Juhtus minuga säherdune lugu, et lähed Rahvusraamatukokku ühte teemat uurima ja üllatuslikult jõuavad hoopis teised pajatused minuni. Lapata vanu ajalehti oli väga põnev: päevakajalised uudised maailmas toimuvast, kodused lood, krimi, lotovõidud, kuulutused, järjejutud, kollane “kroonika” jne. Seepärast valisin mõned teemad Teilegi lugemiseks, midagi jätan ka tuleviku tarbeks 😉
Pühapäevane väljaanne UUS EESTI 12. september 1937 (nr 247) Riigihoidja K. Pätsi sünnitalus
Rohkesti neid , kes soovivad näha Eesti Riigijuhi sünnikohta – Seitse pätsi uudseleiba – Hooned, mis ehitanud Jakob Päts – K. Pätsi isa oli ka viiulimeister. – Tahkurannas elab veel inimesi, kes mäletavad väikest K. Pätsi.
Varasügisene õhtupoolik.
Päike paistab kuidagi väsinult, merelt puhub vinge ja tugev tuul. Tundub, et ilmad pöörduvad sügistormide alguse poole. Puude all krabiseb juba esimest kollast sügiskulda ning päikesepaiste vaheldub vihmasagaratega. Pärnu jääb seljataha. Varsti pöördume kollaste viljaväljade vahelt pahemale Pärnu maanteele, et külastada Tahkuranna vallas Riigihoidja Konst. Pätsi sünnikohta.
Maantee on siin korras- võib arendada päris meeldivat kiirust, kuid saabudes Tahkuranna valda, peab sõitu aeglustama, sest senine üpris sirge tee muutub käänakuliseks. Märkamatult oleme jõudnud 23. klm posti juurde. Peatume ja küsime teed.
„ Uh, Pätsi tallu? Noh, see ju siinsamas mere ääres. Minge meetrit paarsada edasi ja pöörake siis paremale. Küll te juba näete- suur talu… see ta ongi…“ juhatatakse meile vastutulelikult.
Varsti olemegi päral, astume väravast õue. Aga ei ühtki elavat hinge. Koeragi mitte. Hiljem tuleb laudast küll paras peekoni-ealine röhkides, kuid inimesi pole kuskil. Läheme elumajja. Koputame. Aga keegi ei vasta. Astume lõpuks sisse, ning siingi pole kedagi. Ainult kass, suur ja hall, laseb kurnäu ja kurnäu.
Meie tulekut on nähtud ja noor näitsik ilmub õuele- ta on jätnud vilja kokkupaneku siinsamas lähedal pooleli. Meid võetakse lahkelt vastu, kus on sündinud Eesti suur riigimees Konstantin Päts.
„Jah, sellest on palju aega möödas, kui tema siin sündis ja kasvas ja koolis käis… Meil käiakse tihti siin vaatamas seda talu, oleme sellega päris harjunud, „ seletab noorperenaine.
„Nii, nii…või käiakse tihti…“
„Miks mitte- kes siis ei tahaks oma silmaga näha kohta, kus on sündinud riigiisa..“ seletab rõõmsalt noor naine ja hakkab laualt leivapätse tõstma- värskeid leivapätse.
„No küll teil on aga tore uudseleib- valge ja tihe. Ning tervelt seitse suurt pätsi…“
„Jah, ega nuriseda või…Meie põllumaad on paremad külas, ja kui põllu eest ikka hoolt kannad, küll ta siis kasvatab ka. Tänavu meil päris hea viljasaak- tuli vihma parajal jaol. Aga eks me võlgne tänu ka Konstantin Pätsi isale- tema ju tegi sellest soost ja rabast põllumaa. Oi, oli aga olnud siin vanasti võsastik ja turbaauk. Aga Jakob Päts– too oli olnud kange mees, mütanud üksi, kui karu siin soos ja rabas… Ning mis puutub leivapätsidesse, siis küpsetame ikka 7 pätsi- 7 õnnenumber. Ja egas meil õnnest puudu pole olnud- elu läheb hästi…“ seletatakse jutukalt, kui siirdume toast aeda ja õue.
