11. juunist – 20. juunini sõitsid viis head sõpra Uno Mändla ( 17), Karl Kiisler (18), Valter, Viktor ja Vello marsruudil Tallinn- Narva- Peipsi- Petseri. Päevik jäi lõpetamata, sest 14-15. juunil viidi läbi küüditamine, mis asetas noorte meeste südametele rasked mõtted lähedaste saatusest ja nii kiirustati koduste juurde. All olev tekst ümber kirjutatud muutmata kujul.
11. juunil kell 10.00
Pidime kogunema Karla juures kella 9-ks, kuid see muutus kella 10-ks, sest unustamise põhjused põhjustasid meil nii palju aja kaotust. Mina käisin kodus kolm korda. Üks kord tõin puldanit, teine kord jooginõu ja siis veel isikutunnistused. Tõin Antsu juurest põrandariide.
Teele minek oli tore, tuul ei olnud väga kõva ja mitte otse vastu. Meie esimene kokkupõrge Karlaga oli linnas. Karla arvas heaks ja sõitis otsa minule. Viiekesi rivis sõites läksime mööda Narva mnt. Narva poole. Esimesed õnnetused, mis meil teel tekkisid olid munad, mis sõidu ajal tahtsid katki minna. Valtri kott oli mune nii täis , et Tema katkiste munade sisemusest jätkus iga riidehilbu määrimiseks. Meie Karlaga ei tahtnud raisata mune ja katsetasime neid juua toorelt. See oli meile mõlemile esimeseks korraks, kus jõime toorest muna. Pärast tahtis vägisi ajada südame pääle, aga siis sõime kähku suhkurt peale. Siis andis see välja heitmise tunne vähem tunda. Valklas nägime Vabadussõja vaenlase sissetungimise piiritulpa, kus eestlased lõid tagasi vaenlase 1918. a.
Nüüd algasime ka juba omale lõunatamise koha otsimist. Tahtsime jõe jäärde ja metsa, aga kuskilt ei leidnud sobivat kohta. Kui oli jõgi, siis ei olnud metsa jne. Lõpuks mõtlesime, et läheme ees olevasse metsa ja teeme seal omale lõuna ära. Ostsime metsa servalt ühest talust piima ja läksime omale laagrikohta otsima. Piima panime muist pudelitesse, aga kõik ei mahtunud, siis panime muist poti sisse. Nüüd oli aga edasi liikumine vaevaline ja meie kaotasime hulga oma piimast. Läksime metsa , et sealt otsida tule tegemise kohta ja leidsime endile hää koha metsa ääres ja oja kaldal. Tegime herkula pudru, mis tuli liiga jahu maitsega. Pärast sööki pesime ojas jalgu ja hakkasime liikuma Veeruti suunas. Tee muutus juba mägisemaks. Kella 22. a . jõudsime Kadrinasse, kust läksime Neeruti mägedesse, kus lõime laagrisse endid, lõime telgid üles ja tegime toitu. Õhtul pesime endi järve ääres, sest meie olime mustad murjamid.
- juunil
Tõusime ülesse kell 10.00. Tegime endile pudru ja jõime piima, siis hakkas vihma tibutama ja asusime teele Rakveresse. Rakveres kolistasime ringi, vaatasime lossi müürisid. Käisime postkontoris, kus meid üks vene postiametnik kutsus vihma ajaks oma tuppa., teda huvitas meie matk. Enne Rakveresse sõitu sõime tee ääres, kus mina unustasin Vello kirve maha. Pärast sõitsime Rakverest välja ja lõunatasime 10 km Rakverest väljas ühes metsas. Kõhud sõime nii täis, et keegi ei suutnud pärast liigutada.
Pärast sööki hakkasime sõitma Kabala poole. Söök tegi ikka kõhus liiga. Tee peal tahtis minul mitu korda juba välja tulema hakata. Kabalast ära sõites Sonda poole, oli üks kilomeeter head teed ja tuul oli takka. Meie arendasime täit kiirust ja kui keerasime teisele teele, põrkasid Karla ja Viktor üksteisega kokku ja Karla lendas täie hooga paar meetrit eemale aga viga ei olnud midagi, sest ratta kotid võtsid suurema hoo vastu ja see päästis Karla luud ja kondid. Uljase järv oli võrdlemisi suur, üks kallas oli soine ja teine oli kõrge kallas (liiva) metsaga kaetud. Seal läks tee alla mäge ja meie pidime ühele lehma-karjale otsa sõitma ja meie olime päris pahased, et parem poolne teeäär oleks vaba ( kuigi, kui meie sõidame on terve tee meie all). Sondas täiendasime oma vee tagavara. Sealt sõitsime edasi Kiviõli poole. Seal oli maastik elutu, igal pool oli vabriku suitsu. Inimesed, kes vastu tulid olid kaevurid või muud vabriku töölised. Nende suhtumine ellu oli hoopis pessimistlik. Nemad vist kaalusid igat muutust ja elu nähtust põhjalikult. Kiviõli suur tuhamägi oli tore vaadata. Ta oli päris kõrge ja tema oli huvitavate värvidega- valge ja musta variatsioonides. Kui kuum tuhk vagunettidest välja valati , siis see valgus alla nagu laava heledamana, kui vana tuhk ja suitses. Jõed olid tee ääres hirmsa haisuga, vastik oli neist mööda sõita. Õhtul jõudsime Püssi, kust tahtsime minna Kohtla poole külavaheteed mööda, aga see tee mida meie pidasime õigeks, jõudis välja ühe talu juurde, kus tee edasi enam ei viinud, sealt võtsime enne juba vee kaasa, millega pidime omale teed keetma , kui teada saades, et see tee ei vii meid edasi, siis pidime selle maha viskama ja sealt talust meid soovitati minna Kohtlasse mööda raudteed. Nüüd asusime tagasi- teele ja varsti võtsime omale laagri koha metsa, kuid tuld teha ei saanu, sest mets oli liiga kuiv ja sammaldunud, nii et leppisime kuiva toiduga. Mina leidsin metsast ühe lõokese pesa. Emalind lendas just minu jala juurest ära. Kilomeetrinäitaja näitas 182 km, kui meie heitsime magama.
