Teinekord võib kõikse argisem esmaspäevane pärastlõuna tuua ootamatu autosõidu mööda kaunist Eestimaad. Nimelt leidus sobiv suitsuahi just Virtsus ja ära Ta tuli tuua. Kilomeetrid sulasid auto rataste all nagu jäätis päikese käes ja nii sai suunal Tallinn -Virtsu tehtud huvitavaid tähelepanekuid erinevatest vaatamisväärsustest. Kuna kõike ei jõudnud väisata, tegin valiku puhtalt tunnetuse järgi.
Virtsus sai nobedalt kaup sõlmitud ja ajaloohõnguline tagasitee võis alata. Silm oli haaranud ilu kraavis punetavate moonide näol, kui ka siin seal taevasse sirutavaid kirikutorne. Lihula ja Kullamaa- vabandan, Teid avastan ees ootava suve veel kaunimatel päevadel.
Nüüd aga laotan Teieni väikesed killud maanteelt kõrvale keeratud hetkedest. Võib piisata pelgalt paarisajast meetrist, eemale mustavast asfaldist, et olnud aegade lood saaksid uuesti esile tõusta. Kindlasti soovitan kõigil Eestimaal seiklejatel leida see aeg, et peatuda ja nautida oma kodumaad.
I PEATUSKOHT : Kirbla kirik, küla ja Jüri Uluotsa matmispaik
Kõrge Kirbla pank kerkis kiviajal laiuna välja ümbritsevast merest. Vanimad asustusjäljed pärinevad siin I aastatuhandest. Kirbla mäel on olnud ka noorema rauaaja kalmistu. Kirbla Nigula (Niguliste) kirik on üks Eesti väiksemaid pühakodasid – mõõtudega 29 x 11 meetrit. Kirik sai ehitatud 1500. aasta paiku Saare- Lääne piiskopi Johannes III Orgase hooldusel. Lihtsa ristkülikukujulise põhiplaaniga hoone järgib Lääne- eesti hilisgooti traditsiooni. Läänetorn on kirikule lisatud hilisema täiendusena ja osade kaupa 18. ja 19. sajandil. Legendi järgi ei suudetud kiriku asukohas kokku leppida, lõpuks taevas ise andnud märku ja ootamatu välgunool sähvatanud Kirbla mäel. Pikne oli purustanud sauna suuruse ohvrikivi, sinna kirik rajatigi. Eraldi mainimist väärib omapärane fakt: aknad on ebaühtlase suuruse ja asetusega. Üks aken on põhjaseinas, lääneseina aken on ümar ning lõunaseina keskmine aken on võrreldes teistega kitsam ja kõrgem.
Kirikaias on 1945. a. Rootsis surnud Eesti Vabariigi (1918-1940) viimase peaministri Jüri Uluotsa matmispaik. Uluots õppis aastatel 1910–1918 Peterburi ülikoolis õigusteadust, oli aastatel 1924–44 Tartu Ülikooli Eestimaa õiguse ajaloo professor, õppeprorektor. Aastatel 1919–1920 ajalehe Kaja toimetaja, 1937–1938 ajalehe Postimees peatoimetaja.
Jüri Uluots oli Riigikogu liige 1920–1926, 1929–1932, (Põllumeestekogude liige), Rahvuskogu Esimese Koja esimees 1937 ja I Riigivolikogu esimees 1938–1939, peaminister 1939–1940. 21. juunil 1940 langesid talle Vabariigi Presidendi ülesanded. Ainsana oma valitsuse koosseisust suutis ta vältida arreteerimist ja püüdis 1941. aasta juulis ametisse nimetada uut Vabariigi Valitsust, mis ebaõnnestus, kuna Saksamaa ei tunnustanud Eesti iseseisvust. 1944 kutsus Uluots Eesti kodanikke üles astuma relvastatud võitlusse Nõukogude okupatsiooni vastu. 20. aprillil 1944 kutsus ta kokku Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu. 18. septembril 1944, olles maovähki suremas, nimetas Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse ja lahkus 20. septembril 1944 Eestist Rootsi, kus 9. jaanuaril 1945 suri. 13. mail 2008 saabusid Jüri Uluotsa ja tema pere põrmud Rootsist Eestisse ja maeti 31. augustil Kirbla kalmistule.
