Leedopäev

Leedopäevaks kutsutakse jaanipäeva Saaremaal ja Muhu saarel. Kohe- kohe on käes aasta valgeim öö ja juba homme päikesetõusul heisatud trikoloori võib maha võtmata lasta lehvida pühapäeva õhtuni, sest tulemas võidupüha, mis tähistab Eesti vägede võitu Vabadussõjas Võnnu lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919.  Paljudele on jaanipäev üks kõige ürgsemaid ja tähtsamaid pühasid, nii ka minule. Ikka jaanist jõuludeni jne. Kiriklikus maailmas on sel päeval aukohal Ristija Johannes, kelle sünnipäeva tähistatakse.
Eestlane siiski usuleige rahvas ja enne kirikut ja enne kalendri leiutamistki elati just päikese ja loodusega ühes rütmis. Leedotuli ehk jaanituli omas vanasti rituaalset tähendust: soov vabaneda läbi tule kõigest halvast ja soovimatust, hoida eemal halvad mõtted ja kurjad olendid.  Ainuüksi tulle vaatamine puhastab hinge ja lisaks soojusele saabub rahu.
Traditsiooniline on seniajani ka pärja punumine seitsmest või üheksast erinevast taimest/lillest, et siis punutis padja all öösel magajale tulevast unes ilmutaks.  Üle lõkke  hüppamiselgi oli algselt ennustuslik tähendus- nüüd puhas meelelahutus, mida tehes ei tohiks turvalisust unustada. Saun, õlu, jaanihein, tants ja trall…
Ajamasina puudumisel kasutan olemasolevaid vahendeid ja piilusin Eesti Wabariigi aegsete ajalehtede artikleid jaanipäevast ja toon Teieni kaks trükimusta vääriliseks peetud kirjutist:

ÜHISTEGELISED UUDISED, nr 25
21 juuni 1930

On ees jaanipäev, suvine pööripäev ja kevade lõpp. Möödumas esimene poolaasta, algamas teine, lõppenud külvitöö, eel lõikus. Ju peale jaanipäeva tuleb asuda ihuma vikatit, siirduda niitudele- heinateole.
Lühimagi öö hämarusse paiskavad valgust loitvad jaanituled, siin -seal, kõikjal…
Noorus pidutseb koos Koidu- Hämarikuga. On jaaniöö.
Viimane püha enne lõikustöö hooaega on pühendatud osaliselt nende mäelestustele, kes asuvad kalmistul. Sel päeval kogunevad sinna elavad, kogunevad suuremal hulgal, kui harilikult, et armsate haudade keskel paluda õnnistust oma tööle, tänada heldete andide eest kõikvõimsat Loojat.
On lähedal jaanipäev ja algamas raskeim tööaeg põllumehele. Ent raskemgi töö edeneb kiirelt, kui andutakse talle hoole, armastuse ja usaldusega; kui töötatakse üksmeele tähe all, on õnnistus tööl.
Las loita jaanituled, kuni punab koit idataevas; las kanda üksikud seni aatetuld, kuni süttib see kõikide hinges.  M.S