- juuni
Hommikul, kui ma ärkasin esimest korda ( u. kell 05.00) tibutas uduvihma. Sellele vaatamata laulsid linnud lõbusalt, nad laulsid vist sellepärast, et kogu loodus rõõmutses vihma üle, mis tuli peale pikka kuivaega. Nende laul oli mitmekesine, seal oli nii palju eri lindude hääli, mina ei olnud kunagi kuulnud paljude lindude hääli. Täielikult tõusime ülesse kella 10 paiku ja võtsime jälle kuiva einet. Telke kokku ei saanud panna, kuna olid märjad. Neid tuli raputada ja pool lahtiselt kokku panna. Kotid (rataste) olid mõnel mehel päris läbimärjad ja need asjad, mis olid kottide sees ei olnud ka mitte palju vähem märjad. Vihm ja märgus ei kurvastanud kedagi, asusime täiesti rõõmsalt teele mõõda raudteed Kohtla poole. Raudtee ääres oli vilets tee ja meie kasutasime seda esimesel juhul ( natuke maad) pidime minema raudtee ääres, sest kesk teed oli aetud liiva ja see oli pehme. Kohtlas nägime jälle üht õlivabrikut. Sealt sõitsime edasi Kohtla- Järve ja Ontika suunas. Tee peal sadas vihma päris ohtrasti. Suures udus meie jõudsime Ontikale. Meid ei olnud peaaegu üldse näha. Meie ronisime paekivi kalda alla. Sealt oli täitsa tore kõrge paekallas – rannast võtsime omale mälestuseks kaasa paar kivitükki. Toila poole sõites hakkas udu hõrenema, Mööda paekallast oli tore sõita. Toilasse jõudes sõitsime kalda alla, kus oli kala suitsetamise majad. Seal ajasime natuke juttu kaluritega. Nemad olid tõsised mehed ja nende naeru ei olnud näha kuskil. Sealt ostsime omale ühe korvi suitsuräimeid, mis olid väga kallid. Meie ostsime neid kooperatiivi kaudu ja poisid pärast ütlesid, et koopertiiv nöörib kooperatiivselt. Sealt läksime Oru lossi parki vaatama. Meie vahetasime Oru lossi ära Oru Põllutöökooliga, kuid sellel eksimisel juhatati meid õigesse Oru lossi. Lossi ei lastud, kuid pargis saime küll ümber käia. Park oli täitsa tore. Seal olid kaks luike, kes olid väga uhked ja ei tahtnud meie pakutud suhkrut võtta, siis meie nägime nende leivatükke ja kõigil tuli isu söögile ja Valter mõtles korra need isegi ära tuua, aga jättis selle siiski tegemata.
Edasi meie läksime N- Jõesuu poole ja tegime omale lõuna Voka lähedal jõe ääres. See oli ilus koht. Mina läksin Viktoriga piima otsima, kuid esimesest talust, kuhu meie sisse läksime, ei saanud meie piima ja nii pidime tagasi pöörduma, kuid kui meie hakkasime poisse otsima ei leidnud meie neid ja lõpuks jõudsime talu juurde, kust tahtsime osta piima aga perenaine ei tahtnud meilt raha ja nii meie olime saanud piima muidu. Poisid leides rääkisime, et meie oleme teinud piima ostmises rekordi- see tähendab meie olime ostnud piima kõige madalama hinnaga mitte ühe sentigi liiter. Poistel oli selle üle heameel, sest kõigil oli meeles kallid kalad ja nüüd see vähendas nende hinda. Lõunaks tegime riisisuppi ja teed, mis maitses kõigile hää. Seal kuivatasime oma märgi riideid ja puhastasime porist oma rattaid. Kella 8 paiku õhtul läksime uuesti teele N- Jõesuu poole. Teel läks minu ratta tagumine kumm katki ja pidime seda parandama, kuid pärast seda tegime head sõitu ja meie ei teadnud isegi, kui olime äkki Narva- Jõesuus. Siis nägime äkki tee ääres ühte kena suvila tühja verandat ja mõtlesime, et ööbime seal. Seda meie ka tegime, viisime oma kolid sisse. Õnneks oli meil veel piima natuke järgi ja sõime piimaga õhtust. Oma märjad riided riputasime kuivama nööride otsa ja nüüd oli see nagu mustlaslaager kõigi oma hilpudega.