Samale kalmistule on maetud veel mitmed 1941. sõjasuve ohvrid, kes jäid taganevatele Punaarmeelastele ja hävituspataljonlastele ette. Saksa üksused hõivasid Pärnu ja liikusid kiiresti edasi Märjamaa suunas. Eestlaste suhtumises oli aga juhtunud midagi ootamatut. Sakslasi mäletati ju kui 700 aasta eest Eesti vallutanud ristirüütlite järglasi ja teati ka, et enamik mõisnikke, kes aastasadu eestlasi rõhusid, olid olnud sakslased.
Mäletati esimest ilmasõda, kui tuhanded eestlased sõdisid tsaariarmees sakslastega. Sakslasi peeti põlisvaenlasteks. Suhtumine venelastesse oli olnud hoopis neutraalsem. Nüüd aga oodati sakslasi kui päästjaid. Aasta nõukogude võimu, mis oli hävitanud eestlaste oma riigi, arreteerinud ja viinud vangilaagritesse tuhandeid mehi, küüditanud Siberisse naisi ja lapsi ning pannud Eestis toime metsikuid mõrvu, pani eestlased venelaste poolt meile peale surutud Nõukogude võimu vihkama.
Paljud Läänemaa mehed peitusid Punaarmeesse mobiliseerimise eest metsadesse ning Matsalu lahe roostikku, paljud mehed otsisid üles peidetud relvad ning asusid sakslasi ootamata ise oma maad vabastama. Igati püüti takistada konfiskeeritud hobuste ja piimakarja äraviimist ning tööstushoonete hävitamist. Nõukogude poolel loodud hävituspataljonid seevastu üritasid kõike, mida ei jõutud ära ajada, hävitada. Nende ja metsa peitunud meeste vahel toimus mitmeid kokkupõrkeid. Enamasti tuli halvasti relvastatud metsavendadel küll taanduda.
Juba 9. juulil jõudis Pärnust ka Lihulasse väike sakslaste üksus. Õhtupoolikul saabus Mihkli kaudu Kirblasse ja Kasari silla juurde sakslaste luurerühm koos mõnede metsavendadega. Punaarmee õhkis silla ja taandus.
Samal päeval loodi Omakaitse Kirbla kompanii, 10. juulil asutati Omakaitse üksus ka Lihulas. Arreteeriti ja paigutati Lihula politsei arestikambrisse neid, keda arvati olevat seotud küüditamise ja pealekaebamistega. Relvi eestlastel aga peaaegu polnud, leiti vaid üks kuulipilduja ja mõned vintpüssid.
Sõja käiku tuli aga ajutine pööre. Punaarmeel õnnestus Märjamaale tunginud Saksa üksused tagasi lüüa ja initsiatiiv haarata. Alustati ulatuslikku pealetungi Pärnule ja Lihulale. 14. juulil jõudsid Märjamaalt Laikülla piirivalve üksused.
15. juulil alanud rünnakus üle Kasari osales lisaks piirivalve väeosale ka Läänemaa hävituspataljon, kokku ligi 900 meest. Vastas oli neil vaid sakslaste luurerühm (20 meest) ja halvasti relvastatud 40 eestlast-omakaitslast. Paljud mehed pidid relvade puudumisel üldse lahingust kõrvale jääma. Omakaitslaste remonditud kuulipilduja läks lahingu käigus rikki ja tuli maha jätta. Punaarmee ja hävituspataljonid vallutasid Kirbla ning jõudsid Lauknani. Samal päeval tapeti Kasari veskis Karjatse talu peremees Jaan Rakasselg, maantee ääres veskiomanik Karl Põder, Põdra kartulipõllul juhutööline Jaan Pill.