ÜHISTEGELISED UUDISED, nr 25
21 juuni 1935

JAANIPÄEV- JA- ÖÖ
RAHVALUULE JAANI- MÜÜTOSEST JA SÕNAJALAÕIEST

Jaanipäev omab meil suure tähtsuse, palju suurema, kui mõnegi teise rahva juures. Prof. M. J. Eisen võrdleb jaanipäeva- ja ööga seoses olevat rahvaluulet ” Tuhat ja üks öö” lugudega. Jaaniööl eriti muutub ja moondub kõik ebatavaliseks: puu kõneleb puuga, loom loomaga, lind linnuga. Puud ja loomad keskustelevad ja ennustavad tulevikku. Aga inimesel pole kerge neid mõista, selleks on tarvis tappa ussikuningas ja tema kroon ära süüa. Sarnaselt võtab prof. Eisen imesid kokku.
Kuid see pole kõik: jaaniööl ja jaanipäeva hommikul loobuvad näkid ja teised vetevaimud omast elemendist ja ilmuvad välisilma. Koos uppunud hingedega tulevad nad ja peavad rõõmupidu. Jaaniööl saavad voli teisedki surnud ringi liikumiseks; nad võivad minna, kuhu soovivad. Jaaniööl peavad ka nõiad oma pidu ja toimivad edukalt igasugust nõidust. Keda jaaniööl nõiutud, see ei pääse enam nõiduse kütkest. Meelsasti moondavad nõiad jaaniööl inimesi libahuntideks.
Nõidumiseks vajaliste rohtude kogumiseks on õige aeg jaanipäev ja päev enne jaani. Nõiad peavad aga jälgima, et nad selle juures üksteisele silma ei puutuks, sest siis kaotavad rohud oma imeväe. Kui nõid tahab kellelegi kurja teha, siis võiab ta sellele kuuluvad kaevu salved ehk õuevärava nõiavõiga ja viib nõiutud liha loomalauta. Sarnane liha toob sinna, kuhu teda viidud, surma ja hukatust.
Haigustega vaevamiseks tuleb kusagile maja ümbrusse viia vanu kaltse. Ainus abi nõiduse mõju kaotamiseks on nõidusesemete põletamine. Selle juures tunneb nõiduja suurt valu. Kõigi haiguste ja hädade vastu mõjuvad kõige paremini rohud, mis on korjatud jaaniööl. Mõjuv vahend on ka jaaniööl kogutud kaste, – palju mõjuvam, kui ristimisvesi. Kui ihu põlenud, muhud, paised ja sügelised, need paranevad kõik jaaniöisest kastest. Jaaniööl vihtlemine on väga kasulik haiguste suhtes, samuti jõgedes ja järvedes ujumine. Peab ainult hoiduma, et ujuma ei minda kesköösel, sest siis on vesi ühe minuti kestel selge inimese veri…
Kõige muu kõrval on tähtsamaks jaaniöö imeks sõnajala õitsemine. Sõnajalaõis teeb inimese kõikenägevaks, – mõistjaks ja – teadvaks. Kes omab sõnajalaõie, see oskab näiteks kõik inimkeeled, loomade, lindude, puude, põõsaste jne. kõned. Ta teeb rikkaks, annab au, väge ja võimu. Loomulikult tahaks igaüks omada sarnast imeväelist vahendit, kuid tema omandamine pole kogunisti kerge.
Vanapagan ja teised õelusvaimud hoiavad sõnajalaõie oma jaoks, nad ei taha, et inimene omandaks sarnase  suure vägevuse. Kes läheb sõnajalaõit otsima jaani keskööl, sel on teel tuhanded ohud ja hädad. Talle tekivad ette jõed ja järved, laaned ja mäed. Kogu aeg varitsevad teda kurjad elukad ja õelad vaimud.
Kes siiski söendavad sõnajalaõit minna otsima, need muretsevad  kalmistult puusärgilaua tükke, kus augud sees. Nendest tehakse prillid, mis näitavad maailma ta õiges olukorras. Vanapagana ja nõidade vigurid kaovad siis nagu õhk. On kord õnnelikult sõnajalgade juurde jõutud, siis peab jätkuma kannatust õie ootamiseks, sest õis ei oota seal kedagi. Ja karta ei tohi õieotsija, sest siis jääb ta õiest ilma. Veidi aega enne õie puhkemist on kuulda õudseid helisid ja häälitsusi, kuid nendest ei tohi välja teha.
Lõpuks toome ühe prof. M. J. Eiseni lookese sõnajalaõiest:
“Kord läinud jaaniööl üks vanamees metsa sõnajalaõie järele. Lauluraamatu võtnud ta kaasa. Mees istunud siis sõnajala juures ja oodanud õie puhkemist. Saabunud kesköö… ja korraga sõnajalg õitsenud. Üks õis sattunud lauluraamatule. Järsku ilmunud ei-tea- kust palju rahvast ja kõik küsinud õit näha. Vanamees vastanud: ” Võtke ise raamatu pealt ja vaadake!”
Keegi ei võta; kõik paluvad: “Anna sa ise õis meie kätte!”
Vanamees ei annud.
Siis ilmunud suuri härrasid ja kohtunikke, need kõik tahtnud õnneõit näha. Oleks vanamees neile õie kätte annud, enam poleks Ta õit tagasi saanud. Õie varal leidis vanamees kaks rahaauku. Ei nüüd puudunud õnne. Kord tuleb vanamees kõrtsist, teel mõisahärra vastas: ” Olen kuulnud, sul pidada õnneõis olema,- näita mulle kah…”
Vanamees ei aimanud paha. Võttis taskust lauluraamatu ja andis oma käega mõisahärra kätte. Järsult see kadus kõige raamatu ja õiega. Nii jäigi vanamees õnneõiest ilma. Küsija ei olnud mitte mõisahärra vaid vanapagan. “

Aasta valgeim öö on täis traditsioone, müstikat, salapära, olnud lahingute võidurõõmu ja kaotust lisana juurde tänapäevast laulu, tantsu ja head seltskonda. Nautigem seda kõike ja mine sa tea- ehk kavaldab keegi vanapagana üle ja leiab oma sõnajalaõie.

Viited artiklitele:
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uhisuudised19300621.2.24https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uhisuudised19350621.2.27