- juuni
Magada oli tore, kui ei oleks olnud külma ja põrand ei oleks olnud nii kõva. Mina tõusin varakult ülesse ja läksin N. Jõesuust piima otsima. Lõpuks ma leidsin ühe poe, kust sain piima 40. kop. Liiter ja see liiter oli väiksem, kui 30. kop liiter. Sõime oma suitsuräimeid ja puhastasime rattaid, Kui toimetused olid tehtud, läksime N. Jõesuud vaatama. Seal oli Vabadussõja ausammas, meie käisime rannas ja vaatasime rannahoonet. Jõgi oli tore lai. Kui meie arvates oli vaadatud kõik, hakkasime liikuma Narva suunas. Teel nägime üht Vabadussõja ausammast ja üht Põhjasõja aegset ausammast. Tee ääres oli ka üks surnuaed. Teel Narva läks Karla rattaventiil katki. Sellest avariist saime ilusti üle ja ja varsti lõppes N. Jõesuu – Narva lainetav tee ja Narvas võttis meid vastu munakivid. Teel kohtasime ühte poissi, kes juhatas meid kose juurde. Meie läksime ka esimeseks Narva koske vaatama. Kosk oli hiigla vägev, tore oli vaadata vee kiirust, kui Ta oli kosest alla langenud. Langemisel vesi vahutas ja pritsis ta auruks. Narva tänavad ja majad on väga kehvad, lapsed on väga räbalasti riides, seal on palju venelasi. Nägime Vabadussõja aegseid kaevikuid, kus löödi esimesed lahingud. Kindlusmüüridesse ei lasta enam ja meie pidime nende välise pildiga leppima. Meile ühelegi ei meeldinud Narva linn ja meie tahtsime sealt ka ruttu lahkuda. Täiendasime oma toidu tagavarad ja saatsime kirjad koju. Mõni ostis mõned rattaosad, mis olid läinud katki või kulunud. Tee ääres Kuremäe poole nägime rootslaste Põhjasõja aegset ausammast. Tee peal ostsime piima ja sõime kõhud tubli täis. Õhta oli sõiduks hea. Minul läks rattakumm kaks korda katki. See tegi päris hinge täis. Vahetasime esimese ja tagumise ratta mantlid ära. Varsti pöördusime külavahe teele, kus sõitsime peaaegu kogu aeg jõe äärt mööda. Jõe ääres poisid leidsid kala ja siis võtsid selle välja ja panid uuesti õnge sisse. Kala jäeti Karla heal nõul sinna. Siis keerasime sihist sisse, kus algas meie elus unustamatu õhtu. Vees soperdades vedasime rattaid. Sääsed raiped tahtsid vägisi ära süüa meid. Kui hakkasime jälle teele jõudma, kaotas Valter oma rattaketi, mille meie kamba peale leidsime üles, siis parandasime ära ja hakkasime sõitma edasi aga sõidust ei tulnud kuigi palju välja ja meie varsti ei teadnud, kus meie oleme ja otsustasime lüüa metsas endale laagri ülesse, sest ka vihma hakkas sadama. Raske õhtu oli möödunud õnnelikult ja kaotusteta.
- juuni
Umbes kell 11.00 tõusin mina ülesse ja läksin lähedal olevasse tallu, et teada saada kus meie oleme või kuidas meie Kuremäele saame. Enda rõõmuks kuulsin, et Kuremäe tee läheb sealt läbi. Läksin siis poiste juurde ja teatasin neile seda uudist. Nüüd kohe hakkasime valmistuma teele. Kella kahe paiku hakkasime liikuma Kuremäe poole, sinna oli umbes 15-20 km. Ratast tuli ajada rohkem käekõrval, kui sõita sai. Läksime kogu aeg metsast läbi. Teel parandasime veel minu rattakummi, mis tahab kangesti katki minna. Varsti jõudsime Kurtna laagri lähedale, kus oli mets maha võetud ja metsa alune ilusti ära põletatud. Läksime ikka edasi ja lõpuks meie leidsime endid sõjaväelaagris olevat. Tahtsime siis väravast välja minna, aga tunnimees ei lasknud ja juhatas meid staapi. Meil ei jäänud muud üle, kui läksime staapi, kus meid üle kuulati, kes meie oleme, kust meie tuleme, kuhu läheme jne. Ülekuulav ohvitser oli viisakas mees. Ta ei pidanud meid kinni ja lasi minna meid teist teed laagrist välja. Meie olime rõõmsad, kui meie nägime Kuremäe kloostri torne, mis tähendasid nagu meie oleme jälle vabad. Vene ohvitser oleks võinud meid veel paariks päevaks kinni panna. Läksime kloostrit vaatama, kirikutesse meie ei saanud ja pidime ainult välise külje vaatamisega leppima. Sealt läksime mööda teed, mis viib Iisaku poole välja ja lõime endid laagrisse ühe järve kaldale, mis oli tee ääres. Järve kaldad olid väga märjad ja meie pidime omale kuuseoksi alla panema, et meie võiksime magada ja puhata välja endid raskest ja põnevast matkapäevast. Kilomeetrinäitaja näitas 366 km.
