. Seda puudujääki Ta kompenseeris pideva kehalise treeninguga, et kasvatada musklit, kuid sellele vaatamata jäi Ta teistega võrreldes “pisikeseks” va hobuse seljas, kus kasv polnud oluline. Ta oli ilmselgelt oma emasse võrreldes isa ja onudega, kes nagu puud Tema kohal kõrgusid. Isalt oli päritud nöbinina, mida Nikolai ise ei armastanud enda juures, sest see meenutas Talle Paul I, kes oli Tema arvates esivanematest koledaim. Nikolai üheks firmamärgiks kujunes oma vuntside käega ülesse “harjamine”.
Hariduse poolest oli Ta üks Euroopa haritumaid monarhe, kui mitte lausa kõige paremini koolitatud. Vene keelsele emakeelele lisaks oskas Ta inglise, prantsuse ja saksa keelt. Viimast võis küll harva Tema suust kuulda, seda isegi juba Alixiga koos elades. Faktilisele haridusele vaatamata oli Ta jäänud eraldatuks intellektide- ja kultuuriinimeste ringkonnast ja seda kõike pideva terroriohu tõttu, mis pidevalt nende pere kohal ähvardas.
1891 aastal, 23- aastasena, siirdus tsareevitš Nikolai idasse reisile, kus Ta osales erinevatel tseremooniatel tähistamaks Trans-Siberi raudtee ehitamise alustamist. Meritsi teel olles külastati ka Jaapanit, kus näitas üles huvi nende kultuuri ja pärandi vastu, mille mõjutustel lasi Ta enda paremale käele tätoveerida draakoni :
Sellel reisil olles tegi Tsuda Sanzō (1855–1891) mõrvakatse, mis oleks võinud Nikolai elu lõpetada. Nimelt 11. mail tsareevitši visiidil eskortinud politseinike sekka oli maskeerunud terrorist, kes kasutas juhust ja õnneks, pea maha löömise asemel, ainult riivas Nikolai nägu saabeliga. Teise löögi tõrjus Nikolaid reisil saatev sugulane, Kreeka ja Taani prints George, mis päästis ka Nikolai elu. Tsudo üritas põgeneda, kuid peatati kahe saatjaskonda kuulunud rikša juhi poolt. Tsareevitšile jäi rünnakust paremale poole otsmikule 9 cm pikkune arm. Imperaator Meiji avalikult avaldas kahetsust juhtunu pärast, ja et ei olnud suutnud väliskülalist turvalisemalt vastu võtta. Üle 10 000 tervituskaardi saabus Nikolaile, soovides Talle kiiret paranemist.
Enamuse oma hilisematest nö sõpradest leidis Ta aga kaasohvitseride seast. Sõjaväelises karjääris saavutas Ta koloneli auastme, oli hiljem vägede ülemjuhataja. Sõjaväeline tegevus oli midagi, mida Ta nautis ja tundis ennast selles rollis hästi.
Kohustuste kõrvale mahtus ka silmailu ja kirglikkust. Kui oma tulevase naise, Hesse printsess Alixiga, esmakohtumise ajal oli tsareevitš 16-aastane, siis see on iga, mil kehtib ütelus: mis silmist, see meelest. Aegadel, mil Alix ei olnud okupeerinud veel kõiki kirjaridu Tema kirjapaberil ja igat unistavat mõtet, tekkisid mõned teisedki armumised.
Vanemate poolt oli proov panna Nikolai paari Comte de Paris, Louis Philippe d´ Orléans´I teise tütre Hélénega. Kumbki polnud teineteisest huvitatud, sest 1892 aastal oli Nikolai juba kindla plaaniga lõpuks saada nii vanemad kui Alix nõusse Temaga abielluda. Kerge armumine Nikolai poolt oli lühiajaliselt suunatud veel printsess Olga Dolgarukaya suunas. 1892. aasta aprilli päeviku sissekandes Nikolai arutleb oma tunnete heitlikkuse üle ja jõuab arusaamisele, et Ta on lihtsalt himur.