Nagu teada, põlvneb Riigihoidja K. Pätsi isa Viljandimaalt, tuli ta 1873. a. siirdus Pärnumaale, ostes Tahkuranna kroonumõisast eraldatud maatüki, mida pidas ja haris 7 aastat. Siin sündis ka Riigihoidja K.Päts. Hooned on praeguses „Pätsi“ nimelises talus, mis kuulub Juh. Põldme´le kõik Riigihoidja K.Pätsi isa aegsed. Ainult elumaja juures on aegade jooksul võetud ette parandusi ja korraldamist, kõrvalhooned püsivad aga endiselt auväärses vanaduses.
Meile näidatakse lautu ja aitu, millised on ehitanud Jakob Päts ühe abilisega suve kestel. „Too on olnud vast mees!“ seletab praeguse talu peremehe üks poegadest, kes vahepeal meie juurde tulnud, „rahvas räägib tast tänapäevani. Sügisõhtuil meisterdanud puutööd teha- praegugi olevat külas veel tema tehtud piipusid. Aga viiuleidki olevat Riigihoidja isa külarahvale valmistanud…“
Laut, samuti selle kõrval asuv ait, on tõesti oma ea juba elanud. Hädasti oleks vaja uusi hooneid nende asemele. Märgime seda noorperemehele, kes naeratades lausub: „ Miks ei oleks. Aga egas nende saamine kerge pole.“
Edasi selgub ringkäigul Riigihoidja sünnitalus, et umbes 60-aastasel Juh. Põldmel, keda aga kahjuks meie külastamise ajal kodus polnud, on talu pärisomanduseks ostetud. Talul on 30,68 ha maad, ning maa väärtus üle keskmise, tugev savimaa. Talu ei asu mitte „Tahku“ külas ega ka Tahkuranna külas, nagu tavaliselt öeldakse, vaid on nimet. „Metsa teises külas“. Talupidaja on lesk, 7 lapse isa.
Kõige paremini kasvab siin rukis, kuid samuti ka kurgid, nagu kõikjal Tahkurannas ja Häädemeestes.
„Kurkidega saab raha teha, kui suvel päikest ja kuiva on, “ seletab noor näitsik.
„Aga kaladega- teil ju meri siinsamas ukse all?“
„Meri ei anna, meri rohkem võtab… Eks meil mehed katsu ka aga ei tasu vaeva ära. Laine tihti tugev ja peksab püünised sodiks. Pole me sündinud kalameesteks, ei vea!“
Talu juures viljapuuaeda pole. Kasvab vaid paar vana kaske ja muid puid. Selle kohta seletatakse, et küllap oleks siin õunaaedki, kui Jakob Päts omal ajal siia kauemaks oleks jäänud. Aga ta oli siin ainult asunik, rajaja. Ta lahkus siit enne, kui jõudis rajada aeda.
Üldse- talu, kus Riigihoidja 63 aasta eest sündis, võiks paremini korraldatud olla. Ta jätab üldilmelt kuidagi raske, rusutud mulje, mis suurelt osalt seletatav vist küll sellega, et mereäärne maa nõuab ränka tööd enese korrashoiuks ja harimiseks. Kodukorrastamine jääb säärasel korral ikka tagaplaanile.
Juteldes praeguse Pätsi talu perega, selgub, et Tahkurannas on vanemaid inimesi, kes mäletavad väga hästi, kuis praegune riigi esimene kodanik palja jalu õuel joosnud ja kiriku juures koolis käinud. Ning nii mõnigi vana tudike rääkivat hardusega, et olevat Riigihoidjat lapsena süles hoidnud ja Ta ema tööde juures abistanud.
Juba laskub hämarus halli mereuduna maale, kui lahkume Riigihoidja K. Pätsi sünnikohast, meel rõõmus, et oleme oma silmaga näinud seda kohta, kus nägi esmakordselt maailmavalgust Eesti riigi rajaja.