- juuni
Maastik Kuremäelt kuni Iisaku teeni läheb läbi metsa. Tee on mäe otsas. Mäe all orus on kolm järve. Iisaku tee enne ja pärast Iisakut on lagedam. Tee tõuseb ja langeb. Edasi sõites Rannapungerja poole on tee ääres kõrge männimets. See läheb edasi kuni tee keerab Peipsi äärde. Peipsi paistab meile merena, teistpoolset kallast pole näha. Vasak poolne teeäär oli liivane rand, paremal pool mõtlikud heinamaad ja mõned põllud. Maju on juba tihedasti tee ääre, nad asuvad reas. Oli tavaline Peipsi ilm- tuul, taevas pilves ja tahtis kiskuda pilveid ülesse. Jõudes Mustveesse, täiendasime oma toidutagavara ja läksime edasi Saadjärvede poole. Jõudes ikka Saadjärvele lähemale, muutus maastik ikka pikkade orgude ja mägedega kagust loode liikudes Voore maastikuks. Teepeal hakkas minu rattakumm tegema vana vigurit- läks kaks korda katki. Nüüd oleme kummi parandamisel juba nii aega kokku hoidvad. Meie ei võta ratast alt ära, vaid lapime ta all juba ära, võttes kummi pealt osade kaupa. Mida lähemale meie jõudsime Saadjärvele, seda ilusamaks muutus maastik. Läbistades Maria Magdaleena, algas järvede rohke Voore maastik. Esimene järv, kust meie mööda läksime oli Vaivere. II klassi tee läheb puude rea vahelt läbi. Edasi tulevad Elistvere, Raigastvere ja Soitsjärv. Raigastvere ja Soitsjärve vaheline mägi on väga kena, ta läheb loode poole ühetasaselt kumeralt, toredaks teevad vaate põllulapid, mis tulevad triipudena ülevalt alla ja üksikud talud, kui suure katuse korstnad. Harjal kulgeb telefoniliin, mis läheb edasi tasasel mäeharjal. Sellel mäel ei olegi õieti tippu. Varsti jõudsime Toolamaa maalinnale, sinna ronisime ülesse, kust vaatasime Vooremaastikule. Sealt oli näha pikemas ulatuses seda jääaja tööd meie maapinnale. Toolamaa maalinn on vist üks jää liikumise kuhjatis.Temal on tipp ja tal on igas suunas võrdlemisi kõrged kaldad. Tulles mäelt jälle alla, hakkasime otsima omale ööbimiseks laagrikohta , mille meie leidsime ühes kenas noores metsas. Sääl oli kuiv ja meie suuri vaenlasi sääski, oli ka vähe. Valter ja Römmits läksid tooma vett ja piima talust. Nii kaua lõime meie telke üles ja tegime tuleaset. Õhtaks tegime endile praetud kala soustiga. Kalad püüdsid Viktor ja Valter Kuremäe lähedal olevast järvest, mille ääres meie ööbisime. Heites magama, jäi kilomeetrinäidik näitama 475 km.
- juuni
Hommikul tõusime varakult ülesse, et jõuda keskpäeval Tartu. Hommikul viksisime oma saapad ja korraldasime riideid. Siis läksime edasi Saadjärve äärde, kus meie vaatasime Kalevipoja kivi, mille Ta kiviviskamisel oma vendadega viskas üle järve. Kivil võtsime pildi. Järves pesime endal selle suure mustusekogu pealt ära, mis oli kogunud viimaste päevade jooksul ja andsime oma välimusele viimase lihvi. Saadjärve on oma naaberjärvedest kõige suurem. Teisepoolt kaldalt paistis Äksi kirik. Tartu tee möödus kiirelt ja varsti juba nägime Tartu vabriku korstnaid, kiriku torne ja maju. 3-4 kilomeetrit Tartust keerasime Tallinna maanteelt ära Raadi poole, kus kaudu meie siis sõitsime linna. Tartusse jõudes tundub nagu sõidaksid oma kodulinna. Ta tundub kodusena. Sinna jõudes ei oska enam liikuda rahva seas ja nagu ei tahakski olla inimeste hulgas, sest looduses olles oled palju vabam ja Sind takistavad looduse seadused ainult. Oma rattad viisime hoiule ühte sissesõiduhoovi. Siis läksime linna jalutama ja ostma omale toidutagavara ja muid vajalikke asju. Jalutasime Toomel ja kell 6. õhtal algasime sõitu Taevaskotta.