Öösel sooritas Omakaitse koos sakslastega (kokku umbes saja mehega) vasturünnaku ja lõi Punaarmee uuesti Kasari taha. 16. juulil sai Punaarmee aga lisajõude juurde. Peale Kullamaal paiknenud 219. Laskurpolgu liitusid ka Tallinna hävituspataljonid. Lahingus osales Punaarmee poolel ka lennuvägi. Lennukipomm tabas Lihulas vallamaja, apteeki ja ka politsei arestimaja. Osa sinna suletuid hukkus omade pommi läbi.
Punaarmee ja hävituspataljonid, kokku 1400–1500 meest, vallutasid Kirbla ning 17. juulil ka Lihula. Kirbla ja Rannu külas põletati maha enam kui 30 talu hooned. Tegu oli küla tahtliku mahapõletamisega. Punaarmeelaste kätte sattusid jalgratastel Vanamõisast Kasarile olukorraga tutvuma sõitnud relvitud talumehed Jüri Luukas, Edgar Maal, Voldemar Mait, August Toonpere ja Evald Körbis. Kõik nad lasti maha. Põgenema sai vaid 17- aastane Endel Luukas.
Enamik Kirbla küla elanikke lahingute eest Pärnusse põgenenud. Maha olid jäänud vaid mõned vanurid. Külla tunginud punaarmeelased ja hävituspataljonlased tapsid aga kõik, kes ette jäid. Ergu talu juures mõrvati nõrgamõistuslik Aleksander Lall. Lasti maha ka Mari Reinson Andruse talust, seitsmekümneaastane Jaan Tünder Mõraskilt, Jaani tallu põletati elusalt kaheksakümneaastane Mari Rand. Tapetuid oli ka Kirbla-Kasari ümbruses. Laikülas tapeti Karl Rakasselg, Keskkülas Anton Rets, Laiküla rabas metsiku piinamisega Keskküla elanikud Jüri Tamsalu ja Liisa Tamsalu.
Lihula ja Kirbla kant langes veel enam kui kuuks ajaks Punaarmee kätte. Jätkusid ka mõrvad. Vanamõisas tapeti Kasaril hukatud Vanamõisa piimatööstuse omaniku Jüri Luukase abikaasa Alma Luukas, samuti Eesti omariikluse saavutamisel 1917. aastal märkimisväärseid teeneid omanud ning kirjamehena tuntuks saanud Mihkel Lüll.
Kui Punaarmee taandus ja Kirbla rahvas Pärnust tagasi pöördus, leidsid paljud inimesed eest vaid ahervaremed. Matta tuli ka tapetuid. Enamik neist puhkab viimast und Kirbla kirikaias, mõned ka Kivi-Vigalas ja Mihklis.
Seda kohta jääb mulle meenutama üks ilus järelhüüe sealsel kalmistul olnud haualt: “Nende mure muljutused, nende piina pigistused. Muistsed kallid mälestused, kostku meile kustumata!”
II PEATUSKOHT: Kasari raudbetoonsild
112 km pikkune Kasari jõgi, mis kesk- ja ülemjooksul ka Teenuse jõe nime kannab, kuulub Eesti pikimate jõgede hulka. Jõgi saab alguse Rapla ligidal ja jõgikond hõlmab kokku ligikaudu 3210 km2 suuruse ala. Graniitplokkidest tahutud sammastele toetub 13 sillakaart, mida katab munakivisillutis. Sõja ajal sai sild kaks korda kannatada, üks sellistest kordadest oli 1941. aasta sõjasuvel. Kõikidele hävingutele järgnes õnneks kiire taastustöö ja nii saame silda imetleda ka tänasel päeval. Keskajal asus praeguse Kasari küla maadel väike Saare- Lääne piiskopile kuulunud mõis. Pärast Liivi sõda sai Kasari mõisa omanikuks arvatavasti tatari päritolu ülik Kasari Baranoff, kelle nime järgi on nii Kasari jõgi kui ka küla nimed saanud.