Auto pöördub külavahelt uuesti Pärnu- Ikla maanteele, seekord Häädemeeste poole, et lähemalt vaadelda areneva ja edasipüüdva Tahkuranna uusi saavutusi – ühispiimatalitust, seltsimaja ja korralikku vallamaja.
Loodame aasta pärast uuesti tagasi tulla Riigihoidja K. Pätsi sünnikohta, millal toimub sünnikoha tähistamine ja elumaja ette teederistile rahvapargi rajamine. Selleks on juba eeltööd käimas. K. Eh.
Artikli trükkis ümber Liisi Kund.
Soovitan lugeda ausamba avamisest: “Teeme ära” Tahkurannas 1937. aastal
WABA MAA
Teisipäeval, 21. juulil 1936 Nr 161, 18. aastakäik
ORU LOSS KORRASTATUD
Sõja- ja revolutsiooniaegadel tublisti kannatanud loss on muutunud uhkeimaks esinduslikuks ehituseks Põhjamail.
Riigivanem võtab Orul vastu Soome presidendi.
Eesti töösturite poolt riigivanemale annetatud Oru lossis Toilas on ümberehitustööd lõpule jõudmas ning riigivanem võib juba 1. augustist peale sinna elama asuda, kus ta võtab vastu ka Soome presidendi Svinhufvudi ja teisi kõrgeid külalisi.
Oru lossi ümbruse korraldamise ja lossi ümberehituse tööd algasid juba möödunud aastal ja kestsid kogu talve erakordse intensiivsusega. Nagu lossi lähemal vaatlusel selgus, oli see sõja ja revolutsiooni ajal sedavõrd kannatanud, et tuli kohati otse põhjalikke uuendustöid ette võtta. Edasi selgus, et selle uhke lossi ehitamisel ei olnud just esmaklassilist materjali tarvitatud. Marmorilustusi oli imiteeritud pleki, puu ja kipsiga ning lossi iluaeda piiravad müürid on olnud seest täidetud prügiga. Tubades on puudunud isegi parkett ja selle asemel on tsemendist põrandad lihtsalt kaetud linoleumiga. Lossis puudus ka igasugune sisustus, ainult mõned lühtrid olid säilinud, samuti ka üksikud maitsetud mööbliesemed. Veevärk lossis oli täiesti rikkis ja elektrijaam vananenud. Lossile polnud ka õiget juurdepääsuteed. Kõigi nende puuduste kõrvaldamine ja lossi uuesti sisustamine oli väga aegaviitev ning suuri jõupingutusi nõudev. Kõigist raskustest hoolimata on lühikese ajaga poollagunenud loss muutunud üheks uhkeimaks esinduslikuks ehituseks Põhjamail.
Tähelepanuväärseimatest töödest, mis on teostatud Oru lossi kordaseadmisel, oleks uus tee, mis on rajatud kohati läbi järsu kalda kauni kivist sillaga üle oru. Siis veel lossiesine iluaed nõgude ja terrassidega, mis rajatud vana põlise õunapuuaia asemele. Ka oja müüre on uuesti ehitatud valitud paekivist ja puust ning tsemendist väljaraiutud kaunistustega. Lossi juure viiva tee äärest on kõrvaldatud metsikud põõsad ja nende asemel on istutatud umbes 7-8 tollise läbimõõduga pärnapuud, mis on toodud kümnete kilomeetrite kauguselt. Lossi parki on rajatud uusi teid, loodud haljaid murusid jne. jne. Kohati on ühe suvega ka lossi ümbritsev loodus omandanud uue näo.Oru lossi ümbruse looduslik ilu on juba loomulikuski olekus imetlustäratav. Omal ajal on end. Omanik Jelissejev seda veelgi kunstlikult suurendanud ja looduse kaunistamine jätkub ka nüüd veelgi plaanikindlamalt. Lossipargi romantilisemaks nurgaks on salapärane koobas terrassi all asuvas liivakivi rünkas. Vesi on seal nii kristallselge, et seda liivasel põhjal märgatagi ei ole. Varemalt on olnud selles koopas kunstipärane raidkuju, mis on aga kaduma läinud. Nüüd asetatakse sinna eesti kunstniku Sannamehe poolt valmistatud valgest marmorist „Nartsissi“ kuju. Lossis endas on seatud sisse uus veevärk, uus valgustusevõrk, põrandad kaetud parketiga ja seinad inimese ilumeelt paitavate väga kauniste tapeetidega. Kõikjal ripuvad laest kroonlühtrid, üks kaunim teisest. Tubade ja saalide mööbel on valitud hea maitsega samuti ka akende eesriided. Kõikjal seintel on kallihinnalised maalid ning joonistused. Lossi pidusaali lage ehib juba endisest ajast kuulsa vene kunstniku Makovski laemaal. Lossis endas on ette võetud ainult vähemaid ümberehitusi, nii on juure ehitatud garderoob, alla keldrisse korraldatud mugavad koosviibimise ruumid, külmetussisseseaded jne. jne.