Petseri maanteel oli linna lähedal jube kehv sõita, autod sõitsid ja ajasid tolmu. Kuid kaugenedes linnast muutusid autod harvaks, vahel sõitis mõni mööda. Teed muutusid juba rohkem mäest ülesse ja alla minevaks. Hea oli sõita nii- alla sõidu hoo kasutasime ära mäkke tõusmisel. Teelt keerasime kõrva, kui tuli Kiidjärve tee, mille kaudu me sõitsime kuni Ahja jõeni ja siis hakkasime minema mööda teed Taevaskoja poole. Varsti oli juba näha kõrgeid liiva kaldaid. Tee Taevaskotta ratastega oli võrdlemisi raske, tihti tuli ratast käristada mäest ülesse. Teises kohas tuli jälle kinni hoida, et Ta liiga kiirelt alla ei sõidaks. Tore oli ratastega mööda kallast minna edasi. Ühe kalda sees oli koobas. Meie tegime ka oma nimed koopa suudmesse. Sellel koopal üks madal käik veel kaugele. Ma roomasin sisse aga ei saanud minna lõpuni, sest ta madaldus liiga ja ma ei saanud edasi. Mina veel lõppu ei näinud. Sealt kolistasime mööda jõe äärt edasi ja varsti jõudsime Väike- Taevaskotta, kus oli küll madal kallas. Kuid mitte sile, vaid auguline ja täiesti tore. Seal läksime üle purde teisele kaldale. Sealt natukene maad edasi oli Taevaskoja kõrge kallas. Ta on ülitore. Seal on jõgi täiesti vaikne ja toredalt peegeldub roosakas devoonialiivakivikallas vette- ülal on ilus sirge männimets. Kõigile poistele meeldis see koht väga. Siin proovisime ka vett. Algul oli imelik sisse minna, läks enne tükk aega, kui saime julguse, et ennast vette lasta. Kuid pärast suplust oli hää vaba olla kehal. Lõime oma laagri ülesse sinna lähedale, sest keegi ei tahtnud minna kaugele, sellest ilusast kohast. Võib julgelt öelda, see on kõige ilusam koht Eestis. Kilomeetreid oli sõidetud 552.
- juuni
Üles tõustes oli ilm ilus ja soe. Tegime tule ja keetsime omale hommikueinet. Kui kõhud olid täis, läksime jõe äärde pesema. Kuid seekord sai pesemisest ujumine. Vesi oli päris soe Ahja jões. Vees olles muutusime päris puhtaks. Kui meie teele asusime oli kell juba 14.30. Läksime teele Petseri poole. Tee ääres oli maastik vähe künklik. Tihti tee läbistas metsatukki. Paar kilomeetrit enne Räpinat läks Karlal kumm katki ja kui teised parandasid kummi, mina läksin ühte lähedal olevast talust vett tooma. Seal oli üks rätsep ja 3 poissi, keda ka huvitas meie matk ja nad tulid vaatama meie rattaid. See rätrsep oli lõbus mees. Kui Ta teada sai meie matka kulutuste päevase summa, ütles et meie saame odavalt, kuna temale lähevat matk Räpinasse maksma 10 rbl. Huvitav oli kuulata tema keelt. Ta rääkis Lõuna- Eesti murrakut, millest meie tihti aru ei saanud midagi. Räpinasse jõudes tegime seal ühe tiiru, käisime jõe sillal, kuhu oli ehitatud vabrikutamm. Sealt sõitsime edasi Võõpsu. Seal oli näha veel põlemise jälgi. Seal oli suur tulekahi kaks aastat tagasi. Võõpsu ääres meie ületasime jõe parvega. Meie aitasime ise parve üle jõe vedada. Võõpsust väljas keerasime Kase kordoni teed mööda kõrvale, et vaadata Pihkva järve. Meie jõudsime Pihkva järve kitsama koha juurde, kuhu paistis Venemaa poolne kallas. Seal oli näha ka külasid. Tee ääres tegime kuremariinist omale jooki. Tee ääres olid näha üksikud väikesed ja viletsad põllulapid. Nad just väga väikesed ei olnud, kuid küla suurusega olid nad väikesed. Kui tagasi pöördusime Petseri teele ja olime sõitnud paar kilomeetrit, siis kukkusime neljakesi üksteise otsa, ainult Valter jäi püsti. Nüüd läbis tee kogu aega natuke maad metsa, siis tuli vahele küla oma põldudega. Nüüd nägime setu külasid, seal olid majad koos. Vanematel inimestel oli näha väga palju rahvariideid. Tore oli, kui inimestel olid rahvariided seljas, nad on palju ilusamad, kui teised riided. Petserisse jõudes pidime teel tegema veel ühe väikese avarii. Valtri kummi katki minemise pärast. Kuid siiski saime ¾ 10 Petseri linna läksime kõige pealt kloostrisse, sinna oli pandud sisse sõjavägi ja mungad olid ka seal. Seal oli näha naisi, kes vägisi liibusid sõduritele külge. Need olid päris libud. Vastik oli vaadata, et niisugused inimesed olid omale tööd otsima tulnud kloostri sisse. Kloostris meie kuulsime, et katakombe saab vaadata järgmisel päeval kella 12. paiku. Meie otsustasime siis ööbida linnast väljas ja tulla tagasi. Järgmisel päeval meie tõime tee äärest ühest majast vett , kui meie tahtsime koputada, siis mängisid seal toas mehed balalaikat. Seda oli tore kuulata ja meie jätsime koputamise selleks ajaks, kui oli tükk lõppenud. Siis juhatas üks noor tütarlaps meid kaevu juurde, kust võtsime vett. Meie olime kuulnud, et siin võetakse vee eest raha ja meiegi pakkusime siis raha, kuigi see oli meile imelik maksta vee eest raha. Meil ei võetud siin raha ja olime jälle toredalt välja. Sõitsime metsa poole linnast välja, kus lõime endid laagrisse ja tegime teed, millele sõime veel leiba juurde ja nii täitsime oma kõhu ilusasti täis. Õhtul näitas kilomeetrinäitaja 638 km.