1904. aastal valminud Kasari sild oli sel hetkel Euroopa ja Tsaari- Venemaa pikim sellelaadne ehitis. Silla üldpikkus on 308 meetrit. Kasari sild on Eesti esimene ja tähelepanuväärseim raudbetoonsildu, mille valmimine tähistab Eesti sillaehitusajaloos puidult ja kivilt järk- järgulist üleminekut raudbetoonile. Eesti vanimate raudbetoonsiildade hulka kuuluvad veel Kukerpalli sild Kundas, Audru sild ja Leebiku sild.
Varasemal ajal toimus Tallinn- Virtsu postimaanteel Kasari jõe ületamine parvega. Suurvee ajal ei saanud seda aga kiire voolu tõttu kasutada ning kuival ajal oli jõgi läbitav ka jalgsi. Silla ehitamise küsimuse tõstatas Eestimaa rüütelkond ülesse 1900. aastal. Algselt planeeriti uus sild kivisillana, kuid samal ajal uuriti mitmetest tehastest uudse materjali raudbetooni kasutamise võimalusi, sest maksumus tõotas võrreldes kivisillaga tulla märksa taskukohasem.
1903. aastal saavutati kubermanguvalitsuse ja rüütelkonna vahel silla asukoha, konstruktsiooni valiku ning teiste tehniliste üksikasjade osas kokkulepe, mille kohaselt tuli silla sambad ehitada graniidist ning pealisehitus betoonist. Sillaehituskonkursi võitis raudbetoonehituse ühe teerajaja F. Hennebique´i Belgia firma Venemaa filiaal Monicour ja Egger. Ehitustööd olid oma aja kohta väga hästi korraldatud. Betoonimine viidi läbi mehhaniseeritult- esmakordselt Eestis kasutati silla betoonkaarte valamiseks betoonsegistist, mille jõuallikaks oli lokomotiiv. Silla ehitamisel kasutati kodumaist Kunda tsementi. Kaared ja sõiduteeplaat betooniti, silla välispinnad krohviti ja sõidutee sillutati munakividega. Proovikoormamise tulemus oli väga hea ning vaatamata paarile häirivale asjaolule kuulutati 307,8 meetri pikkune 13 sildadega Euroopa pikim sild 1905. aasta juunis ametlikult kõlblikuks.
Esimene põhjalik remont tehti sillale 1928. aastal. Kasari sild oli kasutuses 1990. aastani, mil valmis uus taribetoonist maanteesild. Praegu aga oli tore vana silda jalgsi ületada.
III PEATUSKOHT: Koluvere mõisa park
Koluvere mõisa park on kaitsealune park Läänemaal Lääne-Nigula vallas Koluvere külas (invaliididekodu park). Esmakordselt oli ajaloodokumentides Koluvere lossi (Schlosse Lode) märgitud aastal 1427. 1496. aastal mainiti dokumentides esmakordselt Koluvere mõisa. Pargi pindala on 13,7 ha ja pargi territooriumile jääb suurem osa Koluvere järvest, parki läbib ka Liivi jõgi .Pargi lõpus on ümara põhiplaaniga klassitsistlik aiatempel. Lossist põhja ja lääne pool. 20. sajandil on pargi lõunaserva püstitatud Koluvere hooldekodu uued hooned. Kui autoga olin juba mööda kihutamas, siis päikese kiired helkisid läbi puude nii mänglevalt, et pidin lihtsalt otsa ringi keerama ja selle hetke leidma.
Tamme allee on minu silmis pargi ilusaimaks ehteks. Koluvere park on alates 1964. aastast looduskaitse all. Visiit siia jäi lühikeseks ja lossini ei hakanud nii hilisel tunnil enam pressima. Kodus olles sai suitsuahi üles seatud, esimesed lestad ja räimed soolvees ootel 🙂
Kasutatud allikad: Mati Mendel ,Wikipedia, “Eesti mõisad” , Koluvere loss
Ajas Astudes 