Loss on väliselt jäänud endiseks, ainult lagunenud garniisid ja muud on asendunud uutega, uuendatud on ka lossi katust ja kogu loss üle värvitud roosakavalgevärviga, mis tekitab eemalt vaadates mulje, nagu oleks see loss Pühajõe kõrgel kaldal välja raiutud ainult ühest suurest marmorimürakast. Lossi sisustamisel ja kohendamisel on kõrvaldatud kõik need puudused, mis lossi endine omanik Jelissejev selle ehitamisel oli teinud.
Lossis on kokku 55 tuba, peale selle veel suur talveaed ja lossiaeda kaarena piirav kasvuhoone. Ühenduses Oru lossi kordaseadmisega riigivanema suveresidentsiks on antud Orule ka alaline sõjaväe garnison, mis koosneb ühest raskeväesalgast ja jalgväe osast. Uhke kolme-neljakordne lossi endine teenijatemaja on muudetud kasarmuks ning juurde on ehitatud komandantuur ning ohvitseride elamu ja muud vajalised kõrvalhooned. Kasarmute juures on ka suur maneež ja avarad hobusetallid. Maneeži seinad on ilustatud ühe itaalia kunstniku poolt kunstipäraste freskodega. Kuigi Oru loss on juba enam-vähem korraldatud, nõuab ümbruse kaunistamine veel rohkesti hoolt ja vaeva. Oru lossi juurde kuulub 144 hektaari maad, sellest pargi alla, umbes 90 hektaari. Kui kord ka hiigelpark ja maaliline jõekallas kultuurseks muudetud, siis kujuneb Pühajõe suudmest üks nägemisväärsematest kohtadest Eestis.
Oru loss on ehitatud 1901. aastal Venemaa omaaja rikkama mehe Jelissejevi poolt Riia arhitekti Baranovski plaanide järele. Kui palju see loss ja ümbruskonna korraldamine Jelissejevile maksma läks, selle kohta puuduvad täpsemad andmed. Kõneldakse, et tsaar Nikolai 2. on avaldanud soovi osta Jelissejevilt seda lossi troonipärijale suveresidentsiks, pakkudes 500.000 kuldrubla. Jelissejev vastanud: „Mina olen ärimees ja lossi alla omahinna ei müü. Lossi hind on 3. miljonit kuldrubla.“
Jelissejev ise on kasutanud lossi väga harva, küll aga on see suveti olnud alati täis külalisi. Jelissejevil on olnud tallides 26 puhastverd sõiduhobust, kuid neid ta külaliste vedamiseks pole andnud, vaid külalised pidanud hankima omale sõidukeid õmberkaudsetelt talumeestelt. Revolutsioonijärgselt kaotas Jelissejev kõik oma varandused ja Eesti iseseisvuse algusaastail seisis loss tühjalt, ning seda ähvardas juba hävinemise hädaoht.
Artikli trükkis ümber Liisi Kund
Lisaks soovitan vaadata: Eesti Wabariik oli värviline | Oru loss | Konstantin Päts | 1939
Ajas Astudes 