Teistsugune oli aga lugu keiserliku balletitantsija ja tolleaegse megastaari Matilda Kšessinskajaga. Poola päritolu baleriin sündis 1872. aastal Peterburi lähedal Ligovos. Meessoost vürstide ja printside seas oli tavaline, et enne abielurõõmude nautimist, tuli kogemusi saada. Seisus kohustab, seega ei saanud seda kunagi teha suvaliselt ja hooletult. Mariinski teatri tantsijad olid ühed neist neidudest, keda soositi just kuninglike sarvede maha jooksmiseks. Meile tänapäeval on teada Matilda poolt peetud päevik, mis on täis intiimseid kirjeldusi nende armuloost Nikolaiga. Viimasele oli see siiski kerge armuseiklus ja seksuaalne rahulduse otsing. Matilda poolt vaadatuna oli Nikolai Tema esimene suur asrmastus ja tsareevitši poolset tähelepanu tuli kokku rohkem, kui Ta eales oleks osanud unistada. Kui Nikolai nende vahelise suhtlemise lõpetas ja Alix´i abielunõusse saamisele pühendus, liikus Matilda oma armusuhetes ikka kõrgemas liigas edasi, sidudes end romantiliselt suurvürstide Sergei Mihhailovitši ja Andrei Vladimirovitšiga. 1902. Aastal sündis Matildal poeg ja teada ei olnud kumb suurvürstidest võis poisi isa olla. Teame ainult, et 1921. aastal abiellus Ta Pariisi suurvürst Andreiga…
Matilda tantsis kõrge eani, viimane etteaste 64- aastaselt heategevuslikul kuninglikul balletietendusel Covent Gardenis. Ühtekokku kujunes Tema elukaar 99 aasta pikkuseks.
Nikolaile ei saa Tema armumisi pahaks panna, sest need on loomulikuks osaks meheks sirgumisel. Ole Sa tsaar või talupoeg- hormoonid tegutsevad omasoodu. Seepärast on mõistetav, et Nikolai võttis kuulda oma südame häält ja sihikindlalt soovis viis täide eesmärgi Alixi osas. Mõned päeviku väljavõtted ja kirjad 1894. aastast ilmestamaks Nikolai tundeid Alixi vastu:
Nicky päevik- 25. mai – Krasnoje Selo
On kalli Alixi sünnipäev. Ma olen terve päeva veetnud Talle mõeldes ja kui väga ma tahtsin emmata ja veeta seda päeva Temaga koos! Ohvitserid ja kogu kompanii tulid barakkidesse mind õnnitlema- see liigutas mind sügavalt! Tänasel päeval ei olnud ühtegi sõjaväelist ülesannet ega drilli. Ma andsin neile kogu päeva vabaks ja ka klaasikese viina.
Nicky kirjas Alix´le – 11. juuli- Polar Star pardal
Minu enda armas väike kallike. Meie lahkumine oli liialt kohutav, et sõnadesse panna. Kui me selliselt lahkuks tihti, ei elaks ma kuigi kaua! Mu armsam, ma just lugesin Su pika kirja läbi, mille vana mees mulle ulatas, kui pardale olin tulnud.. Ma saatsin sind silmadega pikalt kuniks mulle kurku klimp tekkis ja ma pidin kõrvale astuma ja pisardasin nagu ma seda ka veel täna pärastlõunal tegin. Õnneks oli pime ja laeva meeskond oli ametis aerutamisega.
Nicky kirjas Alix´le- 22. juuli- Peterhof
Sa oled mu saanud üleni endale ja igavesti, kõige hinge, meele, keha ja südamega- see kõik on Sinu, Sinu. Ma sooviksin selle kõvasti endast välja karjuda, et kogu maailm seda kuuleks. Mina olen see, kes tunneb uhkust, et kuulun sellisele imelisele inglile nagu Sina seda oled ja ma riskin oodates Su vastuarmastust.
Igavesti, Sind sügavalt armastav ja truu Boysy, Pelly Nicky.
Järgneb nädala pärast kirjutisega: Nicky ja Alixi pulm, kroonimine ja pereelu
30. juuni I OSA
Kasutatud kirjandus erakogust:
Lingid allikatele internetist ja huvilistele inglise keelset lisalugemist:
http://www.alexanderpalace.org/palace/AlexPalaceNRbio.html
https://en.wikipedia.org/wiki/Gatchina_Palace
https://toritto.wordpress.com/2014/06/06/door-man-to-the-tsar
https://en.wikipedia.org/wiki/Nicholas_II_of_Russia
http://www.theromanovfamily.com/nicholas-ii-tsar-with-a-dragon-tattoo/
https://erenow.com/biographies/thelifeanddeathofnicholasii/4.html
https://rarehistoricalphotos.com/tsarevich-nicholas-nagasaki-1891/
Matilda: https://en.wikipedia.org/wiki/Mathilde_Kschessinska
https://archive.org/stream/dancinginpetersb00kshe/dancinginpetersb00kshe_djvu.txt
Memuaar: http://www.alexanderpalace.org/volkov/1.html
Ajas Astudes 