- juuni
Hommikul tõusime üles kella 10 paiku. Panime kohe endid riide ja pakkisime asjad, et minna Petserisse. Meie söönud seal hommikust, kuna meil ei olnud midagi eineks teha. Tühja kõhuga sõitmine oli väga kehv. Oli tunda, kui raske on paari kilomeetri sõit. Kohe, kui Petserisse jõudsime läksime ühte kioski ja ostsime omale igaüks 4 saia ja pudel limonaadi. Seal olid need saiad head ja odavad, kuid meile tundus luksusena neid rohkem süüa. Kui kõhtus oli natukene varju, siis läksime kloostrisse. Läksin kloostrikooli õpilase juurde ja rääkisime temale oma soovi näha kloostri sisemust. Tema kutsus ühe munga, kes tuli ja viis meid katakombidesse. Enne, kui meie jõudsime katakombidesse sisse minna, tuli veel inimesi juurde, üks Tartust pärit mees ja naine. Enne, kui meie nägime katakombe, näidati meile kloostri asutajate kirste. Ühel nendest olid olnud ristid kaelas, mis olid rauast. Rist oli rinna pääl, mida hoidsid raudlülid, mis läksid üle õla. Katakombides nägin kõike, kuhu oli maetud inimesi. Küll sõdureid, munki ja lihtsurelikke. Neid oli seal palju ja paljud väga ammu maetud. Klooster on asutatud 1473. aastal. Algul olid erakmungad, kes elasid liiva sisse kaevatud käikudes, mis on praegu osa katakombidest. Hoovil oli kaev, mille oli lasknud ehitada üks paruness või krahvinna. Siis oli hoovil veel üks tõld, mis kuulus Ivan IV, kui see sõitis Petseri kloostrisse. Tema oli tapnud sellel külaskäigul kloostri juhataja, kui teda tuli tervitama kloostrijuhataja. Temale oli räägitud, et tema ehitanud kloostrile seepärast suured müürid, et Ta tahtis seda muuta oma iseseisvaks riigiks, kuid pärast Ta kahetses oma tegu ja andis oma tõlla tasuks selle eest kloostrile. Nägime veel üht kloostri kirikut, mis oli väga kena. Hea püha tunne tuli seal minusse, nagu oleksid tõesti mõned pühakud elanud seal ja oleksid parajasti siis liikunud minu ümber. Kui meie kloostrist ära läksime, jätsime kõik mungaga kättpidi head- aega. Tema oli vana munk pika habemega, kuid Ta oli väga lõbus mees.
Läksime veel Petseri linna ja tegime omale vajalikke sisseoste. Karla ostis omale ka uue juhtraua, kuna teine oli katki minemas. Sõitsime Petserist välja kella 15.00 paiku. Meie saime vahepeal Petseris vihma. Läksime Irboska- Petseri teed mööda välja 6. kilomeetriposti juures ostsime ühest setu talust piima. Seal kuulsime, et Õunapuu ausammas oli õhku lastud. Meil oli selle peale väga paha meel. Kui olime kõhud täitnud, siis läksime selle ausamba kohale. Algul ei leidnud seda kohta kohe ülesse ja see asus 8 km posti juurest mineva tee äärest umbes 800 m maanteest eemal paeaugu kaldal, seal oli näha veel ausamba koht ja tükid. Meie sõitsime edasi täie kiirusega Irboska poole. Ees oli meil vägev pilv äikest ja me taga tuli meile järgi teine niisugune,. Teel meil juhtu õnnetus, Aleks sõitis ennast pikali ja temal läksid püksid ja jalg katki. See oli hirmus lendamine. Sellest oli hea, et tema oma sõitmisvõimet ei kaotanud. Irboska – Petseri tee läks kogu aeg ühest orust üles, teisest nõlvast alla ja nii edasi. Kumbagil pool oli näha orgudega maastikku. Siin olid majad tihedalt koos ikka gruppi kaupa. Kõik majad olid jube väiksed. Irboskas meie läksime kõige pealt linnamäele, sealt oli kena vaade Irboska ürgorgudele. Ühes suures Oru põhjas läks oja. See on suurima relatiivse sügavusega, siis läksime vanale lossivaremetele, kus võtsime mõned fotod mälestuseks. Siis sõitsime jälle kohe välja mööda Pihkva – Riia kiviteed. See oli täiesti sirge ja tõusis kogu aeg, nii et ajas hirmu peale, kui vaatasid. Natuke maad Irboskast väljas hakkas vihma sadama ja meie läksime tallu, kus olime vihmavarjus. Kui perenaine kuulis, et meie oleme Tallinnast, siis Tema ütles, et Temal on tütar ka Tallinnas ja et Tema elab Veerenni tänaval nr 8 krt 10 ja käskis Temale tervisi viia ja ütleda, et Tema kirjutaks emale.
Tee ääres on maa kaetud soiste metsadega, kus on vahete vahel üksikud talud oma põllulapikutega. Suurem osa on nendest iigla äbarikud. Sõites edas mööda teed, meie jõudsime lõpuks teede ristile, kus meie keerasime paremale ja sõitsime seda teed mööda Vastseliina poole. See tee oli mõistlikult kõva ja meie saime palju kiiremalt ja lõbusamalt edasi. Talud muutusid ikka kenamaks ja suuremaks, tee ääres oli juba suuremad mäed ja orud ja need muutusid ikka suuremaks ja suuremaks liikudes Haanja poole. Umbes kell 22.00 jõudsime Vastseliina lossivaremete juurde. Seal oli jõgi ja meie lõime endid laagrisse sinna, sest seal oli meil kõvasti vett käe pärast. Tegime tule ja keetsime omale süüa. Kõhu saime toredalt täis. Tee ja leib oli maitsev tühja kõhuga. Õhtal läksime magama umbes kella ühe ajal. Täna läks meil kilomeetrinäitaja rikki ja me arvame, et umbes peaks meie kilomeetri näitaja näitama 715 km.
- juuni
Hommikul tõustes ei teadnud meie midagi omale süüa teha. Leib see oli meile juba liiga hakanud tegema ja oleksime hea meelega tahtnud teha midagi muud söögiks. Vastseliina poest ei saanud ka midagi ja siis tegime omale kuremariinist kisselli ja sõime seda leiva kõrvale. Hakkasime liikuma umbes kella 11 paiku. Kõige pealt meie ronisime ülesse lossi varemeid vaatama. Edasi meie liikusime Haanjale. Algul mööda I siis II klassi teed mööda. Tee läks läbi väikeste küngaste ja orgude. Vahel läbistas metsatuka. Olles sõitnud umbes 11 ½ km keerasime III klassi teele, mis läks läbi metsa ja üle põldude tõustes küngastele ja jälle langedes, maastik oli sõiduks päris raske, kuid sellele vaevale oli kogu aeg tasuks ilus maastik. Kui meie silmasime juba Munamäge ja ta torni siis muutub tee veelgi rohkem looklevaks. Jõudes Haanjale, meie läksime kõige pealt Munamäele ja tahtsime ka vaadata tornist ümbrust. Et torn oli kinni , siis pidime kutsuma tornivahi, kes meid torni laskis. Üles ronimisega oli suur tegu, enne kui ülesse saad. Üleval võisime meie näha kaugele üle sinetavate metsade. Ümbruskonda nägime tema täielikus ilus, sest sealt olid näha väiksed kuplid ja järved, mis olid kaetud metsaga, küll ilma. Põllud andsid maastikule oma värvundi, oli näha rohendavaid põlde, kui ka pruunikaid liivaseid põlde.
Pärast tornist alla tulekut meie läksime Haanja poodi , kust ostsime omale toitu. Meie toidutagavarad olid täielikult lõppenud. Edasi sõitsime Rõuge poole. Meie mõtlesime, et sinna viiv tee on rohkem langev, kuid võta näpust, tuli sõita allamäge sama palju, kui ülesmäge ja tõus oli peaaegu langusega võrdne. Siin jätkus Haanja ümbruse maastik. Kui meie Rõugesse jõudsime, sõitsime kõigepealt mööda Rõuge kirikust ja ausambast. Siis sõitsime üle jõe ja läksime linnamäele. Sealt avanes meil ilus vaade ümbrusele, siit paistsid järved, künkad ja metsad ilusaste. Meie nägime seal ka palju Kunstikooli õpilasi maalimas ümbrust. Ja seal oli tõesti maalida midagi. Ükstaskõik kuhu ka silma pöörad näed uut ja huvitavat. Rõuge alevikust meie tahtsime osta võid, aga ei saanud ja meil ei jäänud muud üle, kui osta taimevõid ja meie lõppesime sellega hästi. Meie tuletasime meele õpetaja Kiiseli sõnu: „ Taimevõi on toiteväärtuselt võrdne koorevõiga“. Rõugest meie sõitsime natukene välja ja tegime omale lõuna. Ostsime talust piima ja jõime seda leiva kõrva. Tee Võru poole Rõugest langes ja meil hästi kerge sõita ja meie jõudsime Võrru kiirelt. Võru linnas meie nägime Kreutzwaldi tänaval lauluisa Kreutzwaldi Võrus elamise majakest, kus Ta oli töötanud peamiselt arstina. See oli ühekordne puitmaja. Seal oli käimas praegu väline remont. Võrust meie sõitsime ainult korra läbi ja siis läksime teele, et minna Kanepi poole ja sealt edasi Otepääle. Tee läks linna lähedal üle jõe ja siis hargnes kaheks, meie läksime paremale. Jõest meie võtsime omale vett pudelitesse ja jõime teda veel enne, kui teele asusime. Nüüd muutus meile sõit hirmsaks, tuli sõita otse tuulele sülle ja tee hakkas ka pikka- mööda tõusma Otepää poole. Kanepi tee läks läbi väiksemate küngaste peaaegu tasaselt, maastikust võrreldes tänase maastikuga. Jõudes Kanepisse nägime seal üht istutatud tamme metsa. Mina võtsin sealt omale tamme lehe mälestuseks. Edasi aleviku keske oli Vabadussõja ausammas pühendusega: „Teekäija seisatad Sa siin, mäleta… võideldes surime, et jääks eestlaste maa“. Sealt sõitsime edasi Otepääle. Nüüd hakkas tee muutuma palju mägisemaks. Ühel tee käänakul meie pidime ära eksima, tee näitajal oli Vastse- Otepää ja veel üks teine nimi ja meie ei märganud, et teenäitajal oli Vastse- Otepää vahel sidekriips, mitte aga koma. Meie saime oma eksitusest õigel ajal aru ja pöördusime õigele teele tagasi. Meie hakkasime tegema nüüd metsikut sõitu Otepää poole, sest meie tahtsime veel täna õhtul sinna, et pühajärvel lüüa ülesse oma laager. Tee läks kogu aeg mäest ülesse ja alla, läbistades metsi ja välju. Kui hakkas paistma Otepää kirik, olime meie kõik rõõmsad. Sõitsime linna lähedale ja siis peatuda, et minna külastama metsa saja protsendiliselt, sest ainult leiva toit tegi meile sisemuses liiga… Kõik unistasid õhtusest herkula pudrust. Kui mõni ei tahtnud nii kiirelt sõita, siis aga ütle, et kui meie kiiremalt sõidame, siis saame ka pudru kiiremalt süüa. Kõige peal meie läksime vaatama Otepää kirikut. Seal kirikus pühitseti ja õnnistati esimene sini-must-valge lipp. Sinna kiriku seina oli pandud selle mälestuseks kaks tahvelt. Esimene kujutab tõotuse andmist lipule õnnistamise ajal ja all on kirjutis: „ Siin Otepääl 1884 a. jaanikuu 4. päeval pühitses Eesti Üliõp. Selts oma sini-must-valget lippu tõotades „Isamaa, sa helde, püha, kuule meie palve iha: meid sa hoidjaks pühitse. “
Teine plaat kujutab tõotavaid eestlasi, kes on valmis võitlema selle lipu eest, sest neile kuulub Eesti . Seal all on luuletus:
Tõsta lipp, see vestku, vestku
tõotusest, mis kestku, kestku
sinisega viiratud
Musta mulla põimuline
Lehvi valge võimuline
tormatud ja piiratud
Üliõpilas Selts ja Vilistl. K. Jaanikuu 4. päeval 1934.
Edasi meie läksime linnamäele. Sealt meie võisime näha ümbruse kenat pilti, siin olid mäekuplite relatiivne kõrgus suurem, kui Haanjas. Edasi meie läksime Väiksele- Munamäele. Kui meie olime sinna jõudnud hakkasime ronima üles. See oli päris tükk tööd, enne kui meie saime üles Väiksele Munamäele, siis saime mööda teed, mis viib linna välja lõuna poole, seda teed mööda sõitsime 2 kilomeetrit ja siis keerasime vasakule, kuni taluni, kus siis keerasime paremale mööda aia äärt mäeni. See mägi on õieti kahe järgune. Ülemine ja kõrgem osa on tipust lage ja siis meile avardub ümbrusele vaade, et kell on juba palju ja ilm on tõmbunud pimedaks, siis meie ümbrust hästi ei näe, näeme ainult metsi sinamas. Kuid selle eest on meil taevalaotuse vaade kena. Põhjas piirab silmapiiri kollakas valgus. Tagasi tulles alla poole läheneme ka V. Emajõe algusele. Ta asub esimesel järgul selle mäel. Sellel allikal meie joome kõik seda vett, nagu see on just see vesi, mis ajab ära meie tänase päeva väsimused. Võtan endale tema kaldalt mälestuseks veel sõnajalalehe tüki. Pühajärvelt ära tulles, meie hakkasime üht külavahe teed mööda minema Pühajärvele, kuid meie pidime ära eksima metsas. Meie oriendeerusime valesti , meie arvestasime Pühajärve lähemal olevat, kui ta oli. Lõpuks jõudsime Apteekri mäe juurde, kust kaudu meie leidsime jälle kindla tee omale jalge alla ja asusime Pühajärve äärde teele. Pühajärve kallast mööda sõitsime metsa, kus tegime omale kiirelt toitu. Tegime pudru ja pärast veel teed. Mina jõin teed kaua ja läksin magama alles kella ½ 4 paiku. Enne, kui ma magama heitsin, läksin vaatama kaldale järve. Päike hakkas tõusma ja taeva punakas ja kollakas valgus peegeldus järvel see taeva ja järvepinna peegel kokkumängu oli kena vaadata. Silmapiiril heledam kollane, mis ülespoole minnes muutus tumedamaks, siis punaseks, roosakaks ja lõpuks siniseks, aga edasi ei läinud järskudes värvides üle, vaid mitmesuguste nende värvide toonides. Tänaseks oleks pidanud kilomeetrinäitaja näitama meile umbes 830 km…….
Ajas Astudes 